in a thousand years, i'll get right on it

Kallid sõbrad! Hoolimata kogu sellest sogast, mis vahepealsete nädalate jooksul teile pajatasin, olen tänasest bäkonträkk ilusti Biomeedikumis omi asju ajamas. Eks näis mis tulevik toob. Või siis et eks näsi, nagu ma mõnikord kiiruga kirjutan. Palun ärge siis unustage mind ega maha kandke, ja tulge ikka vahel Tartusse. Minu juures saab süüa-juua ja diivanil pikutada. Üldse kavatsen kaks järgmist aastat kodu hubasemaks ja armsamaks teha. Võib-olla muretsen isegi vannituppa peegli jpms. Samas luban, et olen igasugu sotsialiseerumisettepanekutele avatum ning üldse parem (ning tagantjärele sai nüüd parandatud - EI, ma ei kavatse olla parm:)) inimene. Vähemalt mis puudutab - nagu öeldud - kahte järgnevat aastat. Eks ole? Kirjutage ja joonistage mulle siis, ning astuge läbi.

sweets impediment

Kallid lugejad! Tänane vaataköökiõppetund tuleb liialdamise vallast. Ehk siis kuidas mitte teha head kooki. Selleks tuleb võtta tavaline biskviittainas - viis muna, iga muna kohta üle ühe supilusikatäie suhkrut ning see kõik üheskoos vahustada (noh, kui munakollane ja -valge koos vahustada, siis tuleb tainas veidi vähem õhuline, mis marjakoogi - nagu meil eile käsil oli - on veidi paslikum - marjad ei vaju nii läbi). Sejärel lisage 6-8 kuhjaga lusikatäit kõrgekvaliteedilist jahu (sõelaga, et tuleks kohevam) ning segage. Seejärel lisage koogi ÕNNESTUMISEKS pool või isegi vähem riivitud sidrunikoort. Mitte terve koor, nagu juhtus eile, ning segage veel hoolikalt. Siis valage tainas vormi ning pilduge sellele vaba käega peale emalt saadud mustsõstraid. Jällegi tasub sellega piiri pidada, sest muidu hakkavad nad mõnest kohast liigselt keema ja vahutama ning tainas ei küpse ära. Siis visake kook ahju ja küpsetage 200-220 kraadi juures ca 20 minutit. Võtke välja, laske jahtuda ja kui minu nõuandeid kuulda olete võtnud, siis nautige! Minul tuli kohati veidi vänge (sidrunirohkuse tõttu) ja kohati veidi lögane (marjarohkuse tõttu). Nõndaks siis. Head isu!

suspenss

Lähen ära õue. Päev otsa on enam-vähem sadanud ning kui hommikul siia jõudsin, oli vihmavarjukaasavõtmatuse tõttu praktiliselt läbimärg. Aga see ei ole niivõrd oluline märjakssaamise aspektist kuivõrd selles osas, et niisugused väiksed asjad tekitavad sügise tunde. Ja sügis on mulle lapsest saadik seostunud millegi uue, natuke ärevakstegeva ja põnevaga. Ja kollast soojust täis klassiruumiga, kuhu hommikul mustast ööst ja vihmasajust tulla. Ja mingi uue ootusega.
Ja nüüd lähengi. Natukene on põnev kaa.

inkolerable truelty

Väikese latentsiga hakkasin eile õhtul imestama, miks üleeile vaadatud Sweet November ei ole imdb-s märgitud "fantasy" zanri alla :) Idee, et keegi kedagi aidata tahab näib tänapäeval küll fantastikana :) Anyway, peale varem samal õhtul TV1000st vaadatud Intolerable Cruelty't ma lihtsalt ei suutnud koju minnes romantiliste filmide lainelt kõrvale hüpata, millest ka ülalmainitud jutt. Kusjuures mõlemad linateosed olid minu meelst head, sellistest häiritud inimestest, noh, nagu mina või sina.
Eileõhtustest olulistest asjadest veel niipalju, et märkasin et pimedas suure toa aknast välja kiigates peegeldub maja ees puudelt Narva maantee tänavavalgus just niimoodi, et pimeduses paistab seal olevat minu lemmiktähtkuju Sõel. Milline tore leevendus pilvise ilma puhul. Anyway, hiljem kui sajab, siis need valgustäpid muutuvad suurteks kollasteks laikudeks kui vihmast rasked lehed end rohkem maa poole viltu keeravad ning sellevõrra enam valgust peegeldavad.
Nagu näha, olen viimastel päevadel olnud kodune. Ning sellel on väga sügav mõte. Ma usun, et kodu muutub päris koduks siis, kui julged ja saad seal päris pimedas ringi liikuda, ilma et kolli või kuhugi otsa äralöömist/silmaväljatorkamist kardaksid. Näiteks see suure toa uksepiit, mis pooltele inimestele jalgu jääb ning mida teised inimesed samas üldse ei märka. Et ma siis ootan ööd ja lähen hängin jälle oma mõnusas koduses kodus edasi. Mis ei tähenda, et teie seda minuga koos kaasa teha ei võiks. Lähipäevil on plaanis mustsõstra-biskviitkoogi valmimine, niiet beware ning pakkuge ennast külla tulema. Teate ju isegi, et minus puudub sageli entusiasm ise kellegi kutsumisega vaeva näha.

noppeid pihi.neti anaalidest

Uuemat eesti kirjanduskriitikat :)
Kusjuures mul on ikka mingi neuroloogiline asi, suutsin eelmist lühikest lauset kirjutades kaks kirjaviga teha :) Ja praegu seda lauset kirjutades tunnen viimase pooltunni pihi.netis veetmise tõttu pidevat irratsionaalset hirmu et kirja lipsab midagi samasugust nagu äsja loetud mõttearendused :)

statistikast

Eiteagi, kas olla kurb või rõõmus, kui Siimupoolne vihje minu lehe tänase külastuste arvu laupäevaselt nukralt neljalt ja pühapäevaselt nukralt kümnelt korraga 57-le tõstab. Samas annab veidi lootust ka mu enda esmaspäevase Saaremaalkäigukirje järgne 31 külastaja saabumine. Lisaksin veel siia juure ühe mõtte ammuse unistuse täitumise kohta - viimaks ometi on minu lehele saabutud ka google'i otsinguga "lahti tissit". Mida iganes nimetatud kirje tähendada võiks - minu lehelt leiate vastused kõige pakilisematele küsimustele!
Tänase päeva märksõnadeks olid pabistamine ja helistamine. Nüüd otsin infot, kuidas edasi elada.

snäpshots from ailänd

Sai käidud Saaremaal. Esimest korda selles elus, ja ma loodan et kõik kes seda siit praegu loevad, juba teadsid ette, et see oli mul essa, ja ei tee rohkem imestunud nägusid. Ja muljed jäid kaunid ning südantsoojendavad. Samas vahetan unistuse kodumajast Tartus jõekaldal unistuse vastu kodumajast kuskil rannikul. Või õigemini laiendan senist unistust. Sest nagu selgub, on suurem osa kohti Eestis ikkagi OK ka minu nõudliku maitse jaoks. Kombineerides seda tõdemust muude vahepealsete nädalate jooksul esilekerkinud päevapoliitiliste otsustega lähen käesoleval nädalal reipal sammul edasi saatusele vasta.
Seniks kuni VIITSIN otsida vaikse kena kohakese, kuhu fotosid applõudida, aga lisaksin käesolevale kaks minoorset ülesvõtet..

jeesuspoja (aka sünnipäevalats Inn) kannatustest..


..ning rannikumaisest vaikelust Telleri ning kakajakaga

on vakatsijoon voll 3

Sai tehtud torti ja mitte käidud Eero ja Anneliisi pool külas. Sai käidud Tallinnas tädide ja onudega kohtumas, sai ee... eriti midagi muud ei olegi saanud vahepeal. Aga tort tuli ilus. Minu esimene (siiani olid ju vaid koogid mu elus - parafraseerides Kivirähku, kes oli parajasti Shakespeare'i parafraseerimas: "Kuis armastada kooki võisin varem??"). Noh, natuke mitte nüüd maailma kõige ilusam tort, aga jube hea see-eest. Võib-olla uue traditsiooni tekitamiseks lisaksin siinkohal retsepti:
Esmalt valmistada maitsev biskviittoridpõhi. Selleks vajalikud retseptid leiate klassikalisest koogiraamatust "Saiad, pirukad, koogid". Eriti lollidele - põhimõtteliselt seisneb see munade vahustamises rohke suhkruga ning vähese jahu ning võimaluse korral riivitud sidrunikoore lisamises. Võimaluse korral teha tainas mitte 5 munast ja 5 spl suhkrust, vaid umbes 6-7, et jätkuks ka põskepistuks. Sest seda vältida on võimatu ka kroonilistel salmonelloonikutel. Küpsetage biskviit ära ning jahutage (ei tasu püüda järgida kokaraamatusoovitust jätkata torditeoga järgmisel päeval, kuna reaalne kogemus näitab, et sel puhul olete sunnitud alustama taas uue tordiipõhja küpsetamisega). Lõigake tordipõhi lapiti kaheks kettaks ning immutage neist ühte suurel taldrekul näiteks poest ostetud maasikakompoti vedelikuga. Oma aia kompott on muidugi parem, aga ei pruugi nii käepärast olla. Seejärel möksige immutatud pool kokku kenasti vahustatud vahukoorega (maitse ja tunde järgi) ning asetage sellele omal valikul marjad. Antud juhul kasutati vaarikaid ja maasikaid Merle aiast. Katke marjad taas vahukooreplöksiga ning asetage sellele teine biskviidiketas. Immutage see niisamuti vedelikuga ning möksige taas vahukoorega, millele asetage taas marjad. Esteetilise elamuse saamiseks võib seejärel vahukoorega katta ka tordi küljed, antud juhul seda ei tehtud ning oldi uhked kunstipärase lõike üle :). Seejärel võib tordil lasta vajadusel külmkapis seista või kohe ära süüa. Väga hea on süüa, muide.

küsimus suurele ringile

Kes ma teie arust olen?
Astub mulle juure Konsumiesisel liivaplatsil halliseguse põskhabemega onu, presidendi pilsner ja saiakesed läbipaistvas kilekotis näpuotsas kõlkumas. Kolm saatuslikku küsimust meeldivale noormehele kõlavad niisuguselt persoonilt sedaviisi:
"Do you speak English?"
"Are you from Tartu?"
"Are there any gay places around here?"
 
Siia juure järgmisepäevane kohtumine paljasjalgse ja samamoodi õllepudelinäpustatud Lauriga, kes kiitis mu ilusat kella ja lisas et olen üldse väga kellegi Evert Sundja sarnane.
Vaatan sügavamalt endasse nüüd siis veidi.

misinformation

Kallid lugejad! Olen korduvalt teie tähelepanu juhtinud asjaolule, kui palju rõõmu suudab inimene leida igapäevastest väikestest asjadest, kui ta neid ainult märgata oskab. Näiteks kui laps naeratab tänaval või kuidas mingi asi juhtub. Või näiteks - millest ma veel kirjutanud ei ole - kuidas liibuva särgiga tädi jookseb ja kahe käega volksuvaid rindasid kinni hoiab või kuidas professoritega täidetud dushiruumist on kuulda häält, mille sa meeleldi omistad mahakukkuvale seebile. Tuleb ju tuttav ette?
Kahjuks on see kõik vale. Ma näen kõike seda nagu enne, aga ei tunne oma peas midagi.

On vakatsijoon voll 2

Eedeni Konsumis kell 22:40, laupäevaõhtul: Müüja küsib Helenilt: Kas teil 30 senti on? Ei ole, vastab Helen. Palun, ulatab müüja tütarlapsele peotäie sente.
Eedeni Konsumis kell 22:42, laupäevaõhtul: keskealine naisterahvas meie järel ostab pätsi leiba ja 2x4 komplekti patareisid. Tuleb raske öö.
Pluss, the deed is done - Riia mägi, esmaspäeva varajane pärastlõuna: ma käisin juuksuris. Ema käskis. Ema oli kade, et minul on rohkem juukseid kui temal. Vajan dibriifingut.

talvevarud

Ma elan umbes sellist elu, et kui vaja, lähen toon KUURI ALT endale vajalikud audiokassetid :) Mis siis et automakk neid käima ei suuda panna.
Jne jne jne jne jne jne.

pause for po*no

Kulla sõbrad! Veel hetk tagasi kaebasin, et mul ei tule suure suvega (tehes sõrmedega jutumärke siiajuure:)) midagi ilusat pähe, mida teile kirjutada. Nüüd siis korraga taipasin - teeksin hoopis reklaami. Kes ise kohal käinud, teab, mis mõnusid nimetatud kohake endas sisaldab. Ja mida EI sisalda :) Kuigi nüüd on tõesti võimalik kasutada ka ihu- ja muude hädade ning muid hügieeniteenuseid. Tore!

on vakatsijoon

Kas kergete elukommetega tütarlapse vastand on raskete elukommetega tütarlaps? Brrr...

i am Joe's gallbladder

Ma olen vaadanud et maailmas on päris palju inimesi kes mulle ikka üldse korda ei lähe, aafrikas ja mujal näiteks. Aga selle foonil on mulle tundunud et nende inimeste suhtes, kellega ma läbi käin, on minu hinnangud lihtsalt adekvaatsed. Message on, et mul on raske kokku panna oma ÕIGET maailmavaadet ja hinnanguid ja siis seda, et kellegi teise jaoks võib mõni inimene, kellelt mina tahan ainult ühte asja, olla midagi palju-palju rohkemat. That's weird. Kuigi kui ma ausalt järele mõtlen, siis see on ka vastupidi olnud - et mina hindan kõrgelt kedagi, kes kellegi teise silmis midagi ei loe. Niiet tegelikult on igaühel õigus. Lihtsalt see üllatab mõnikord.

emotsionaalsetest aspektidest

Esmalt tsitaat Merle igapäevasest Riigi Teataja ülevaatest, ehk siis selle lingi kohta: “Nagu näha, määrus pealkirjaga "LOOMA tekitatud kahju hindamise metoodika..." reguleerib rändel viibivate sookurgede, hanede ja laglede tekitatud kahju hindamise metoodikat. Et kui lähed karjamaad rüüstama ja tekitad sinna §-s 4 nimetatud troppe, so § 4 lg 2 definitsiooni kohaselt tavaline väljaheide, siis määratakse põllu kahjustuse suurus tropi pindtiheduse järgi (mitu troppi ruutmeetri kohta). Kui troppe loendada pole võimalik, hinnatakse kahjustusastet visuaalselt (§ 4 lg 3). Üldiselt aga võetakse põllust proovilapp (§ 4 lg 4) ning määratakse troppide pindtiheduse keskmine.”
Mis pagana tropp :) Mul on põllu peal mingid tropid präegu, kurdab põllumees. Kas see on OTSEtõlge inglise keele "drop"ist, mida me kaa küll ilusti kakajunni sünonüümina kasutame? Nagu et avarvälja katses loendame kakajunne ja peame seda emotsionaalsuse näitajaks. Oi oi. Siis misiganes põldude järelvalveamet saab kaa laglede kakajunnide järgi emotsionaalsust hinnata. Või siis et lagled ei kaka ju. Või et just siis ainult kakavad. Laps räägib siis kui kana pissib. Aga lagle?



Hetkeseisuga olen täna juba kaks korda teinud läbi automatka läbi kauni hommikuse eestimaa. Esmalt sõidutasin Edgari ja Heleni kell neli Tallinnasse, kus E lennukile panime. Ja siis Helen tõi ühe magava rinnalapse (that would be me) poole kümneks ilusti Biomeedikumi. Ja kuna ma tahtsin öösel E-le koogi kaasa küpsetada, ja enne seda õhtul käisime veel väljas, siis jäi uneaeg napiks kella 2:30 ja 3:30 vaheliseks. Ja nüüd on natukene imelik. Ma ei saa nagu midagi aru. Natukene. Näiteks sellest kuidas siiani olen olnud veendunud, et farmakoloogias on kõik laborandid venekeelsed ja nüüd korraga kuulsin vetsuukse tagant eestikeelseid- ning meelseid rõõmsaid naishääli laulupeomuljeid pajatamas ning rahvuslikke viisijuppe üles võtmas. Niisugune metamorfoos siis.
Istun ja joon Tallinnas ärakäinud kohvi otse termosest. oi-jaah. silmad olid punased küll veidi aega tagasi. Ja hommikul iiruga jalga tõmmatud sokkidel on ühel varbas ja teisel kannas auk. Olen rohkem nagu selline teadusinimene.

moments

Tänane päev on kestnud juba päris kaua, ja sellesse on mahtunud nii frustratsioonimaandav hommikune ärkamine kui head sõnumid lähedaselt inimeselt kui emaga kohtumine kui ka üks tõsine tulevikuteemaline vestlus. Ning palju muud. Aga ma loodan et see ei vähenda ühegi täna minuga kokku puutunud inimese väärtust kui ma tunnen kuidas kõige parem moment päevas on see, kui sulle jookseb mööda tänavat vastu laps tuules lendava kilekotiga ja sulle vastu naerab kui märkab kui väga tema nägemine ka sulle rõõmu teeb. Sest ma usun et tema rõõm jooksuga õhust pungis kilekotist on suurem kui ükski minu väikesest asjast ja õnnestumisest tekkinud heameel. Ma loodan et see ei lähe mul meelest. I want it back.

Eestimaa oma täies kauniduses jpms :)

Möödunud päevadest lisaksin siia vaid kaks pilti. Ja võib-olla minul endal ei olegi nendega midagi erilist pistmist.


niisuguse rohelise suvepildi Heleni järve äärest lisaksin siia kahe tibuga foonil


ja siis sellise suveöise pildi taas Heleni maalt Agali äärest koos kahe kuuga. Mis muuseas ei ole üldse jaaniöö. Aga ikkagi.

Ning nädalavahetusel otsin ka koha, kuhu suurem hulk ülesvõtteid üles panna. Eks siis ütlen.

of mice and italian men

Ning lihtsalt infoks - mul on nii hea meel, et alati kui mul on vaja teada näiteks kuidas osalevad neuropeptiidid seksuaalkäitumises või millised hormonaalsed muutused kaasnevad armumisprotsessidega, saan alati abi Itaalia teadusMEESTELT :) Way to go, dudes.

final destination

Täna räägib onu mällo teile - kallid lapsed - õudusjuttu. Kas te ikka teadsite, et Taisto "Taistoga-reisides-naudib-su-hing-vabadust" Reiside bussiliine haldab selline ettevõte nagu OÜ Orderline? Täiesti ebaõnnstunud püüd firmajuhtide poolt ettevõttest borderline-isiksusehäire muljet luua, samal ajal kui tegemist on vaieldamatu psühhopaatiaga, borderlainist ei saa juttugi olla. I'm talking firmapoliitika mis väidab et kui eelmüügist pileti ostnud inimene tuleb kohale 5 minutit enne bussi väljumist, ei ole tal oma kohale enam õigust; I'm talking olukorrad kus bussijuht võtab seisukohtadele reisijaid ja käseb neil pead madalal hoida kui tee ääres politseid näeb; I'm talking paduvihmasel teel kurvis vonklevatest tühjadest treilerikärudest möödasõidud; I'm talking lihtsalt see hirm oma ja lähedaste elu pärast kui bussijaama jõudes selgub et kella üheksane SEBE buss esmaspäeva õhtuti Tartusse ei lähe ning peame Taistoga reisima.
Oi oi. Luban et reedel lisan nimetatud verstaposti kohta mu eluteel ka vastavad ülesvõtted :) Tartusse jõudes olime igatahes nagu uuestisündinud :)
Aga seniks kena jaanipäeva teile.


See meile vastu tulnud rekkajuht saatis mulle nüüd pildid :)

things never seen

Ma olen väga minevikukeskne inimene. Ja mul on iga päev mitu korda kahju vaadata kuidas asjad juhtuvad ja teada et ma ei pruugi neid enam homme mäletada.
Sellepärast ma loodan et kõik kes mulle telekaostmises pöialt on hoidnud annavad mulle andks, et selle ostu tulevikku lükkasin et hoopis fotokas hankida. Sest need asjad mida telekast vaadanud oleksin, on edaspidi kaa olemas (noh, okei, peale selleaastase jalgpalli:)), aga need asjad mida nüüd pildistan ei pruugi nii kaua oodata. Onju.
Ma ei hakka siin mingit uut fotodiipi tegema, aga lihtsalt tooksin kaks stiilinäidet endast ja minu emmest, kes peale pikka tõmblemist ühe pildi peale ka niisugune armas ja normaalne suutis jääda nagu ta päriselt on.


Kes veel ei tea, siis see on minu emme, niimoodi kelmikamalt veidi :)


Ja see on fantast kunstipilt minust. Juba esimese laksuga niisugune kontseptsioon, assa mait!

reminder

Kuna nädalavahetusel saabus elav etteheide, et ma hoian oma saavutused enda teada ja keegi ei tea mind seetõttu nende puhul õnnitleda, siis siin praegu - behold! - ma kaitsesin teisipäeval MUIDE magistrikraadi. Ahah. Oi kui palju õnnitlusti tuli korraga nüüd.
Aga irooniata, muide, see oli niisugune kaunis päev, mis algas härra professori telefonikõnega hommikul kell 8:24 meenutamaks et mul on ka eksperimendid teha ning lõppes sellesama tuntud professori õnnitlustelefonikõnega õhtul kell 21:48. Kas saab üks eksiteedel rändav ning juhendamist ja lambi- ning rambivalgust ihalev magistrand soovida enam pühendunud juhendajat ja teistsugust päeva? Mkmm of course.
Magistritöö kaitsmine ei ole muide ainult koht, kus räägid, mida tead. See on ka koht õppimiseks ning tulevastele põlvedele kõrva taha panemiseks. Teadmiste, that is. Näiteks et kui sa oled harjunud iga hommik jooma suure tassi kohvi, mis su kehas rännaku lõpetab täpselt poolteist tundi hiljem kui ilusti laboris istud ja vets käeulatuses on, siis magistriharidusega inimene võiks taibata, et selline automatism veab alt tingimustes kus nimetatud aja möödudes lugupeetud emeriitprofessorist oponendiga oma "disseri" metateoreetilisi tahke lahkad, mis mõnusa spontaanse kempsutreti võimaluse PRAKTILISELT välistab. Mental note: doktoritöö kaitsmise ajaks kas:
a) suurendada aastatepikkuse õlletreeninguga vedelikke koguvate kehaõõnete potentsiaalset mahutavust;
b) mitte tarvitada kaitsmispäeva hommikul any vedelikke at all.

Vedelike tarvitamisega on seotud ka kolmas tänane lugu, mis räägib taas ühest lugupeetud professorist, kes mulle kraadi kaitsmise puhul pidulikult üheõllepudelilise preemia üle andis. Pole just F1-šampus, ent mis teeb asja tähelepanuväärseks, on kingituse personaalsus. Nimelt eks ole professori-härra minu tagasihoidlikus apartemendis küll mu pudelikorgikogu silmitsenud, millest ka niisugune sürpriis. Ja seda korki mul tõesti ei ole. Suur-suur äitähh, seriously. Ning kõik teised olete samuti teretulnud mulle taaslõpetamise puhul sarnaseid üllatusi tegema. Isegi pudelit ei pea küljes olema :).

Ning lihtsalt et seda oma peast välja saada, väike teade kõigile neile, kes minu otsest teaduslikku tegevust täie tõsiduse ning pöidlaid pihku surudes jälgivad: möödund nädalal ähvardas maailma njuurosaienssit katastroof Kalevi "Mõnusa maiuse" puudumise tõttu poelettidelt kohaeelistuse katse järjekordse episoodi alguses. Õnneks lahenes kriitiline situatsioon siiski tänu Ümera poe abivalmis personalile suuremate ekstsessideta. Mitte et ma oleks pidanud neilt abi paluma. Niisugust lauset oli lihtsalt mugav kirjutada praegu, et ma ei peaks teid haigutama ajama jutuga kuidas maiustusteriiulite vahel kondasin ja kuidas tundus et ma ei leiagi ja siis ikkagi leidsin. Oli ju jama, eks? Oluline on, et leidsin. Müüjad olid selle sinna ilusti mind ootama pannud lihtsalt. Aitäh.

it's been a while

Hommikul Lastehaigla tagant üle muruplatsi Biomeedikumi tulles meenus mulle niisugune asi:

ma olen murul käinud väga vähe
ja seda mitte säästmaks taldasid
nüüd talv on käes ma murule ei lähe
ja seda mitte säästmaks taldasid

ja mitte et ma eelistaksin heina
ja mitte et ma eelistaksin lund

ma olen võimeline tundma leina
ma olen võimeline
tundma leina
ja väga võimeline
ära tundma iga seina
majas milles mul ei tule und

Ja kui ma selle peale mõtlen, siis ma ei tea enam, mida sellega mõeldud on. Suure tõenäosusega on selle taga lihtsalt üks emotsioon ühel hetkel. Aga praegu ma võin sellele anda ükskõik millise oma hetkeseisundiga sobiva interpretatsiooni.
Mida see siis tähendab nüüd?

Over and out

Inimesele on nii vähe rõõmuks vaja. Ma võib-olla romantiseerin/dramatiseerin seda üle, aga eile kui Emajõel paaditripil käisime, istus kaldal üks onu, jalgratas puu najale toetatud. Isegi õnge ei olnud vees, ega mingit õllepudelit ega midagi. Lihtsalt mõtles, nagu mina mõtlen mõnikord. Ja võib-olla ei ole talle kunagi tähelepanu pööratud. Siis ma tahan mõelda, et see, et ta sai meile vastu lehvitada kui mõlemad talle viipasime, tegi ta päeva paremaks. Ja meie jaoks oli see just like that, nii väike liigutus. Aga kõigi päev sai parem. Ja hiljem silla alt läbi sõites jälgisid meid ja lehvitasid vastu isa väikse pojaga. Ja hoolimata selle melodramaatilisusest ma tahan mõelda et kunagi hiljem see poiss mäletab seda pärastlõunat koos isaga võib-olla sellepärast, et meie seal sees olime. Ja tal on, millest kinni hoida. Nagu mina mäletan mõnda asja.
Kellegi kurvastamiseks on palju rohkem vaja teha. Kõige valusam on kellelegi mitte midagi teha. I'm so sorry Marge

My coduce on callice

Ma isegi ei oska öelda, kas see on dream job või mitte. Kodus on nii hea. Tahaks et mu lapsed kasvaks muru peal jõe ääres ja et ma oleksin igal õhtul õigel ajal kodus. Kas see on ambitsioonide puudumine? Ma soovin et tähtsad asjad oleks tasakaalus. Või õigemini - ma arvan et ühed asjad on ainult vahendid teiste, tähtsate asjade jaoks.

Searching for memory

Eileõhtune tänaseks magistrieksamiks pealesunnitud Daniel Schacteri "Searching for Memory" raamatu lugemise eest võin paraku psühholoogia osakonda vaid tänada. Hiljem käisin oma uue rohelise kastekannuga esimest korda surnuaial kastmas. See on ju siinsamas Võidu tehase taga, ja mulle meeldib et meie plats on nagu minu isiklik aed, kus kastmas ja vaatamas käia saan. Tegelikult oli veidi imelik jalutada kastekannuga mööda Narva maanteed sinnapoole, sest vihma juba veidi tibutas. Aga rohelisekastekannugategelemise soov oli nii suur. Ja mis see väike tibutamine aitab, kui mitu päeva on kuiv olnud. Ja siis päikeseloojang tegi need õhukesed udused vihmapilved hästi põhjalikult punaseks ja kuskil kalmistu administratiivhoone (??) hoovis kõlksutas keegi veel ilmselt mõnda hauaplaati teha ja mina kandsin oma kannuga vett ja soristasin seda igale poole. What's important is - mulle jääb see meelde. Ja mul on väga palju asju meeles. Kuigi väga palju asju on meelest läinud. Rääkisime emaga nädala alguses minu köögilaua taga õhtul Orkutist ning sellest, kuidas sealt vanu sõpru üles leida saab. Ja ema rääkis kuidas ta mäletab inimesi ja asju mis olid üle neljakümne aasta tagasi. Ja mina rääkisin kuidas ma vaatan minu esimese klassi pinginaabri Kristi pilte ja mäletan oma kõige esimest septembrit. Ja kuidas ma ei suuda aru saada, kuidas sellest juba 18 aastat möödas on. Kumb on uskumatum, kas see, et nii palju aega mööda on läinud, või see, et ma ikka mäletan? Või kas see on kurb, et ma kõike ei mäleta? Mis oli 18 aastat tagasi, või seitse aastat.
Ma tahtsin Schacteri kohta öelda, et taipasin, kui väga oluline mälu meie jaoks on. Minu jaoks. Ja kuidas minevik meie olevikku konstrueerib ja sellele mõtte annab. Mõned olulised asjad mu elus ainult tänu sellele olemas ongi. Kuigi võib-olla see mälestus ongi ainus mis mul neist olema saab. Ma mäletan kuidas kunagi väiksena juhtus bussis mingi väga piinlik asi ja ma põdesin seda mitu aastat ja arvasin et ei suuda seda kunagi unustada - kuni ühel hetkel märkasin, et ma ei mäleta enam, mis see oli. Aga on asju, mis on nii olulised selles, mis ma praegu olen, et neid ei saa unustada. Enamus neist on kõigi teiega seotud. Thank you.

Good gnus

Rikas olemine on mitmepalgeline fenomen - mu kontojääk on nii suur, et ma ei raatsi seda kuulamaks kontojäägiinfo lühinumbrile helistada, kõneminut maksab :)
Niiet just praegu on õige aeg Mällole külje alla pugeda :)

Muide, nagu Merle hommikul meenutas, on täna viimane päev teha fantaasiarikkaid aita-mällol-mööda-saata-öö-pakkumisi. Ning paistab et sama sõnum otsustas ka võidupakkumise: "Aga kuna tänaseni on avatud konkurss, mille auhinnaks õhtu Mälloga, ja kus pakkumiste headuse üle otsustatakse loovuse ja applicability järgi või mis need kriteeriumid olid, siis ma tahaksin endale järgneva sammuga kenasti võidu kindlustada - annan oma "kutse kahele" Sulle ja veeda üks tõeliselt meeldiv õhtu 500 advokaadiga. No selliseid pakkumisi Sulle vaevalt rohkem laekunud on..." Ehk siis tegemist advokantuuri 85. aastapäeva piduliku pingviiniüritusega, millest Merle minu heaolu nimel valmis loobuma on :) Mis te arvate, kallid lugejad, kas suudan seltskonda sulanduda?

Hi, tech!

Mu kõrval laual on kolm pakki Kalevi maisipulga-iirise-maiust "Mõnus maius". Süda tilgub verd, ent kohe lähen sellega alla loomaruumidesse kohaeelistuse katset tegema. See ongi biomeditsiin, teadmistepõhise Eesti jätkusuutliku majanduse üks kolmest lootustandvast võtmevaldkonnast. Nagu ka see, kuidas Aet eile tsäksiga väikesi kummitorujuppe otsast kärsatas, et neid hiljem lapikuks vajutada, tootmaks vahendid rotiajus asuvate torude korkimiseks.
Nii et ma parem ei taha teada, kuidas näeb välja materjaliteadlaste argipäev :)

It ain't safe no more

Mu uus soeng ei meeldi just kõigile looma- ja linnurahva liikidele. Ilmselt sarnaneb see liigselt vareste mingite looduslike vaenlastega; igatahes hommikul bussist maha jäänuna mööda jõekallast südalinna poole jalutades rünnati mind KORDUVALT selja tagant kõrva äärest mööda vuhisedes. Varesed on aastakümneid sinna Economicu vastaskaldale pesasid teinud, ilmselt on nad nüüdseks piisavalt jõudu kogunud (nagu Saksamaa peale 1. maailmasõda) ja kavatsevad mingile pärusmaisusele apelleerides haldusautonoomsuse välja kuulutada ja sisenejaid kamikaze-varestel (on selline kirjapilt VÄ?) eemale peletada. Pekku.

Tänase päeva parimad pakkumised kuidas end õhtuti kodus mitte üksi tunda on a)kassi võtmine; b) teleka võtmine. Konkurss jääb avatuks järgmise kolmapäevani, võitjale auhinnaks kodune õhtu mälloga.
:(

Farmakoloogia kempsuvestlused vol 2.

"All oli borš. Ja sealiharaguu."
"Mis magustoit oli?"
"Arusaamatu."

Võru linna turismimagnet on sealsed ühesuunalised tänavad, mis on kas a) tupikud; b) remondis; c) võimaldavad pööramist VALELE poole. Magnet missugune - sa lihtsalt ei saa sealt enam ära. Aga muidu väike kaunis linnakene. Okei, ei olnud kaunis kaa tegelikult suure hulga kohtade pealt. Kuigi mõnest kohast paistis ikka olevat. Ja kui ikka ühe kraavikaevamise pärast viiekilomeetrisele ümbersõidule suunati, siis selgus et väike kaa ei ole niiväga. Anyway, oli niisugune.
Avastasin et maanteesõidu juures kõige kaunim asi on tahavaatepeeglist kaugustesse libisev teelint. Auto ees on see niisugune lai ja sirge, aga tahavaatepeeglis hakkab vähenema ning Lõuna-Eesti maastikel niimoodi iluvõimleja lindina üles-alla looklema. Väga kaunis. Ainult et liiga kaua järjest ei tasu ainult taha vaadata. Tuleb ettevaatlik kaa olla.
See olekski nädala alguseks vist enamvähem kõik.

Poole tunni pärast 50 hiirega tail suspension test. Tõtt-öelda tunnen end veidi kummaliselt, soovides sellega kiiresti ühele poole saada, et tagasi üles bioeetika kursuse jaoks loomadega katsete tegemise eetilisusest esseed kirjutama kiirustada :)

Verekeskuses verevalamisruumis käis seinal telekast loodussaade Kalahari kõrbest. Väidetavalt on seal ilusa ilmaga 70 kraadi sooja. Mis tekitas minu jaoks ületamatu probleemi et kes seal siis filmimas käis. Kõige meeldejäävam koht oli see, kui antiloop oli kiskja eest väidetavalt liiga kaua ära jooksnud ning kukkus keset põldu maha. "See antiloop on oma energiavarud ammendanud ning sureb," seletas telediktor tõusvalt vigurdaval toonil. No kuidas sa ikka inimestele niisugust asja ütled.
Aga sokolaad on hea.

Seoses plaaniliste kirjatööde valmimisega kaasnenud vabade õhtutega palun ma teid - sättige julgelt oma õhtused käigud läbima Narva mnt 108-11! Any time. Samas valmistan ka kaasatoodud toiduainetest maitsvaid põhjamaiseid roogi (selle sõna imelikkuse tõttu loobusin kirjutamast "loodemaiseid", kuigi mälu järgi tundub nimetatud aadress asuvat just kodulinna looderegioonides).

Imelistest elusündmustest mainiks vast eilset Gretega Itaalia köögis käiku, mis päädis (õigemini küll algas, aga "päädis" on lihtsalt niivõrd kaunis sõna:)) aknalaualt viiese bemmi brosüüri (bmw ametliku ajakirja sellekohane väljalase, kujutate ette! (peale Merle muidugi, kelle kontoris diivanilauad niisuguste all muudkui koolduvad ja praksudes murduvad:) ning kes seetõttu ei pea KUJUTLEMA)), mistõttu lõunakohvi lõppes diplomaatilise pöördumisega ettekandja poole, sõnastuses "kas on mingi võimalus, et ma saaksin siit lahkuda koos SELLEGA???" millele järgnes tütarlapse käik tagaruumidesse, sealt väljumine muheleva blondi tsikiga, kes - ja pange nüüd tähele - kritseldas midagi ajakirja kaanele ning selle mulle lauda saatis. Minu inimsuhetevõõras mõistus murrab siiani pähkli kallal, mida tähendas kaanel asuva tsikinime ja telefoninumbri kohta ettekandja edastatud "kui te seda autot ostma hakkate, helistage sellel numbril..." Parim pakkumine on, et suutsin oma pooleaastase juuksuris mittekäinud oleku ja nädalase habemega tõesti potentsiaalse kliendi mulje jätta. Või siis et - what? Minu tavaarusaamad on siiani ikka olnud niisugused, et tsikid ujuvad nendele kuttidele külje alla, kellel bemm juba käes on, mitte et bemmiga tsikid ujuvad nendele kuttidele külje alla, kes bemmi tahavad :) Seoses Grete pideva tiheda kohalviibimisega kirjeldatud kontekstis kaldun siiski esimest versiooni kahtlustama - et pool teed on käidud ning ma juba NÄEN VÄLJA nagu uue viiese potentsiaalne omanik, niiet nüüd on siis ainult veel see teine asi teha :)

Neile, kes pihi.netis end rahuldatud ei saa, on nüüd taeva õnnistuseks ka selline ropp koht olemas nagu perekooli vstlusringid. Näiteks soovitan ette võtta selle elava diskussiooni :)

Kuumematest uudistest veel see, et mulle meenus korraga, et minu ja Oltsi bänd "wrong said bed" tõusis siiski korra komeedina ka kohalikku ajakirjandustaevasse - behold the "Jess", 1997! Otsi siit artiklit "Uus hitt on tulekul" :) Nagu näha, pani Olts sinna minu kontaktid ning ütles pärast mulle kaa, et seda lugeda võiksin. Paraku ei hakanud gruupid mulle kohe kirjutama. Siiani ei ole tõtt-öelda kirjutanud.

OO MAI KAAD

Mulle näib, et esimest korda kuueaastase akademilise karjääri jooksul suutsin kirjaliku töö valmis saada loppelt enne tähtaega. Ehk siis juba eile... või isegi üleeile. Ei teagi, millist momenti pidada töö valmimise hetkeks - kas seda kui valmis see variant, millest professorihärra veel kaks väikse tähega algavat lauset leidis, või see, milles Word mul viimaks ka sisukorra lubas teha, või see, kus ma viimase kahe "a" asemele vajaliku alfa-sümboli produtseerisin. Anyway, see viimane moment oli praegu, niiet in your face, tähtaeg, bite my shiny metal ass!

Hommikune Farmakoloogia instituudi vetsust pealtkuulatud vestlus:
"Tere hommikust, Maiu... Maive... Ma... MIS SU NIMI ON???"
"Ma olen kolleeg."
"Tere hommikust, kolleeg!"

Töö jaoks vanu katseprotokolle sirvides leidsin 2003. aasta aprillis käitumiskatse kõrvalt tehtud märkuste hulgast järgmise tähelepaneku: "nägin unes, et nõudsin emalt makaronide kohta joonist :)"
Vat niisuguse pühendumusega tuleb teadust teha!

Oo jaa! Tere hommikust, Eesti Maa.

Eileõhtune külaskäik MSNni ei lõppenud fiaskoga (tundsin vastupandamatut soovi kirjutada "eileõhtune külaskäik MSNni lõppes fiaskoga" - lihtsalt selle lause kõla pärast oma peas:)), vaid jättis peale kolmekuist abstinentsi väga meeldiva mulje. Kõik hakkasid minuga rääkima, nagu vahepeal polekski pausi olnud. Väga armas oli; aitäh Kärt, Enely, Liisu, Kalpa ja Deniss! Tohutu südamesoov tekkis ikkagi koju nett tagasi tekitada, et pikkadel suveõhtutel niigi palju teie kõigi seltsis olla. Tööoludes kavatsen jätkuvalt mitte msnnuda.

Alanud on taas kaunis nädal, mis loodetavasti päädib meeldiva magistritöö punktipanekuga. Siis kohtume teie kõigiga ja resotsialiseerume.

Ning Liisi Poll, i will so kill you!!! :)

Ma kirjutan siia osasid oma mõtteid, mida osad inimesed loevad. Osad mõtted ja osad inimesed. Kokku teeb see väga väikse osa minu maailmast. On asju, mida mul kuhugi panna ei ole.
Ma tahaks, et mu maja umber oleks aed või park – mitte nii suur nagu Raadi mõisas, aga samamoodi aia või müüriga piiratud. Piisavalt suur ja mitmekesine, et koertel seal ruumi oleks päev otsa olla. Labradoridel näiteks, või kellelgi teistel suurtel ja headel. Ühte koera pole mul südant võtta – veel ühte üksikut looma juurde tekitamaks.

Tutvusin esmakordselt põhjalikumalt oma blogi statistikaga. Tuleb välja, et minu lehele jõuavad inimesed peamiselt sooritades otsinguid sõnadega "Draama Liivimaal" ja "sorust", aga tegelikult kasutades ka "Tanel Mällo" ning "milleks mulle psühholoogia" :)
Rõõmustab see, et kõige rohkem vaadatakse minu virtuaalmõtteid lõuna ajal, st kell 12-14 ja peale tööpäeva lõppu, st kell 18-19. Tublid lapsed, ärge raisake siin maksumaksja/tööandja raha.

Rõõmsatest sõnumitest veel see, et eile õhtul jalutades seisis teisel pool teed onu oma taksikoeraga ja torises: "No mis sa nüüd teed seal, tule ära siia, nooh, üldse ei saa siis aru nüüd või enam..." Ja koer tegi nagu ei kuulekski, sest - ja ma usun et tean siinkohal kuidas koerad mõtlevad - teadis, et onu niikuinii toriseb ja tegelt ei ole üldse pahane.

Austraalia teadlased (ning seekord on ka tõepoolest tegemist austraalia teadlastega:)) on leidnud et noored - ärge elage niisama koos, vaid abielluge! Eriti peaksid seda nõudma meesterahvad, sest lihtne statistika näitab, et kui mehel pole võimalik elukaaslast abielutunnistuse ettenäitamisega rahustada, on tõenäosus, et ta naise käe läbi surma saab, kümme korda suurem. Watch out!

Minu tänahommikuse Tallinn-Tartu bussi tummad ja kurdid (nagu varem olen maininud, moodustavad viimasel ajal teatud kindla osa antud bussiliinil minuga koos reisivatest isikutest erinevate händikäppidega persoonid) olid eriti elavaloomulised ja erksad. Kuna seekord istusid nad mitte mijnu ees vaid seljataga, sain istme seljatoe kaudu samuti kogeda suuremat osa viipekeeles igapäevaselt kasutuses olevatest jõulisematest väljendustest. Kuna lisaväärtusena oli tegemist kodumaa ilu nautida võimaldava ja vaimuvabadust tagava (ajalehtedes liinibussiavariide fotodelt meelde jäänud hüüdlaused bussiseintel) Taisto loksutava bussiga, hakkas mul üle pika aja bussisõidu peal jälle natuke paha küll. Kusagil veidi enne Laevat tegime ka metsapeatuse, mille käigus juht tegi mureliku ringi ümber oma sõiduriista, ent ilmselt leidis selle seisundi reisi edukaks lõpetamiseks veel rahuldava olevat, igatahes jätkasime mõne minuti järel.
Niisugune kena lugu siis siit Euroopa Liidust teile, kallid sõbrad. Kusjuures minu reedeõhtune hirm selle kohta, mis meie eluga siis laupäevaks õigupoolest saanud on, tundub nüüd vähepõhjendatud olevat. Kõik näib korras olevat. Või on kellegi elus mingeid olulisi muutusi aset leidnud? Tell mi.

Sardelli-tilli kurb lugu siitpoolt veel, ja ma loodan et suudan pihilehe lugemise kunagi lõpetada :)

Kurat, see on ikka üks jubedamaid lehti, mida näinud olen :)

Suursuur aitähh Kaimarile tema lingi eest lehel, kust ma end väevõimuga lahti rebima pean. Aga seniks üks stiilinäide sealtsamast.

Ma tahtsin veel küsida, et kas te natukene kardate kaa, et noh, kuidas me homme Euroopa Liidus elame?

Üks selline välkamaa pornostaar on minu melest nagu Rocco, niisugune paks ja tolknevate karvadega ning üldse kole vanaonu. Igatahes hommikul bussipeatuses sõitis ta minust ford transiti ja vanarauakoormaga mööda. Väga huvitav.

Eile vaatasime Kadriga , kellel oli ka sünnipäev, ilusti ära kill billi teise volüümi. Ja täitsa huvitav oli, kuigi lõpuosa kõige pingelisematel minutitel tukkusime mõlemad vahelduva eduga. Minu ja näiteks Grete viimaseaja filmivaatamistel on see väga tüüpiline muster, aga ma oleks arvanud, et see on mingi isiklik probleem. Nüüd aga näen, et probleem on ikkagi maailma filminduses. Ilmselt on hollivoodi ära ostnud mingisugune narkolepsiaravimi firma, kes nüüd linateostesse uinutavaid alaläviseid sõnumeid saadab, et oma läbimüüki suurendada.

Ning kolmas uudis tänases kaunis päevas - enesetunne on sihukene, nagu mulle oleks korralikult paaki pandud (kõigile tähelepanelikele "Grease"i vaatajatele peaks see väljend ometi tuttav olema :)). Või mitte et NAGU oleks, vaid ongi. Ja panija on mu oma kallis ratas (nagu "lööja on mu oma lell" - millistiganes eesti luulemeest ma nüüd ka ei parafraseerinud:)), kelle eile viimaks teenindusest miljonite eest välja lunastasin ja üle seitsme kuu taas sõitu tegin. 12 kilomeetrit ja jalgevahe on nagu uuesti sündinud. Või, noh, nag mina oleks sünnitanud. Või kuidas iganes see tunne on. Sadulat näha see koht igatahes nüüd paar päeva ei soovi. Õhtune ema juurest kojusõit möödus kas pedaalide najal püsti seistes või kanni välimist külge sadulale toetuda püüdes.
Kiire kontroll näitas et esimest korda blogiajaloos suutsin end väljendada vaid kahe kirjaveaga, millest üks muutis ülaltoodud sõnumit nii, et tundus et Miina on sünnitanud :)

Olge siis head lapsed.

Hommikuti toimub bussipeatuses kõik ettenähtud korra kohaselt: kui ma Narva-Puiestee risti jõuan, on minul punane tuli ja Puiestee tänaval ootab oma rohelist must bemm. Siis ma lähen üle tee ja must sõidavad mööda linna poole must Celica tohutu antitiiva ja kõrvalistmebeibega ja vastassuunas neoonroheline Volvo. Bussipeatuses on musta riietuv noormees, kes teeb oma hommikust suitsu. Jään ta kõrvale seisma ja minu selja taha jääb seisma hallis mantlis tütarlaps. Siis sõidab linna poole helesinine Citroen ja samas suunas möödub meist tõtlikul sammul õpetaja moodi proua rohelises mantlis. Teisel pool läheb kas kooli või Tarkoni poole kolmene keskealiste naiste grupp. Kõige viimasena jõuab peatusesse ilus vene tüdruk. Siis lööb Peetri kiriku kell kolmveerand kaheksa ja minut peale seda hakkab eemalt paistma buss.
Mulle meeldib, kui inimeste käitumine teatud määral ennustatav on. Tunnen end niiviisi kindlamini.

Mida teha, kui ma leian loengu jaoks üliõpilastele toredaid pilte otsides lehe, mille nimi on "Bitte nicht bei der Arbeit!"

Kõigile "Six feet under" sõpadele, kes siit enda hoiakute muutuste kohta küll mingit infot ei saa, küll aga on lihtsalt rõõmustav näha, kuidas käepäraseid vahendeid (loe "teleka ees istumist") kasutades mõnusasti teadust teha saab :)

Tänases päevas teile - kallid elunautlejad - kaks rõõmu. Üks rõõm on üllatus-üllatus!! isegi tööga seotud, teine on meie elu õitega, mis muud. Esimene rõõm on näiteks see, kui saab laua taga istuda ja pikka aega valminud käsikirjas viimaseid õigekirjakorrekture teha, kindlas usus et see homme teele läheb. Mõnus, tõesti mõnus. Teine rõõm on see, et Biomeedikumi kõrval maailmas on veel rõõmsaid ja julgeid lapsi kes ei ole tänapäeva trillerifilmidest ära kohutatud ja tulevad lihtsalt võõrale kahtlase välimusega ONULE näitama et nääe, tegemist on UNIVERSAALRATTAGA, kus on KÕIK kleepsud peal, viis lehekülge, ning sadula peal on Focuse kleeps. Ja demonstrerivad kuidas nimetatud sõidukiga kaapsu tõmmata saab. Umbe timm. Ja kahtlane onu ei saa naeru näost ja tahaks ise kaa nii rikkumatult siiras ja maailma üle rõõmus olla.
Pluss veel kolmas rõõm kui avastad et üks neist reklaambrosüüridest, mida terve nädalalavahetuse postkasti mõlkis ukse vahelt piilunud ja äraviskamiseks välja pole viitsinud võtta, on postkaart Ivarit tema nüüd juba kuu aja taguselt Kasaplankakäigult. Long live Maroko (või alziiri või hispaania, misiganes see on :)) postiamet! Ja aitäh.

Ning ma ei saa kuidagi üle et eile enne magamajäämist tuli raamatulugemisisu, mistõttu võtsin kätte Kõusaare vaba tõusu. Ja kuna väsimus tuli nagu ikka ootamatult, siis pidin lugemise lõpetama just selles kohas, kus mingis korteris oli inimesi ära tapetud ja mitte keegi kes seal elas ei saanud rahulikult olla. Ja siis mina pidin üksi oma pimedas toas magama jääma. Väga masendav jutt oli igatahes, ma loodan et lõpuks läheb paremaks (noh, tõusujoones peaks ju minema). Jutt oli nii masendav ja kuidagi nii väga ammuseid teismelisemeeleoluhoogusid meenutav, et uskumatu tundub et eesti kirjanduses ikka veel sama teemat käsitletakse kui mina sellest juba nii ammu üle olen, et in summa oli eilse päeva lugu see.

See, millest ma eelmises kirjes rääkisin, on see, mis Pille pani Orkuti "Happiness" community pildiks, ja see, kuidas ma naeran iga kord kui taksikoera näen, sest nad on nii naljakad, ja see, kui Ivar lubab mul uues bemmis istuda. Ja kõik muu. And the first time I saw my cousin Tony's brand new firebird :)

Hakkasin Elise Eesti-ellu naasmise kirjele kommenaari kirjutama, aga mõtteid tuli nii palju, et leidsin need hoopis enda lehe jaoks piisavalt ilusad olevat. Nimelt mina - kes ma ei ole nüüd üle kahe aasta korralikult kusagil välismaailmaga tutvumas ja sealseid "paremaid" inimesi kogemas käinud, ei leia küll siinses tänavapildis ja inimiste käitumises minu suhtes midagi vastumeelset. Kui ainult selle eesmärgiga välja minna, et tänaval kellegi pilk või naeratus kinni püüda, siis võib küll meeleheitesse sattuda. Eriti kui võtta asju suhtumisega "mina-nii-püüdsin-ja-keegi-ei-reageerinud". Siirusest ja lihtsalt teistesse inimestesse hästi suhtumisest on minu arust sel puhul raske rääkida.
Mina näen küll igal pool inimesi, kes mind tähele panevad ja minusse kuidagi positiivselt suhtuvad. Kõik inimesed ei olegi sellised, aga mõnikord on need sellised inimesed, kellelt ei tea seda oodatagi. Näiteks et kui avad kumminahkjopsis dressmehele ukse ja lased harjunud kombe kohaselt tal sisse lipsata (pööramata tähelepanu sellele, et tegemist on ju inimesega, kellelt Sa põhimõtteliselt ei eeldaks, et tema sinu suhtes teinekord samamoodi käituks), siis piisab inimestesse usu säilitamiseks ka sellest, kui üks kummimees kümnest Sind ootamatult viisaka aitähhi ja sõbraliku pilguga tähele paneb. Ja siis selle nimel ma elan. Ja ei eelda, et kõik niimoodi teevad. Mida madalamad ootused, seda suurem rõõm.
Ma ei raatsi seda pikka juttu nüüd ära kustutada, aga sõnumit on tegelikult võimalik ka palju lihtsamalt öelda. Kui kellegi päev või elu läheb natukenegi kergemaks, kui ta ühte ust ise avama ei pea, vaid see talle lahti hoitakse, siis on see tegemist väärt. Kuigi ta ise ei pruugi seda märgatagi.

Ja ma heameelga hoiduksin, aga ei näe konkreetset põhjust oma mehelikkust enam säilitada (mis millgipärast meenutab eilset ideed Anderoga ikkagi ükskord läbi viia ja avalikustada inimesi hallidest aegadest piinanud uuring peenise pikkuse ja enesehinnangu seoste kohta), mistõttu (ja nagu näha, on tegemist ühega minu kuulsatest kiillausetest, mida viimasel ajal järjest harvemini ette tuleb - võib-olla seetõttu et ma enam Merlele pikki õhtuseid aruendekirju (ning siinkohal kiilun vahele rõõmustava lause sellise sõna nagu aruENNE leiutamise kohta:)) ei kirjuta, võib-olla mõnel muul põhjusel) räägin siinkohal heameelega lihtsalt sellest, kuidas kolmapäeval mööda Väike-Kaare tänavat Biomeedikumi juurest Näituse raudteeülesõitu läksin ning tee kõrval aias seisis üks väike laps ja hoidis endakõrgusel koeral kaelarihmast kinni; seisid ja vaatasid mind kui möödusin. Vaatasime üksteist ära ning paari sammu kaugusel heitsin veelkord pilgu tagasi, nägemaks kuidas laps väga uhke naeratusega toa poole läks, koer ilusti kõrval, käsi kaelarihmal. Ja minul oli hea meel, et talle seda rõõmu teha sain, et ta end oma suure koera valitsemisega hakkama saavana demonstreerida sai.
Ja selliseid asju juhtub iga päev, vaadake kaa veidi ringi. Head on ümber palju rohkem, kui väikseid asju vaadata oskad. Või siis et ühesõnaga - ärge oodake inimestelt liiga palju. Nad kaa ei jõua kogu aeg.

olge musid :) onu mällo läheb puhkab nüüd (seminaris)

Ning nüüd viimaks, uut kirjet postitades, kadus ära eelmine link, mille eile hädakorraks panin ning mis hoolimata sellest, et selle ise omast arust täna ära kustutasin, ööpäeva jooksul minu kõige enam kommenteerituma sõnumi staatuse omandas. Kuidas see ikka veel alles ja kommenteeritavaks jäi peale seda kui ta omastarust diliitisin, maeitea. Aga nüüd on ta läinud. Rest in piiss. Ja samas mul oleks hea meel kui kõik lugejad oma kommentaarid uuesti näiteks selle kirje juurde lisaksid, sest siis mul on tunne et i've made a change :) Pluss se viimane kirjutaja, kelle käest ma uurisin, kes võõrapärase varjunime taga peitub, võiks samuti sõna võtta ja oma identiteedi meie kõigi jaoks avada.
Jne jne jne jne jne, kujutate ette küll milline mällo jutt on.

Tere kallid külalised. Taas haaran kätte raske blogisule, et täita oma kohustust tõe järgi janunevate inimhulkade üha suuurenevate hordide ees. Millest teile täna pajatada, kulla lapsed? Kas manitseda teid selle pärast, et mällo näemispuudeaparaadi fondi pole viimase kuue päeva jooksul laekunud ühtegi lahket annetust? Või kiita teid selle eest et... ee... et.... nojah.
Või rääkida hoopis sellest, kui südanlõhestavalt liigutav oli teisipäeva õhtul kodus vastu vana head mõttelist osa aasta nooremast psühholoogia kursusest. Mis siis et nad ise võivad mõelda oma peades, et ma esialgu tõemeeli neid eemale peletada püüdsin, vabandades raske tööpäeva ning ootamatu meeleheitehooga. Täitsa okeika oli. Eriti meeldis mulle see tunne, mille kiire Kährini-analoogiaga endale naksti! tekitasin. Neile lugejatele, kes juhuslikult ei ole minu kooliaja sõbrad kes jäävad igaveseks (Tiiu Kährin trade mark), ütlen seletuseks, et see on lihtsalt meie klassi släng. Ja nutke, et te sellest osa ei saa! Anyway, to cut a long story short, külalised käisid ja mina uurisin kuidas neil läheb. Sest kuigi minust esialgu põhimõtteliselt vaid aasta nooremad (ning astronoomiliselt sageli isegi pikki-pikki aastaid vanemad), jäävad nad minu jaoks ikkagi alati "esimese-kuruse-omadeks", kelle hea käekäigu järele valvamine mulle ülimalt oluline. Seda enam, et oma kursusega suhtlemise koha pealt nutan ainult suuri kurbuspisaraid, kuna vähemalt mis minusse puutub, siis EI OLE sellist mõnusat ühtekuuluvustunnet, mida nende TEISTE juures näeb.

Võiksin antud temal pikemaltki heietada, aga kes vana inimese loba lugeda jõuab. Niiet pigem võtan hoopis kätte ja lähen sööma.
Ühe mõtte ehk siiski lisaks siia juure (ja ma ei lisa linki, nagu näha:)). Miks noored inimesed oma blogilehekülge kurtmiseks kasutavad? Mõttetute asjade üle, mis neist endist sõltuvad pealekauba. Kui ei meeldi, mine ära. Ma saan aru, kui kellelgi on jalaluu katki või mitte omal vabal tahtel saadud aits, ja ma absoluutselt sümpatiseerun selliste juhtumitega, eriti kui inimesed ise suudavad oma traagikas natukenegi naerusuiseks jääda, ükspuha kas irooniliselt või absurdselt. Aga sihitu virisemine - milleks? Kusjuures võite täitsa kindlad olla, et ma tean mida ma räägin siinkohal :) No ei ole kasu, ainult teistele hädaks kaelas.
Põnev oleks nüüd kohe teada, kas sellest rääkimine, kuidas see, kuidas keegi teine oma elu elab ja oma blogisid kirjutab, mida mina lugema EI PEA, virisemise skaalal klassifitseerub :) anyone?

Suursuur aitähh Vahurile, kes paar päeva tagasi eesti online-ajakirjandusest pornomärksõnadega uudiseid otsis (ja - ma ei vihja millelegi - päev hiljem kalifornia ajakirjandusest:)). Sest nüüd sain mina kaa lugeda põnevat süvaanalüüsi eesti pornotööstusest, mille tõi meieni Delfi. Ma ei saa kohe kuidagi pornokunnile ülalt alla vaadata kui ta suudab keldrikorrusekauplustelettide vallutamiseks välja mõelda pealkirju nagu "Imeb marmorvahvlit".

Teine mõttekäik antud teemaga seoses on see, et niisugused uudised kutsuvad esile kahesuguseid kommentaare - kas labast sõimu või sama nutikaid mõttekäike nagu Aivari peas. parim tänaloetud kommentaar "näitlejatele" palgaks makstud 15000 krooni kohta kõlas: "Huvitav, aga kas oli nendest 15000 kroonidest maha võttud söögiraha sel juhul,kui tegemist oli imemisega?"

Oo jaa, beebi! Tänu Grete (link mõeldud vaid orkutikasutajatele, hähhää!!) soojale soovitusele on minu tgemisi nüüdsest võimalik ka kommenteerida. Kujunda mällo leht nüüd just endale silma- ja meelepäraseks, lisades sobivasse lünka oma arvamus!
Minu esimene kommentaar, mille jaoks ma veel kommenteerimisaparaati ennast ei kasuta tuleb irooniavallast - nagu näha, ei saa ma ilma kellegipoolsete soovitusteta ise eriti midagi tehtud. Aga kui soovitajad on head, siis saan hästi hakkama. Nii et soovitage mul midagi teha, palun.
Lisaks tahan lisada, et ilmselt ma varsti siia enam kunagi ei kirjuta, kui näen, kui vähe külastajaid siin tegelikult on (kaunteri abil) ning kui vähe nad minust ning mu elu suunamise optsioonist tegelikult hoolivad (kommentaaride abil). Come on, give the mällo's self esteem a boost.

Paljudele teist, kes oma päevi arvuti ees minu MSNniilmumist oodates veedavad oli reede tõeline õnnepäev. Või oli see siis neljapäev, täpselt ei mäleta. Sisenesin korra, lootuses et saan nende isikute lohutuseks, kes siiani veendunud on, et nad lihtsalt blokkinud olen, oma nime mingiks ära-põe,-mällo-ei-käigi-praegu-siin sarnaseks modifitseerida, ent nagu selgus, näevad nimemuutust vaid need õnnelikud, kel mind selsinatsel momendil msnnis spottida õnnestus. Kõnealune sündmus kutsus peale nimetatud vaatlejate südamepekluse (ning mul lihtsalt ei jätku südant seda kirjaviga tavaliseks "südamepekSluseks" muuta:)) esile tõsiseltvõetavaid kommotsioone ka Tiigi tänava arvutiklassis kus saatuse tahtel oma teo teoks tegin. Klassi tühjus meenutas (ja samas ka ei meenutanud, aga andekamad lugejad muidugi mõistavad ka ilma käesoleva märkuseta, et neil kahel meenutusel on antud kontekstis erinev konnotatsioon:):) ammuseid aegu mil arvutikasutushuviliste järjekord kellaajast sõltumatult maja ette ulatus. Oh aegu ammuseid. Üks kahest - kas noorte huvi interneti vastu on raugenud või koduste internetiühenduste arv suurenenud. Või üks kolmest - erootikalehtedele ei ole uut materjali pandud.

Uu jee peibi! Nüüd minu lehel ka kaunter, mille eest suur tänu Krikule, kes - suure saladuskatte all öeldes - aitab kaasa ka nägemispuudeaparaadi fondi annetamise populaarsuse tõstmisele. On aeg, et noored mõistaksid, kuivõrd seksika asjaga tegemist on. Ja ei laseks end häirida mingite nukrate kapitalismivastase liikumise luuseritest oma nutuste pressiteadetega.
Anyway, nüüd saab kohe selgeks, kes ja mida siin tegemas käib. Mis meenutab mulle seda aega kui Homer Simpson tegi endale kodulehe, mis koosnes plinkivatest jeesusepiltidest ning toksis sõrmega vastu kaunterit oodates kuna esimene külastus tuleb. Ja siis põhupall veeres oma uhkes üksilduses paari tunni pärast üle ekraani.
Niiet - palun! - ärge jätke mind siia üksi! Refreshige käesolevat lehte paar korda tunnis (ja ärge tulge mulle rääkima, et see ei jäta mulle suure külastatavuse petumuljet).

Elu pahupoolelt tahaksin lisada hommikuse leiu värskete orkutiliitujate kohapealt (mille kohta ma - nagu näha - ei lisa linki) ning õhtul konkreetsema sõnastuse saanud unistuse, et ka tavaliste inimeste elu tuleks ette puhke, mil tegelane (st käesoleva elu elaja) lõpetab mingi oma eksistentsi dramaatilisusega laetud stseeni ning jalutab välja ning hetke pärast järgnev stseen leiab aset mõni aasta hiljem mõnes teises kohas kusjuures käsitletava elu tegelaskuju on võtnud uue kena suuna ning eelmise stseeni mured on ammu möödanik. Comprehende?

Niisugune info siis edasi anda Usa valgete meeste kehakaalu kasvu kohta viimase saja aasta jooksul. Naiivsed teadlased ei osanud kindlasti aimatagi, mis tulemus neid ees ootab :) Nagu autorite affiliationist näha, ei tegeles selliste probleemidega USAs mitte tervishoiuinimesed vaid majandusmehed ja ajaloolased :) (okei-okei, population economics, aga ikkagi :):)

Märkasin, et ma ei olegi oma kalleid tänanud möödunud taassünniperioodil meelespidamise eest. Selle eest siinkohal suur aitäh. Mis on ühtlasi osa Kaimari maeipanesindomaloetavateblogidelistikuisasedapiisavaltregulaarselteipeaningkuipuudubläbivlillaniit suhtumise vastasest kampaaniast, mille käigus hakkan üldse sagedamini sõna võtma. Küll Kaimar siis nutab kui juttu hakkab tulema sagedamini ning läbiva niidina järgib kõiki sõnavõttte progresseeruv mõttetus. Nagu näiteks käesolevat.

Kuna olen vahepeal tegutsenud ka aktiivse kunstiinimesena, siis on mul rõõm teiega jagada oma eilset elamust "Kolme tenori" kontserdilt, mis minu üllatuseks ooperiperfoormantsi asemel osutus hoopis saksofoniülesasteks. Istusin ilusti kõlari vastas ja vaatasin kuidas lambivalgus läbi katteriide sellelt asjalt mis väriseb, kui bassid käivad, peegeldus. Kui pass tuli, siis valgustäpp läks suuremaks, kui bass ära läks, jäi täpp kaa väiksemaks. Väga lõbus oli.

Draama Liivimaal Part deux!
Midagi õudsat on taas juhtunud! Võttis mitu päeva enne kui sellest nüüd veidigi rääkida saan. Täiesti abitu olen; eiteagi mida teha oma õnnetuses - kas avada järjekordne heategevuslik korjanduskast või langeda arutusse tänavalaternapostideletagaotsimiskuulutustenaelutamistsüklisse. Sest kaotus on inimlikes mõõdetes mõõtmatu. Korvamatu isegi, võiks öelda!!! Nimelt kukkus pühapäeva õhtul korrraliste kohendamistööde käigus kempsupotti üks kahest prill-lauda kempsupoti küljes kinni hoidvatest agregaatidest. Saatuse nöögina just momendil kui sillerdava mägiojana voolas nimetatud ihuhooldusvahendist alla äsjavoolutatud vesi (meenub vanaema lugu noorets mällost, kes kempsus nõudis et tema ise kempsus VOOLUTADA saaks, mispeale vanaema õigekeelsussõnaraamatu abil samuti sellise sõna olemasolu tõdema pidi:)). Nojah, ja agregaat kadus kõige liha teed. Või mille iganes mis sealt tavaliselt käib. Ja tagasi ei toonud teda ei pisarad ei hala. Ning elu pole lihtsalt enam selline, nagu enne, mil seda prilllauakinnitusagregaadiga jagada sain. Ootan pikisilmi tugigrupi moodustamist analoogse kurva saatusega kaaslastest. Võib-olla Armas Taevas kuuleb siis miljonite häält ja vaatab kuidas tema tallekesed endal kisendades juukseid peast kisuvad sest nääee, kuidas suudaks nõrk inimhing hoida kõrgel oma usu Lippu kui tema tõekspidamiste alustalasid sellisel kurjal komber kõigutatakse? Kuidas, ma küsin, ah?

Käesolevaga palun lugeda käesoleval lehel esitatud palved teha annetusi nägemisaparaadi riigihankeks palveteks annetada nägemispuudeaparaadi riigihankeks.

Alus: RT 08-04-2004 § 50, lõige 87777
Lugupidamisega, Tanel Mällo

Draama Liivimaal!!!
Nagu äsja selgus, on eile hoolikalt meisterneurokirurg mällo poolt opereeritud Issanda loomakesel torud öö jooksul peast välja kukkunud. Issanda loomake ise elu ja tervise juures, ent põnevas eksperimentaalses paradigmas osalemiseks kõlbmatu. Miks elu küll nii julm on?
See on see hind, mida maksad kui ajuoperatsioonide ajal mõlgub peas hoopis paari tunni pärast järgnev loomaõiguste alane seminar :)

Kuna tänapäeva julma südame ning kalestunud hingega inimesed on altid unustama, otsustasin siinkohal vahelduseks anonüümse abivajaja palvet korrata:
Inimesed, ärge unustage oma less fortunate nägemispuudega vendi! Tänaseks on mällo toetusfondi kogunenud juba 3.50! See ei ole mingi 3.50!!!

Nädalavahetuseti Tallinnas viibimine tekitab tohutu soovi koju tagasi kiirustada ning tööle hakata. Sest iga teine liikuv objekt mis silma alla satub on läikiv ja sile bemm. Seekord sai Gretega külastatud ka United Motorsi uksetagust ning majale isegi peaaegu ring ümber tehtud, nägemaks silmanurgast ka motoreksikülastueärajätmisetõttu nägemata jäänud kuuest. Ning maailma kõige suuremate velgedega kolmest kupeed oma mõttetuse täies hiilguses.
Kui eelmisel pühapäeval tagasi koju sõites istusid mu ees kaks nägemispuudega poissi, kelle aktiivne keskkonnaga tutvumine sügavat muljet avaldas, siis seekord reisisin koos suurema seltskonna kuulmis- või kõnepuudega noortega. Väga rõõmsameelsetega. Kädistasid seal omavahel viipekeeles, mis tuletas meelde ammuse soovi teada saada, kuidas viipekeeles "ÄRA KISENDA SIIN!!" käratada.
Kolmandaks tahaksin kiiresti Kersti, Kaja, Kaimari ja Anna-Liisa reedese esmaskülaskäigu kohta meie uude Rootsi koju öelda, et kodu kuhu mahub nii palju sõpru nagu soovid, on tohutult mõnus asi. Mitte et ma ei mäletaks enam aastatetaguseid Võru tänava 10-15 inimeselisi koosviibimisi, aga aja möödudes ning egode paisudes ei saa me ju enam igaüks väikse padjaservaga tagumiku toetamiseks hakkama. Siis tulebki muretseda suurem korter kus ruumi ka kõige mitmekesisematele persoonidele.
Selle kena mõttega ka lõpetaks. Ning lisaks, et niipalju kui käesoleva lehe lugejaid on, te kõik olete varsti saamas kutset mind samamoodi külastada. Sest üksi on kodu tõesti liiga tühi. Ka Sina, ema, võid veel tulla, mis siis et nädalavahtusel juba käisid ja vannitoas haisutoru kohta märkuse tegid :)

obviously mul on nüüd need, mis on need. Igatahes paistan väga kuulus olevat :)

Kusjuures ootamatult taipasin et eilne diivanilauaost viiski mind selleni, mille eest Pille-Mai ja Kaimar hoiatasid, või õigemini mida soovitasid - et asjade ostmise asemel võiksin investeerida pigem "pehmetesse" väärtustesse. Noh, et käiksin trennis, võtaks fotonduse ette jms now and then. Nüüd olengi plindri ees, kus kena kandiline laud on olemas, aga hing igatseks hoopis kauni päiksepaistese päeva puhul rattaga veidi sõitma minna. Selleks aga võimalus puudub, sest kaherattaline kaaslane vajaks eelnevalt tõsist hoolduskuuri. Vat kus lops.
On a not-so-related theme: eile bioeetika seminaris Kadri Simm tõstatas küsimuse, kui paljud meist on oma ema sünnituse eest tänanud. Kirjeldamaks olukorda, kus paljud meist ei taha doonorit äsjaomandatud võõra neeru või südame eest poole sõnagagi tänada. Misiganes bioeetilisi segadusi see ka ei tekitaks, here we go - thanks, mom! :)

ohsa raks, tsek this aut! Aga vaadake et keegi seljatagant ei piilu!
http://www.hut.fi/~thhakala/tissit.jpg

viimaks ometi hakkavad inimesed aru saama, et äkksurm võib osutuda tõsiseks probleemiks :)

Ma magan kogu aeg. See tähendab öösiti. Väga pikalt. Millest see tuleb, ei tea. Mõtlesin et äkki voodi on vale koha peal (noh, selline esoteeriline värk, tead), aga siis taipasin et tegelt mul lihtsalt tuleb juba kell 11 tohutu unehäire, ükskõik kuskohas ma korteris olen. Mida teha?
Nagu vahepeal selgus, ei ole selle puhul, millega ma niikuinii ei kahtlusta et tegemist on, tegemist mitte esoteerika vaid feng shuiiga.
Ma ei usu et need kaks teemat seotud on, aga Kerstit ja Kajat - kui nad teaksid käesolevat lehte luugeda - kindlasti rõõmustaks teadmine, et Kaimari pühapäevase teatrissekaasavõtuga suutsin ka oma kallis emas homofoobilise alge äratada. Õigemini tema sõbrannas. Kuna aga sõbranna kiiresti matsu ära jagas, et nääe, ta ise oli ju kaa teise tüdrukuga - st minu emaga - teatrisse tulnud, ei ole ta sel õhtul see, kes homodele näpuga näidata ja esimesi kive visata saaks :). Anyway, esmaspäeva õhtul demonstrerisin emale oma homo-oskusi Kerstlt omandatud "meeletu, mee-lee-tuu!!" homoväljendiga ning juba ammu mu zestikuloogias kasutusel oleva õrna randmehoiaku demonstreerimisega olulistest asjadest kõnelemisel. Aga ta ikka vist veel ei usu :)
Kindlasti Kersti ja Kaja saavad nüüd varsti sellele lehele jälile, kui nad Guuglis rutiinset oma nimega otsingut teevad. Noh, nagu kõik meist aegajalt teevad, näiteks nagu Kadri, kes avastas et vähemalt interneti andmetel tegeleb ta peale avatud ülikooli töö ja muude toredat asjade kahjuks mitte erootikalehtedel esinemise, küll aga igati tasemel luuletamise, fantoomnäo abil Äripäeva käsiraamatute kirjastamise ning geriaatriaprojektide juhtide seminaridel osalemisega. Kajale ja Kerstile aga selline näpunäide, et seekord nad peaksid otsingusõnaks siis ilmselt panema "Kaja ja Kersti". Aga ma usun et selle peale peaksid nad ise kaa tulema.
Sellised lood siis. Ma loodan et kui nüüd "post and publish" nuppu vajutan, loeb ka Aet, millega aega veetma pean, ning tuleb ilusti KELLA ÜHEKSAKS laborisse, et süütute issanda loomakeste peal süütuid katseid tegema saaksime hakata.

Ma olen ammu mõelnud, et peaks koju mõne SOODA plaadiriiuli muretsema :)

Viimaks ometi on selgunud tõde kõigile lapsesaamishuvilistele: portugaalia teadlased on leidnud, miks meie titad nii pekised on.

Kuuulge, palun minge nüüd kõik United Motorsisse ja vaadake järele selle popupi suhtes, mis ilmselt teile kaa lahti kargab. Seal on kirjas et a la "peale aastakümnetepikkust tegevust kolmese seeria arendamisel lõpetab BMW esimesena sedaanide tootmise." Misseeee täheendaaabb??? Uut
mudelit ju tehakse, ma olen iseg kole-koledaid pilte näinud, missiis tähendab et ära lõpeb? Appiikene? Selles valguses tundub ühese seeria peaetung küll hirmutavana. Et ei saagi enam olema kolmest, vaid see golfimoodi ühene ja siis juba viiene. Kui nad tolle asemel mõnda passatit välja ei mõtle. Appiikene.

Lisaksin veel mälestuse seekordsest esmaspäevast, mis mind juba pikemat aega jälitab. Nimelt oli kuri käsi Riia mäel automaattanklas eemaldanud 95 EURO sildilt E-tähe. Aga auto sõitis pärast ikka samamoodi nagu bensiiniga.

Misiganes motiividel Kalevi kodulehte vaadates tekkis südames tohutu härdustunne kogu kommiideoloogia suhtes. Selle tekitas suure tõenäosusega sellel lehel asunud elviimane pilt. Täpsemalt see tüüp, kes on draakonist paremal - see sinise jope ja kõrvuni suuga.
Ja järgmisel hetkel saabub pettumus valitud eriala suhtes, sest mis manab ükskõik kellele suurema tõenäosusega nihukese näo pähe, kas mõni uus ja mõnus antidepressant, või sokolaadikomm? Ah? AH??
I rest my case.

Tere hommikust. Kusjuures ongi nii nagu Kaimar avastas - järgneb teade kõigile mällo nägemisaparaadi fondi annetajatele - minu jaoks on 498 krooni suurem raha kui 500.
Sest 500 on see maagiline piir, mille puhul mu telefon mind rõõmustavast kontomuutuest teavitab, seda hinnaga 3 krooni. 498 krooni üle kandes on mu üllatus seda juhuslikult oma kontolt leides ootamatum, mis ei ole halb. Ja ma ei hakka teile seletamagi, kui kasulik on 499 kroonine ülekanne.

Nagu varemgi öeldud, olen olude sunnil sunnitud kasutama tööposti arvutit ja ftpeed TÖÖKS VAJALIKE videofailide allalaadimiseks. Lähtudes MINU arusaamast :) et enda tarbeks ja hobikorras selliste asjadega tegelemine ei ole nii suur kriminaalkuritegu kui kasumi teenimise eesmärgil. Nüüd tundub, et peaksin ikkagi selle sajase plaadirulli ära ostma, sest täna hommikul liigub datanet kiirusega 3 Mbps mis tagab - jällegi - tööks vajaliku faili kohalejõudmise ftp-kella järgi 35-40 minutiga, aga loogiliselt võttes veel kiiremini. What to duu, what to duu - one $300 hookerbot or three hundred $1 hookerbots?" nagu arutas Bender maksutagastuse peale.

Kallid lugejad! Me ei kohtunud esmaspäeval, nagu viimases kirjes lubasin. Sest mul lihtsalt ei olnud midagi öelda. Tänaseks aga jõudis minuni järgmine pressiteade, mille suurima südamekurbuse ja kaastunde vaimus edastan:

Alates aprilli algusest toimub mällo toetusfondi kampaania “Aita mällo jalule”, millega kogutakse raha mällole nägemisaparaadi ostmiseks. Mällo toetusfondi projektijuhi Mällo sõnul aitab nägemisaparaat jälgida kõiki eesti telekanaleid ning lisaseadmete olemasolul ka eemaldatavatel infokandjatel salvestatut. “Üle mitme tuhande krooni maksev aparaat on asendamatu igapäevaste noorteseriaalide, õhtuste mängufilmide ning politseisaadete jälgimisel,” kinnitas Mällo.
Praegu Eestis mällol ühtegi nägemisaparaati ei ole, seni on Mällo sõnul aparaadi töö ära teinud lahked inimesed, kes võimaldavad nimetatud saateid enda juures jälgida või annavad neist kokkuvõtlikke ülevaateid. “Kaasinimeste tundlikud kommentaarid on nägemisaparaadiks,” ütles Mällo. “Tulevikus tahame hakata jälgima ka hilisõhtuseid erootikasaateid. Seni oleme erootiliste linateoste puhul ise fantaseerida püüdnud, uue aparaadi puhul ei ole fantaasiate abi enam nii palju tarvis,” lisas ta.
Mällo toetusfond on heategevusfond, mille eesmärgiks on aidata kaasa inimsõbraliku mällo kujundamisele ja parima võimaliku mällo toomisele ühiskonda. Eelmise kampaania “Koos on kergem” käigus koguti telefoniannetustena ligi 25 000 krooni.
“Aita mällo jalule” kampaania konto asub Hansapangas numbril 1104901949. Ülekande seletuseks panna "nägemisaparaat". Samas on annetusi võimalik teha ka lähinädalatel toimuma hakkaval ürituste seerial mällo taastusravikeskuses Narva maanteel.

Hüvasti Biomeedikum! Raske südamega lähen pikale teele - emmega reedeõhtu puhul välja sööma. Või siis et - for crying out loud! - las ma juba lähen!!!
Taaskohtumiseni esmaspäeval, kallid lugejad.

Selline lugu ajakirjast "Brain Injury", mis avaldab meile esmapilgul uskumatuna näiva tõe - harrastussportlased, kes on saanud rohkem kui ühe peatrauma, on mingitel üleloomulikel põhjustel topskimad kui nende more fortunate sõbrad. Kuidas see küll niimoodi olla võib? Misssugused keerukad neuropsühholoogilised juhteteed selle fenomeni taga peituda võivad? No kohe kuidagi ei mahu pähe! Või kui, siis ehk telliskivi abiga.

Elektrokeemilise detektoriga vedelikkromatograafi tööpõhimõte on imelihtne: ühest otsast lähevad sisse vesi ja roti aju, teisest otsast elekter - then a miracle happens - ning monitorile ilmub info selle kohta, mida õnnetu issanda loomake oma viimastel hetkedel tundis. Niiet ei midagi ebamaist. Niisamuti kehtivad nimetatud aparaadi kohta kõige banaalsemad Mööfi seadused - jamad hakkavad toimuma just siis kui katsest on õnnelikult tehtud 9/10 ja peas õhtuti enne uinumist juba mõnusaid uusi eksperimentaalseid kujutelmi lood. Täna selgub siis tõde - kas lugupeetud high-tech aparatuuri töökvaliteet paraneb kui pool selle mehhanismist lihtsalt tagurpidi pöörata? Stay tuned for more news on this and other thrilling subjects on Geek Channel 1! Brought to you by Õli änd Sokid ja Pojad Inc.

Tahtsin juba lõuna ajal edasi anda ühe huvitava mõttekäigu bioeetika teemadel. Õigemini mitte bioeetika teemadel, vaid tänu ühes eutanaasiaseminariks loetud artiklis mainitule. Nimelt lugesin sealt, et keegi, kelle nimi oli ingliskeeli vist Lucratis (ma ei suuda ilmselt seda Ludacrissiga segi ajamata jätta :)) on kunagi surmast ja surmahirmust kunagi mõelnud umbes nii: kui meil ei tule pähegi karta seda mittemidagi ja teadmatust, mis oli meie teadvuse asemel enne meie sündi, siis ei tohiks me midagi erilist tunda ka selle suhtes, mis saabub peale meie surma. See on huvitav mõte, tahaksin sellesse veidi süüvida. Sest mina küll kardan natuke, kui selle peale mõtlen, kuidas ma aru ei saa, kuidas ühel hetkel rahulikult olen ja mõtlen et nääee - olen ja mõtlen siin praegu - ja siis järgmisel hetkel ei ole enam midagi. Õudselt kahju hakkab neil puhkudel. Et kõik see, mis mulle kallis on - ja vähemal määral see, millest mul reeglina suhteliselt ükskõik on, aga mis siiski moodustab mu päevade lahutamatu osa (pilved taevas, sualumi, esimesed kuivad asfaldilaigud jms) - mingil hetkel minu jaoks lihtsalt kaob. Pluss ma ise ja minu fantastilised mõtted kaa muidugi. Et kuidas niimoodi ometi olla saab ja kuidas ma ise siis niimoodi olla saan kui midagi ei ole kuigi mina samal ajal olen nii harjunud et igasugu asju ikka on kogu aeg, sealhulgas mina ise ja minu mõtted sellest et ma olen olemas ja kõik see muu. Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis ei olnudki NII TOHUTULT jube see aeg, mis enne seda oli kui ma sündisin. Nooh - midagi õudsat ei tule nagu meelde sellest kuidas ma mõtte- ja olemisepuuduses vaevelnud oleksin. Niiet - elame veel! :) (oleksin seda öelda tahtnud kolaabrenjoonilikult ja võõrkeelselt, aga ei meenu üldse präegu. Hea et allikas ise üldse meelde tuligi :))

N:\dwbin\socbin\dwbin\dwbin\dwbin\dwbin\dwbin\dwbin\dwbin\dwbin\dwbin\dwbin\dwbin\ dwbin\dwbin\dwbin\dwbin\dwbin\dwbin\dwbin\dwbin\netbin
- selline on tee, mille arvutis võrgukettal läbi saan käia. Kuhu see viib? Eikuhugi tõtt-öelda - mingisse järgmisesse samasugusesse folderisse, kust enamik edasisi teid on keelatud. Igal järgnevad dwbinnil klikkides süvenes mus lootus saada viimaks ometi empiirilist tõestust oma teooriale et kui universumis järjekindlalt ning sirge seljaga ühes suunas minna, jõuab lõpuks samasse kohta tagasi. Aga seekord pettusin. Kahjuks pole võrguadminn veel siia arvutisse suutnud minu arusaamisele vastavat universumi mudelit luua.

Kui praegu bioeetika seminarist tagasi Biomeedikumi tulin, loojus päike parajasti kuhugi Eerika metsa taha. Eriti suur punane poolkera oli seekord, misiganes loodusnähud ja optilised tingimused seda ka tingiksid. Ilus oli. Nagu maailmas valitseks rahu ja kord. See on nüüd mõtlmiseks kõigile neile, kes arvavad et ma maailma asjadest midagi ei jaga :)

Hakkan jõudma seisukohale, et see eelmise mudeli viiene ei ole enam mingi staatuseasi, vaid lihtsalt hea suur bemm. Niisugune tagasihoidlik, mitte hõbedane ja läikiv nagu Tony Podre oma muidugi. Selles mõttes on vana ja mingit tumedamat värvi viiene hea, et see on niisugune rahvaauto meil siin praegu, mis kuskilt silma ei paista. Mida ongi vaja.
Ja misiganes kummalisel põhjusel tunnen täna hommikul et se ei ole must üldse enam kaugel. Võibolla mingil määral põhjustab sellist tunnet asjaolu, et sain oma sissetulekud vist niikaugele, et peaksin edaspidi oma praeguse laenukoormaga ilma tühja kõhtu kannatamata hakkama saama. Mis võiks tähendada seda, et kunagi aasta aja pärast võiksin endale mõne uue koormise võtta. Näiteks siis bemmiliisingu :) Aga enda labiilsust ja hetkeemotsioonidest mõjutatust teades ma usun et see tunne läheb varsti üle :)
See Merlele kirjutatud jutt tundus nüüd selline, mida blogisse kaa kopida :)

Subject: Re: :)
Date: Thu, 4 Mar 2004 11:48:52 -0800 (PST)
From: "Denis Matrov" godz@ut.ee
To: tmallo@psych.ut.ee
"Sain vahepeal teada, et sul on oma blog olemas, tsekkasin seda ja minu kurvastuseks polnud see pooltki nii tore kui sa 'laivina' oled, nii et minu meelest võiksid sa seda kah kuidagi unarusse jätta. Või äkki on viga selles, et sa ei tee seal neegrite kohta nalju?"

Selline väljavõte siis minu ameerika sõbra Denisi kirjast. Sellised sõnavõtud kutsuvad esile kolm tüüpilist mõttekäiku:
1) kuidas kurat ikkagi minu blogi levib? Kesse denissile ütles?
2) mida tähendab Denissi keeles "minu meelest võiksid sa seda kah kuidagi unarusse jätta"??
3) kas see rahuldab Denissi nõudlikku maitset???

Selline rõõmustav sõnum kõigile mõttehiiglastele.
:)
Arvasin siin, et kui ma seal konkursitingimustest tulenevalt niikuinii iga päev käima peaks, siis mitte mingil tingimusel ei pakuks ma nimeks midagi muud kui "Mällo muuseum"
Ja - pagan - nüüd ma hakkan mõtlema, et selline ülbe pakkumine on ju iseenesest juba ju kunstiteos. Noh, nagu minu elu ikka, teate ise kaa ju :)

Täna peetud loeng sai tore. Mulle jumalast meeldivad noored, saab suhelda ja nalja visata. Laborisse tagasi tulles mõtlesin veidi selle fenomeni üle järele ja ma kardan et see on lihtsalt minu tähelepanuvajadus, mida seal välja elan. Noh, et 50 tsikki ja kutti mind tähelepanelikult jälgivad oma ümmarguste silmadega ja reageerivad kui ma räägin kuidas antidiureetilise hormooni pärssimine alkoholiga on teaduslik fakt, mille praktilisus igapäevaelus on käegakatsutav:)
Mainisin loengus ka Grete hommikust soovitust seksist rääkida, et asju noorte jaoks põnevamaks tha. Tegelt juba kirja saabumise hetkel olingi juba ühte mingi itaalia pässi kirjutatud artiklit lugemas mis mul kuhugi teiste alla peidetud oli, mis rääkis neuropeptiidide rollist seksuaalkäitumises (loengu tema oli "aminohapped ja neuropeptiidid käitumise regulatsioonis". Noored siis itsitasid õhetavi põsi kui pajatasin kuidas jänkudele oksütotsiini süstiti ja kuis nood siis seksisid ja jalamaid peale esimest ejakulatsiooni ikka veel ja veel tahtsid.

Nüüd tuiskab. Minu arust. Mina ei saa täpselt neist loodusnähtustest aru; eile vaatasin nukralt Tervishoiu Heleni maja poolsest aknast kuidas miingisugune vareseparv samasuguses tuisutuules romantiliselt kohapeal hõljus ja mõtlesin a la mis on linnukesel muret, laseb tuulehool end niiviisi mõnusalt õhus hõljutada... Aga kui tuul siis natuke pöördus ja parve põhjalikult segamini lõi, tsekkisin nagu välja, et nad olid ikka tahtnud kuhugi lennata ja olid jumalast rabelenud ja edasi püüelnud seal :) Anyway... see nüüd küll ei ole selline kirje, mida kallid lugejad pikisilmi ootasid :):)

Selline kirje mida oodati, on võib-olla hoopis see: eile kohtuhoones (kirjutasin esimese hooga KOHUThoones ja kohe kohkusin kohutava kohukeseisu peale:)) kui Emelai Maigilt küsiti "citizenship" vastanud ta "nigeria", kui küsiti "nationality" vastas ta "nigerian" ja kui küsiti "education" vastas ta "YES!". Allikas: anonüümseks jääda sooviv õigusinstitutsioon (nimi moondatud, autorile teada).

Pluss veel üks asi, mis nüüdseks on vaikselt ilmselt siiski kurvaks ajalooks muutumas: nimelt ületasin ettevaatusbarjäärid ja tungisin Biomedsa arvutist pumba ftpeesse ja leidsin sealt ammuigatsetud filmi "Navigaatori lend". Lihtsalt ma mäletan kuidas ma seda kinos vaatamas käisin. See on 86 tehtud, niiet mina käisin äkki kunagi 88-89? Lihtsalt nii avaldas muljet see tilgakujuline ufo.
Teine samasugune film on "Enemy Mine" mida käisin umbes samal ajal vaatamas isaga kahekesi. Ja pärast ta seletas. See mul juba on. Nagu ka Kingkong. Kui nüüd navigaator kaa ära oleks tulnud, võinuksin filmikogumise lõpetatuks lugeda. Aga ei tulnud. Sest ühends oli mitu päeva järjest kohutavalt aeglane ja katkes alati kuskil 100-200MB vahel. PHHH

Lihtsalt veel mõned lingid eelmisest nädalast:
http://www.forbes.com/maserati/billionaires2004/bill04land.html
http://moneycentral.msn.com/content/invest/forbes/P76035.asp
Siin on ka veel vabade miljardäride (kõlab nagu vabade kunstide valitud professori :)) loetelud ILMA meiliaadressideta. Anyway, ma juba endale leidsin bacheloriide alt ühe itaalia tsiki, 51-aastase. Nime ei mäleta. Muidu mulle meeldis kõige rohkem see, et suur hulk ameerika kõige kallimaid maju kuuluvad mingite mogulite LESKEDELE :)

Ikka on kombeks uut töönädalat lubadustega alustada. Kui selgeid sihte silme ette seada, jõuab ikka kiiremini ja kaugemale. Mistõttu ei saa ka mina sellest hoiduda - kuidagi tuleb ju motiveerida! Ja kui seda teha avalikkuse ees, siis on motivatsioon lubadustest kinni pidada tõenäoliselt suurem. Seega - väljalõige eileõhtusest Merle smssist: "Käsolevaga, Mällo, annan lubaduse, et ei söö enam kunagi enne magama minekut (lootuses, et hirm sõnamudjaks ja valevorstiks osutuda distsiplineerib mind)."
I think that should do :)

Kuidas lekkis tõde minu blogi kohta Pille-Maini? Ma küsin kuidas??? Kumb vääratas, kas Merle või Kaimar???

>
> Subject: kui saaks teeks üllatunud MSNi nägu...
> Date: Wed, 18 Feb 2004 20:00:53 +0200
> From: Pille-Mai Helemäe
> To: Tanel Mällo
>
> et kuna see hästi hoitud saladus tekkinud on? ja kuidas mina ( eyerolling smiley) sellest midagi ei tea :)
> http://malts.blogspot.com/

Biomeedikumis laboris on üliturvaline arvuti, mis ei lase jaavat kasutada, mis välistab minu võimete kohaselt igasuguse linkimise vastavate/vastutavate persoonideni. Sellegipolest... the unsolved mysteries of... UNSOLVED MYSTERIES!!

Keegi mõrvarlike kavatsustega inimene on meie niigi hirmuäratavasse vetsu poti kõrvale pannud suuremat kasvu lapse suuruse elektriküttekeha. Nagu mingi lõks - meesterahvana lased tahes-tahtmatult osa oma sorust otse hõõguvale elektrielemendile, naisterahvana kõrvetad poti kohale kükitada püüdes kannid. Lõpeks see piin juba!

viimane märkus: professor Dunn, kes andis mõista, et annab endale aru, et Eestis on praegu hilja, vastas mu tänukirjale et tore on. Või äkki oli ta sõnum, et see töö, mida tegevana end talle lühidalt kirjeldasin, on hiljaks jäänud? :) misiganesmasellegaöeldasoovisin. head ööd Kaimar, head ööd Merle.

Pluss, et olla tõelise blogi moodi (tsitaat Siimu lehelt, millele ma suuda isegi copy-paste teha, rääkimata siis sellele kuidagi linkimisest: "Ja et ikka oleks tõeline blog, siis - eile sõina ma lund. Maitses nagu lapsepõlves"), märgin siia lõppu et võtsin köögiriiulilt eel-eelviimase kruusi hambapesuks. Ülejäänud on juba kraanikausis erinevate joogipoolstejäänustega. Laupäeval ostsime Grete soovitusel poest piima, kakaod, vaarikateed, virsikumahla ja glögit. Pluss sidrunit ja muna, mis on kaa PÕHIMÕTTELISELT joogid, Grete!

Saadan selle nüüd Merle, Sulle. Kirjutan siia, siis pole kirja sisse peale lingi midagi vajagi. Mõtlesin veel, et kirjutan, et vaata et Sa sellest kellelegi ei räägi. Lugesin ju Postimehest, et Puiatus (või oli see nüüd Gaagvere) tehakse ju uute poistega nii, et räägitakse poisile mingi jutt ja siis paar päeva jälgitakse, kas jutt tuleb kusagilt välja. Noh, et kas poiss paneb kitse või ei. Selle sõna keelelises tähenduses (mis sellegipoolest meenutab mulle kunagisi lehma-edasi-panema-minekuid)

Nii.
Mul oli vaja kirjutada. Aga midagi täpsemalt ei saanud öelda, mistõttu oli raske adressaati leida. Mistõttu otsisin üles käesoleva hilissuvise blogi. Kuna Kaimar (ja kui ma oleks mingi elementaarnegi it-mees, siis teeksin tema nime aktiivseks, et ta blogile linkida saaksite, aga ma EI OLE üldse mingi elementaarne mees anyway) ei soostunud mind Artaxise lehele elama võtma, siis pidin ikkagi omal käel hakkama saama. Ja eks ma siis saan. Pika kasutajanimede ja salasõnadega pusimise peale oli nii südantsoojendav sisse saada üle poole aasta (blogisse sisse logimise tähenduses) ja kuskilt ülanurgast "welcome back, keegi mällo!" lugeda. Sattus augustis selline nimi.
Ning kui ma oleks veel mingi ERILINE arvutihuviline, siis ma kustutaks oma augustikuised blogijäänused siit ära kaa. Aga MA EI OLE! Jätke mu hing rahule. Üldse mul ei ole plaanis end eriti siin kellegagi jagama hakata, pigem niimoodi omaette olla nagu rohkem. Et lihtsalt saaks asjad hinge pealt ära vahepeal mõneks ajaks. Ja et siis - iseennast tsiteerides - "Kunagi 500 aasta pärast arheoloogid avastavad tohutu hulga blogiürikuid ja järeldavad nende põhjal, et eesti aladel oli aastatel 1800-2100 intellektuaalne madalseis." (ning palun, PALUN, tulge, kuradi it-mehed ja naerge, et ma ei osanud isegi selle oma blogiteksti juurde teid ladusalt linkida, või mis iganes selle asja nimi on, kuidas need vanad ütlemised uues tekstis kajastuvad).
Anyway. Anyway. Anyway. Lihtsalt - (kusjuures Bart Simpsonit tsiteerides) "If I may dust off an old chestnut..." (ning ma EI suutnud seda tsitaati meelde tuletada, vaid otsisin Googlist (HAHA, ma märkasin siin lehe ülaservas tillukest "insert link" nupukest - nüüd hakkab tohutu linkidesadu!!) märksõnadega "chestnut" ja "simpsons" ning jõudsin kena positiivse kriitika juurde Simpsonite viimase poole aasta episoodide kohta) - ANYWAY:

Hakkasin Merlele umbes samamoodi kirja kirjutama - noh, et "mul on vaja kellelegi kirjutada. Aga midagi täpsemalt öelda ei saa." Ja siis tundsin, et eeiii, tema kaa ei ole veel õige adressaat. Millest johtusid ka blogiidentiteediotsingud.

Anyway - mul on vaja oma pea seest kirja panna kõik kuidas kaks päeva läks raisku millegi õppimise peale, mis seejärel hommikul ikkagi meelde ei tulnud - hommikul, kui olin käinud mingis kohas kus käimine oli ainult enda jaoks vormi täitmine, ent vähemalt sain seal esialgu eeldatavasti veel vägagi mõttekalt ning põhjendatult kulutada mõttelise osa sellest eelpoolmainitud "teisest päevast", pluss ülejäänud mõtteline osa enne õppimise mõttetuse selgumist kusagil mujal :) - juba hakkab minema, rõõmustan siin omaette - pluss millegi tegemata jäämine kellegi pärast kes ei olnud kusagil kohal, kus ta oleks pidanud olema, pluss asjaolu, et jäin hommikul ilma sellest, mille abil oleksin lootnud enese positsiooni kui mitte parandada, siis säilitada, pluss pärastlõuna, mis möödus süüa tehes ja midagi oodates, mis möödus kuidagi riivamisi ja asju üllatavalt segaseks ja samas selgeks tehes, pluss toimunu üle juureldes siiski mitte armsaid ligimesi unustades ning samas sellegipoolest ainult ühte auku mõeldes, kuni ühel hetkel täiesti ootamatult - how on earth ma hoopis SIIA jõudsin??? Kui see on sada korda ära unustatud ja... ÄRA UNUSTATUD, kuskohas mu pea sees see selliste asjade kohta ikka veel infot leidub? For crying out loud!
Mängin praegu mõttega absoluutselt valimatult lahmima hakata, päris- ja kohanimedega, ja pikantse infoga, mida mu pea toodab - äkki haigusnähud taanduvad? Ähh... pärast keegi loeb veel.

Enivei - to cut a long stoori shoort - pean tõdema, et ei hakanud kergem. Sellegipoolest läheb see kiri praegu Sulle, Merle. Sest Sina olid esimene retsipient, kes pähe sattus. Eks teised loevad kunagi hiljem kui mu blogi kuulsaks ja tähelepanuväärseks saab. Näiteks kui hakkan siin tarkusi kirjutama nagu Kaimar kirjutab oma mikrolaienahjupudrutist või poppe ja noortepäraseid asju nagu Siim, kes täna/eile ka minu saadetud lingile viitas :)
Vahepeal kirjutas mulle selline kuulus mees nagu Adrian Dunn minu mingi reprindipäringu peale (juba ammu Atlandi voogudest läbikäinud nätsunud ümbrik kümnekonna nurgast ligunenud ja teisest nurgast harilikuga parimaid Eidrianni soove täis kirjutatud teosega kätte saadud ja läbi loetud) lühikese tabava lause "I sent these, did you ever receive them? " mis kõlab kuidagi koduselt "piipl gou gou gou, mani giv" moodi :)
Meeleolu läheb kuidagi selgemaks ja kenamaks. Eks uus ilus päev on kaa juba algamas. Kui magada saan, läheb imelik tunne pealt ära, i hope. ja üldse, ega nii pikalt keegi blogisse ei kirjutagi tegelikult.

i rest my case.