my bority report

Mis saab inimesest kes kuulab kuu aega järjest õhtuti Alenderit ja peab seda oma ellu vägistama? Just to realise et päris maailmas on asjad lihtsad, proosalisemad ja nutusemad.
Go figure. Või siis et come..
fuck it

taff tschoiss

Misiganes teadlased on leidnud et õnnelik abielu suurendab keskmise briti rahulolu eluga samavõrd kui aastase sissetuleku tõus 100 000 euro võrra.
Ehk siis artikkel tänasest EPList. I'm telling you..

psühholoogiarindelt

1. Palun esitage oma arusaam SEKSUAALTERAAPIAST. Kas esimene assotsiatsioon tekib nt aroomiteraapiaga või millega, kurat?!?
2. Uusimat linnutööpsühholoogia vallast. Väljendi töötab nagu loom võib Hollandi teadlaste arvates asendada analoogse väljendiga töötab nagu broiler.

mornin gnus

Mulle meeldib hommikul enne teisi kohal olla. Esmalt jalutuskäik läbi enamvähem inimvaese linna, üle rohelise päiksepaistelise Toome ning siis esimesena kohalolemise töökas ja tubli rõõm :). Anyway, psühholoogia osakonna puhul on see lihtsam kui Biomeedikumiga. Viimases olen kell kaheksa paraku küll mitte viimaste seas, aga esimeste hulgas samuti mitte.
Nädalavahetus möödus viimaks ometi lugemise tähe all. Peale pikka minevikukollidekartust sai viimaks läbitud Douglas Couplandi esikraamat , mille ostsin tuhat aastat tagasi tema kolmanda, Life After God heade mälestuste foonil kas Lyonist suure liivaväljaku (mis võis olla mingi keskväljak, tsirkuse- või turuplats) äärest väiksest raamatupoest või Genfist peatänavalt suurest kaubamajast neljatähelise lühendiga meelelahutuspoest, mille mitut korrust täitsid raamatud, plaadid ja muu. Mine hulluks. Samal peatänaval kohtasime ühte umbes kolmest-neljast teadaolevast Genfi eesti perest, kes omavahel emakeelselt sõimlesid.
Generation X räägib kaa lugusid. Nende taga jookseb tegelaste isiklik elu kaa, mistõttu on seda raskem jälgida kui Life After God mõttepilte. Aga ikkagi on selge, mis on oluline... What is your takeaway? What is "that one memory of Earth that you'll take away with you when you die that proves that you were alive?"
Ma ei ole suutnud seda välja mõelda. Vahel mulle tundub et ma olen elanud väga igavat elu, sest midagi pole juhtunud. Ent järele mõeldes olen näinud ja tundnud nii palju, et ühte momenti välja tuua on väga raske ja ülekohtune teiste suhtes. Ma saan neist teha loetelu, suurtest ja väikestest asjadest, sellest kuidas ma olen olnud kellegi kõrval või kellestki eemal või endaga v]i endast väljas või mõnes kohas või sealt eemal, mõnest kohast lahkumas või mõnda kohta jõudmas ja nii edasi. Pluss kõik need väikesed lapsed ja loomad, päikese ja tänavalaternate kaldenurgad ja muud asjad millest ma olen püüdnud rääkida, kuni selleni et Ujula tänaval on asfaldil purukskukkunud õllepudelist lömastatud kaheksajala moodi laik ning kuidas ma eile lõpuks ometi hakkasin köögilaua taga kokku panema oma BMW mudelit, avastamaks kui harva me saame ja teeme kingitusi, mis kellelegi nii täpselt sobida ja vajalikud olla võivad nagu see.

meet the parents

Teele: no kule, kunagi oled Sa ise kaa vanaema!
Triin: no igatahes mitte SINU lastele!

reality strikes/farmakoloogia mittekempsukohtumisi

Farmakoloogia instituudis jalutab peale rasket suve ringi härra vanemassistent PP (nimi võib-olla muudetud), särgiseljal kiri Schizophrenia - the other side. Nagu et explore the boundaries of the unknown ja palju muud paljutõotavat. Kuna särki on kirjade kohaselt doteerinud AstraZeneca, on ilmselt tegemist ravimiga, mis võimaldab inimesel tänavalt paremini skisofreeniahaige maailma mõista. Sest nagu me kõik mäletame - skisofreenikute ühiskonnas on haigusseisund norm, mitte erand.
Särk aga sel puhul, mõistagi, lühikesekäiseline.

in a thousand years, i'll get right on it

Kallid sõbrad! Hoolimata kogu sellest sogast, mis vahepealsete nädalate jooksul teile pajatasin, olen tänasest bäkonträkk ilusti Biomeedikumis omi asju ajamas. Eks näis mis tulevik toob. Või siis et eks näsi, nagu ma mõnikord kiiruga kirjutan. Palun ärge siis unustage mind ega maha kandke, ja tulge ikka vahel Tartusse. Minu juures saab süüa-juua ja diivanil pikutada. Üldse kavatsen kaks järgmist aastat kodu hubasemaks ja armsamaks teha. Võib-olla muretsen isegi vannituppa peegli jpms. Samas luban, et olen igasugu sotsialiseerumisettepanekutele avatum ning üldse parem (ning tagantjärele sai nüüd parandatud - EI, ma ei kavatse olla parm:)) inimene. Vähemalt mis puudutab - nagu öeldud - kahte järgnevat aastat. Eks ole? Kirjutage ja joonistage mulle siis, ning astuge läbi.

sweets impediment

Kallid lugejad! Tänane vaataköökiõppetund tuleb liialdamise vallast. Ehk siis kuidas mitte teha head kooki. Selleks tuleb võtta tavaline biskviittainas - viis muna, iga muna kohta üle ühe supilusikatäie suhkrut ning see kõik üheskoos vahustada (noh, kui munakollane ja -valge koos vahustada, siis tuleb tainas veidi vähem õhuline, mis marjakoogi - nagu meil eile käsil oli - on veidi paslikum - marjad ei vaju nii läbi). Sejärel lisage 6-8 kuhjaga lusikatäit kõrgekvaliteedilist jahu (sõelaga, et tuleks kohevam) ning segage. Seejärel lisage koogi ÕNNESTUMISEKS pool või isegi vähem riivitud sidrunikoort. Mitte terve koor, nagu juhtus eile, ning segage veel hoolikalt. Siis valage tainas vormi ning pilduge sellele vaba käega peale emalt saadud mustsõstraid. Jällegi tasub sellega piiri pidada, sest muidu hakkavad nad mõnest kohast liigselt keema ja vahutama ning tainas ei küpse ära. Siis visake kook ahju ja küpsetage 200-220 kraadi juures ca 20 minutit. Võtke välja, laske jahtuda ja kui minu nõuandeid kuulda olete võtnud, siis nautige! Minul tuli kohati veidi vänge (sidrunirohkuse tõttu) ja kohati veidi lögane (marjarohkuse tõttu). Nõndaks siis. Head isu!

suspenss

Lähen ära õue. Päev otsa on enam-vähem sadanud ning kui hommikul siia jõudsin, oli vihmavarjukaasavõtmatuse tõttu praktiliselt läbimärg. Aga see ei ole niivõrd oluline märjakssaamise aspektist kuivõrd selles osas, et niisugused väiksed asjad tekitavad sügise tunde. Ja sügis on mulle lapsest saadik seostunud millegi uue, natuke ärevakstegeva ja põnevaga. Ja kollast soojust täis klassiruumiga, kuhu hommikul mustast ööst ja vihmasajust tulla. Ja mingi uue ootusega.
Ja nüüd lähengi. Natukene on põnev kaa.

inkolerable truelty

Väikese latentsiga hakkasin eile õhtul imestama, miks üleeile vaadatud Sweet November ei ole imdb-s märgitud "fantasy" zanri alla :) Idee, et keegi kedagi aidata tahab näib tänapäeval küll fantastikana :) Anyway, peale varem samal õhtul TV1000st vaadatud Intolerable Cruelty't ma lihtsalt ei suutnud koju minnes romantiliste filmide lainelt kõrvale hüpata, millest ka ülalmainitud jutt. Kusjuures mõlemad linateosed olid minu meelst head, sellistest häiritud inimestest, noh, nagu mina või sina.
Eileõhtustest olulistest asjadest veel niipalju, et märkasin et pimedas suure toa aknast välja kiigates peegeldub maja ees puudelt Narva maantee tänavavalgus just niimoodi, et pimeduses paistab seal olevat minu lemmiktähtkuju Sõel. Milline tore leevendus pilvise ilma puhul. Anyway, hiljem kui sajab, siis need valgustäpid muutuvad suurteks kollasteks laikudeks kui vihmast rasked lehed end rohkem maa poole viltu keeravad ning sellevõrra enam valgust peegeldavad.
Nagu näha, olen viimastel päevadel olnud kodune. Ning sellel on väga sügav mõte. Ma usun, et kodu muutub päris koduks siis, kui julged ja saad seal päris pimedas ringi liikuda, ilma et kolli või kuhugi otsa äralöömist/silmaväljatorkamist kardaksid. Näiteks see suure toa uksepiit, mis pooltele inimestele jalgu jääb ning mida teised inimesed samas üldse ei märka. Et ma siis ootan ööd ja lähen hängin jälle oma mõnusas koduses kodus edasi. Mis ei tähenda, et teie seda minuga koos kaasa teha ei võiks. Lähipäevil on plaanis mustsõstra-biskviitkoogi valmimine, niiet beware ning pakkuge ennast külla tulema. Teate ju isegi, et minus puudub sageli entusiasm ise kellegi kutsumisega vaeva näha.

noppeid pihi.neti anaalidest

Uuemat eesti kirjanduskriitikat :)
Kusjuures mul on ikka mingi neuroloogiline asi, suutsin eelmist lühikest lauset kirjutades kaks kirjaviga teha :) Ja praegu seda lauset kirjutades tunnen viimase pooltunni pihi.netis veetmise tõttu pidevat irratsionaalset hirmu et kirja lipsab midagi samasugust nagu äsja loetud mõttearendused :)

statistikast

Eiteagi, kas olla kurb või rõõmus, kui Siimupoolne vihje minu lehe tänase külastuste arvu laupäevaselt nukralt neljalt ja pühapäevaselt nukralt kümnelt korraga 57-le tõstab. Samas annab veidi lootust ka mu enda esmaspäevase Saaremaalkäigukirje järgne 31 külastaja saabumine. Lisaksin veel siia juure ühe mõtte ammuse unistuse täitumise kohta - viimaks ometi on minu lehele saabutud ka google'i otsinguga "lahti tissit". Mida iganes nimetatud kirje tähendada võiks - minu lehelt leiate vastused kõige pakilisematele küsimustele!
Tänase päeva märksõnadeks olid pabistamine ja helistamine. Nüüd otsin infot, kuidas edasi elada.

snäpshots from ailänd

Sai käidud Saaremaal. Esimest korda selles elus, ja ma loodan et kõik kes seda siit praegu loevad, juba teadsid ette, et see oli mul essa, ja ei tee rohkem imestunud nägusid. Ja muljed jäid kaunid ning südantsoojendavad. Samas vahetan unistuse kodumajast Tartus jõekaldal unistuse vastu kodumajast kuskil rannikul. Või õigemini laiendan senist unistust. Sest nagu selgub, on suurem osa kohti Eestis ikkagi OK ka minu nõudliku maitse jaoks. Kombineerides seda tõdemust muude vahepealsete nädalate jooksul esilekerkinud päevapoliitiliste otsustega lähen käesoleval nädalal reipal sammul edasi saatusele vasta.
Seniks kuni VIITSIN otsida vaikse kena kohakese, kuhu fotosid applõudida, aga lisaksin käesolevale kaks minoorset ülesvõtet..

jeesuspoja (aka sünnipäevalats Inn) kannatustest..


..ning rannikumaisest vaikelust Telleri ning kakajakaga

on vakatsijoon voll 3

Sai tehtud torti ja mitte käidud Eero ja Anneliisi pool külas. Sai käidud Tallinnas tädide ja onudega kohtumas, sai ee... eriti midagi muud ei olegi saanud vahepeal. Aga tort tuli ilus. Minu esimene (siiani olid ju vaid koogid mu elus - parafraseerides Kivirähku, kes oli parajasti Shakespeare'i parafraseerimas: "Kuis armastada kooki võisin varem??"). Noh, natuke mitte nüüd maailma kõige ilusam tort, aga jube hea see-eest. Võib-olla uue traditsiooni tekitamiseks lisaksin siinkohal retsepti:
Esmalt valmistada maitsev biskviittoridpõhi. Selleks vajalikud retseptid leiate klassikalisest koogiraamatust "Saiad, pirukad, koogid". Eriti lollidele - põhimõtteliselt seisneb see munade vahustamises rohke suhkruga ning vähese jahu ning võimaluse korral riivitud sidrunikoore lisamises. Võimaluse korral teha tainas mitte 5 munast ja 5 spl suhkrust, vaid umbes 6-7, et jätkuks ka põskepistuks. Sest seda vältida on võimatu ka kroonilistel salmonelloonikutel. Küpsetage biskviit ära ning jahutage (ei tasu püüda järgida kokaraamatusoovitust jätkata torditeoga järgmisel päeval, kuna reaalne kogemus näitab, et sel puhul olete sunnitud alustama taas uue tordiipõhja küpsetamisega). Lõigake tordipõhi lapiti kaheks kettaks ning immutage neist ühte suurel taldrekul näiteks poest ostetud maasikakompoti vedelikuga. Oma aia kompott on muidugi parem, aga ei pruugi nii käepärast olla. Seejärel möksige immutatud pool kokku kenasti vahustatud vahukoorega (maitse ja tunde järgi) ning asetage sellele omal valikul marjad. Antud juhul kasutati vaarikaid ja maasikaid Merle aiast. Katke marjad taas vahukooreplöksiga ning asetage sellele teine biskviidiketas. Immutage see niisamuti vedelikuga ning möksige taas vahukoorega, millele asetage taas marjad. Esteetilise elamuse saamiseks võib seejärel vahukoorega katta ka tordi küljed, antud juhul seda ei tehtud ning oldi uhked kunstipärase lõike üle :). Seejärel võib tordil lasta vajadusel külmkapis seista või kohe ära süüa. Väga hea on süüa, muide.

küsimus suurele ringile

Kes ma teie arust olen?
Astub mulle juure Konsumiesisel liivaplatsil halliseguse põskhabemega onu, presidendi pilsner ja saiakesed läbipaistvas kilekotis näpuotsas kõlkumas. Kolm saatuslikku küsimust meeldivale noormehele kõlavad niisuguselt persoonilt sedaviisi:
"Do you speak English?"
"Are you from Tartu?"
"Are there any gay places around here?"
 
Siia juure järgmisepäevane kohtumine paljasjalgse ja samamoodi õllepudelinäpustatud Lauriga, kes kiitis mu ilusat kella ja lisas et olen üldse väga kellegi Evert Sundja sarnane.
Vaatan sügavamalt endasse nüüd siis veidi.

misinformation

Kallid lugejad! Olen korduvalt teie tähelepanu juhtinud asjaolule, kui palju rõõmu suudab inimene leida igapäevastest väikestest asjadest, kui ta neid ainult märgata oskab. Näiteks kui laps naeratab tänaval või kuidas mingi asi juhtub. Või näiteks - millest ma veel kirjutanud ei ole - kuidas liibuva särgiga tädi jookseb ja kahe käega volksuvaid rindasid kinni hoiab või kuidas professoritega täidetud dushiruumist on kuulda häält, mille sa meeleldi omistad mahakukkuvale seebile. Tuleb ju tuttav ette?
Kahjuks on see kõik vale. Ma näen kõike seda nagu enne, aga ei tunne oma peas midagi.

On vakatsijoon voll 2

Eedeni Konsumis kell 22:40, laupäevaõhtul: Müüja küsib Helenilt: Kas teil 30 senti on? Ei ole, vastab Helen. Palun, ulatab müüja tütarlapsele peotäie sente.
Eedeni Konsumis kell 22:42, laupäevaõhtul: keskealine naisterahvas meie järel ostab pätsi leiba ja 2x4 komplekti patareisid. Tuleb raske öö.
Pluss, the deed is done - Riia mägi, esmaspäeva varajane pärastlõuna: ma käisin juuksuris. Ema käskis. Ema oli kade, et minul on rohkem juukseid kui temal. Vajan dibriifingut.

talvevarud

Ma elan umbes sellist elu, et kui vaja, lähen toon KUURI ALT endale vajalikud audiokassetid :) Mis siis et automakk neid käima ei suuda panna.
Jne jne jne jne jne jne.

pause for po*no

Kulla sõbrad! Veel hetk tagasi kaebasin, et mul ei tule suure suvega (tehes sõrmedega jutumärke siiajuure:)) midagi ilusat pähe, mida teile kirjutada. Nüüd siis korraga taipasin - teeksin hoopis reklaami. Kes ise kohal käinud, teab, mis mõnusid nimetatud kohake endas sisaldab. Ja mida EI sisalda :) Kuigi nüüd on tõesti võimalik kasutada ka ihu- ja muude hädade ning muid hügieeniteenuseid. Tore!

on vakatsijoon

Kas kergete elukommetega tütarlapse vastand on raskete elukommetega tütarlaps? Brrr...