sweets impediment

Kallid lugejad! Tänane vaataköökiõppetund tuleb liialdamise vallast. Ehk siis kuidas mitte teha head kooki. Selleks tuleb võtta tavaline biskviittainas - viis muna, iga muna kohta üle ühe supilusikatäie suhkrut ning see kõik üheskoos vahustada (noh, kui munakollane ja -valge koos vahustada, siis tuleb tainas veidi vähem õhuline, mis marjakoogi - nagu meil eile käsil oli - on veidi paslikum - marjad ei vaju nii läbi). Sejärel lisage 6-8 kuhjaga lusikatäit kõrgekvaliteedilist jahu (sõelaga, et tuleks kohevam) ning segage. Seejärel lisage koogi ÕNNESTUMISEKS pool või isegi vähem riivitud sidrunikoort. Mitte terve koor, nagu juhtus eile, ning segage veel hoolikalt. Siis valage tainas vormi ning pilduge sellele vaba käega peale emalt saadud mustsõstraid. Jällegi tasub sellega piiri pidada, sest muidu hakkavad nad mõnest kohast liigselt keema ja vahutama ning tainas ei küpse ära. Siis visake kook ahju ja küpsetage 200-220 kraadi juures ca 20 minutit. Võtke välja, laske jahtuda ja kui minu nõuandeid kuulda olete võtnud, siis nautige! Minul tuli kohati veidi vänge (sidrunirohkuse tõttu) ja kohati veidi lögane (marjarohkuse tõttu). Nõndaks siis. Head isu!

suspenss

Lähen ära õue. Päev otsa on enam-vähem sadanud ning kui hommikul siia jõudsin, oli vihmavarjukaasavõtmatuse tõttu praktiliselt läbimärg. Aga see ei ole niivõrd oluline märjakssaamise aspektist kuivõrd selles osas, et niisugused väiksed asjad tekitavad sügise tunde. Ja sügis on mulle lapsest saadik seostunud millegi uue, natuke ärevakstegeva ja põnevaga. Ja kollast soojust täis klassiruumiga, kuhu hommikul mustast ööst ja vihmasajust tulla. Ja mingi uue ootusega.
Ja nüüd lähengi. Natukene on põnev kaa.

inkolerable truelty

Väikese latentsiga hakkasin eile õhtul imestama, miks üleeile vaadatud Sweet November ei ole imdb-s märgitud "fantasy" zanri alla :) Idee, et keegi kedagi aidata tahab näib tänapäeval küll fantastikana :) Anyway, peale varem samal õhtul TV1000st vaadatud Intolerable Cruelty't ma lihtsalt ei suutnud koju minnes romantiliste filmide lainelt kõrvale hüpata, millest ka ülalmainitud jutt. Kusjuures mõlemad linateosed olid minu meelst head, sellistest häiritud inimestest, noh, nagu mina või sina.
Eileõhtustest olulistest asjadest veel niipalju, et märkasin et pimedas suure toa aknast välja kiigates peegeldub maja ees puudelt Narva maantee tänavavalgus just niimoodi, et pimeduses paistab seal olevat minu lemmiktähtkuju Sõel. Milline tore leevendus pilvise ilma puhul. Anyway, hiljem kui sajab, siis need valgustäpid muutuvad suurteks kollasteks laikudeks kui vihmast rasked lehed end rohkem maa poole viltu keeravad ning sellevõrra enam valgust peegeldavad.
Nagu näha, olen viimastel päevadel olnud kodune. Ning sellel on väga sügav mõte. Ma usun, et kodu muutub päris koduks siis, kui julged ja saad seal päris pimedas ringi liikuda, ilma et kolli või kuhugi otsa äralöömist/silmaväljatorkamist kardaksid. Näiteks see suure toa uksepiit, mis pooltele inimestele jalgu jääb ning mida teised inimesed samas üldse ei märka. Et ma siis ootan ööd ja lähen hängin jälle oma mõnusas koduses kodus edasi. Mis ei tähenda, et teie seda minuga koos kaasa teha ei võiks. Lähipäevil on plaanis mustsõstra-biskviitkoogi valmimine, niiet beware ning pakkuge ennast külla tulema. Teate ju isegi, et minus puudub sageli entusiasm ise kellegi kutsumisega vaeva näha.

noppeid pihi.neti anaalidest

Uuemat eesti kirjanduskriitikat :)
Kusjuures mul on ikka mingi neuroloogiline asi, suutsin eelmist lühikest lauset kirjutades kaks kirjaviga teha :) Ja praegu seda lauset kirjutades tunnen viimase pooltunni pihi.netis veetmise tõttu pidevat irratsionaalset hirmu et kirja lipsab midagi samasugust nagu äsja loetud mõttearendused :)

statistikast

Eiteagi, kas olla kurb või rõõmus, kui Siimupoolne vihje minu lehe tänase külastuste arvu laupäevaselt nukralt neljalt ja pühapäevaselt nukralt kümnelt korraga 57-le tõstab. Samas annab veidi lootust ka mu enda esmaspäevase Saaremaalkäigukirje järgne 31 külastaja saabumine. Lisaksin veel siia juure ühe mõtte ammuse unistuse täitumise kohta - viimaks ometi on minu lehele saabutud ka google'i otsinguga "lahti tissit". Mida iganes nimetatud kirje tähendada võiks - minu lehelt leiate vastused kõige pakilisematele küsimustele!
Tänase päeva märksõnadeks olid pabistamine ja helistamine. Nüüd otsin infot, kuidas edasi elada.

snäpshots from ailänd

Sai käidud Saaremaal. Esimest korda selles elus, ja ma loodan et kõik kes seda siit praegu loevad, juba teadsid ette, et see oli mul essa, ja ei tee rohkem imestunud nägusid. Ja muljed jäid kaunid ning südantsoojendavad. Samas vahetan unistuse kodumajast Tartus jõekaldal unistuse vastu kodumajast kuskil rannikul. Või õigemini laiendan senist unistust. Sest nagu selgub, on suurem osa kohti Eestis ikkagi OK ka minu nõudliku maitse jaoks. Kombineerides seda tõdemust muude vahepealsete nädalate jooksul esilekerkinud päevapoliitiliste otsustega lähen käesoleval nädalal reipal sammul edasi saatusele vasta.
Seniks kuni VIITSIN otsida vaikse kena kohakese, kuhu fotosid applõudida, aga lisaksin käesolevale kaks minoorset ülesvõtet..

jeesuspoja (aka sünnipäevalats Inn) kannatustest..


..ning rannikumaisest vaikelust Telleri ning kakajakaga

on vakatsijoon voll 3

Sai tehtud torti ja mitte käidud Eero ja Anneliisi pool külas. Sai käidud Tallinnas tädide ja onudega kohtumas, sai ee... eriti midagi muud ei olegi saanud vahepeal. Aga tort tuli ilus. Minu esimene (siiani olid ju vaid koogid mu elus - parafraseerides Kivirähku, kes oli parajasti Shakespeare'i parafraseerimas: "Kuis armastada kooki võisin varem??"). Noh, natuke mitte nüüd maailma kõige ilusam tort, aga jube hea see-eest. Võib-olla uue traditsiooni tekitamiseks lisaksin siinkohal retsepti:
Esmalt valmistada maitsev biskviittoridpõhi. Selleks vajalikud retseptid leiate klassikalisest koogiraamatust "Saiad, pirukad, koogid". Eriti lollidele - põhimõtteliselt seisneb see munade vahustamises rohke suhkruga ning vähese jahu ning võimaluse korral riivitud sidrunikoore lisamises. Võimaluse korral teha tainas mitte 5 munast ja 5 spl suhkrust, vaid umbes 6-7, et jätkuks ka põskepistuks. Sest seda vältida on võimatu ka kroonilistel salmonelloonikutel. Küpsetage biskviit ära ning jahutage (ei tasu püüda järgida kokaraamatusoovitust jätkata torditeoga järgmisel päeval, kuna reaalne kogemus näitab, et sel puhul olete sunnitud alustama taas uue tordiipõhja küpsetamisega). Lõigake tordipõhi lapiti kaheks kettaks ning immutage neist ühte suurel taldrekul näiteks poest ostetud maasikakompoti vedelikuga. Oma aia kompott on muidugi parem, aga ei pruugi nii käepärast olla. Seejärel möksige immutatud pool kokku kenasti vahustatud vahukoorega (maitse ja tunde järgi) ning asetage sellele omal valikul marjad. Antud juhul kasutati vaarikaid ja maasikaid Merle aiast. Katke marjad taas vahukooreplöksiga ning asetage sellele teine biskviidiketas. Immutage see niisamuti vedelikuga ning möksige taas vahukoorega, millele asetage taas marjad. Esteetilise elamuse saamiseks võib seejärel vahukoorega katta ka tordi küljed, antud juhul seda ei tehtud ning oldi uhked kunstipärase lõike üle :). Seejärel võib tordil lasta vajadusel külmkapis seista või kohe ära süüa. Väga hea on süüa, muide.

küsimus suurele ringile

Kes ma teie arust olen?
Astub mulle juure Konsumiesisel liivaplatsil halliseguse põskhabemega onu, presidendi pilsner ja saiakesed läbipaistvas kilekotis näpuotsas kõlkumas. Kolm saatuslikku küsimust meeldivale noormehele kõlavad niisuguselt persoonilt sedaviisi:
"Do you speak English?"
"Are you from Tartu?"
"Are there any gay places around here?"
 
Siia juure järgmisepäevane kohtumine paljasjalgse ja samamoodi õllepudelinäpustatud Lauriga, kes kiitis mu ilusat kella ja lisas et olen üldse väga kellegi Evert Sundja sarnane.
Vaatan sügavamalt endasse nüüd siis veidi.

misinformation

Kallid lugejad! Olen korduvalt teie tähelepanu juhtinud asjaolule, kui palju rõõmu suudab inimene leida igapäevastest väikestest asjadest, kui ta neid ainult märgata oskab. Näiteks kui laps naeratab tänaval või kuidas mingi asi juhtub. Või näiteks - millest ma veel kirjutanud ei ole - kuidas liibuva särgiga tädi jookseb ja kahe käega volksuvaid rindasid kinni hoiab või kuidas professoritega täidetud dushiruumist on kuulda häält, mille sa meeleldi omistad mahakukkuvale seebile. Tuleb ju tuttav ette?
Kahjuks on see kõik vale. Ma näen kõike seda nagu enne, aga ei tunne oma peas midagi.

On vakatsijoon voll 2

Eedeni Konsumis kell 22:40, laupäevaõhtul: Müüja küsib Helenilt: Kas teil 30 senti on? Ei ole, vastab Helen. Palun, ulatab müüja tütarlapsele peotäie sente.
Eedeni Konsumis kell 22:42, laupäevaõhtul: keskealine naisterahvas meie järel ostab pätsi leiba ja 2x4 komplekti patareisid. Tuleb raske öö.
Pluss, the deed is done - Riia mägi, esmaspäeva varajane pärastlõuna: ma käisin juuksuris. Ema käskis. Ema oli kade, et minul on rohkem juukseid kui temal. Vajan dibriifingut.

talvevarud

Ma elan umbes sellist elu, et kui vaja, lähen toon KUURI ALT endale vajalikud audiokassetid :) Mis siis et automakk neid käima ei suuda panna.
Jne jne jne jne jne jne.

pause for po*no

Kulla sõbrad! Veel hetk tagasi kaebasin, et mul ei tule suure suvega (tehes sõrmedega jutumärke siiajuure:)) midagi ilusat pähe, mida teile kirjutada. Nüüd siis korraga taipasin - teeksin hoopis reklaami. Kes ise kohal käinud, teab, mis mõnusid nimetatud kohake endas sisaldab. Ja mida EI sisalda :) Kuigi nüüd on tõesti võimalik kasutada ka ihu- ja muude hädade ning muid hügieeniteenuseid. Tore!

on vakatsijoon

Kas kergete elukommetega tütarlapse vastand on raskete elukommetega tütarlaps? Brrr...

i am Joe's gallbladder

Ma olen vaadanud et maailmas on päris palju inimesi kes mulle ikka üldse korda ei lähe, aafrikas ja mujal näiteks. Aga selle foonil on mulle tundunud et nende inimeste suhtes, kellega ma läbi käin, on minu hinnangud lihtsalt adekvaatsed. Message on, et mul on raske kokku panna oma ÕIGET maailmavaadet ja hinnanguid ja siis seda, et kellegi teise jaoks võib mõni inimene, kellelt mina tahan ainult ühte asja, olla midagi palju-palju rohkemat. That's weird. Kuigi kui ma ausalt järele mõtlen, siis see on ka vastupidi olnud - et mina hindan kõrgelt kedagi, kes kellegi teise silmis midagi ei loe. Niiet tegelikult on igaühel õigus. Lihtsalt see üllatab mõnikord.

emotsionaalsetest aspektidest

Esmalt tsitaat Merle igapäevasest Riigi Teataja ülevaatest, ehk siis selle lingi kohta: “Nagu näha, määrus pealkirjaga "LOOMA tekitatud kahju hindamise metoodika..." reguleerib rändel viibivate sookurgede, hanede ja laglede tekitatud kahju hindamise metoodikat. Et kui lähed karjamaad rüüstama ja tekitad sinna §-s 4 nimetatud troppe, so § 4 lg 2 definitsiooni kohaselt tavaline väljaheide, siis määratakse põllu kahjustuse suurus tropi pindtiheduse järgi (mitu troppi ruutmeetri kohta). Kui troppe loendada pole võimalik, hinnatakse kahjustusastet visuaalselt (§ 4 lg 3). Üldiselt aga võetakse põllust proovilapp (§ 4 lg 4) ning määratakse troppide pindtiheduse keskmine.”
Mis pagana tropp :) Mul on põllu peal mingid tropid präegu, kurdab põllumees. Kas see on OTSEtõlge inglise keele "drop"ist, mida me kaa küll ilusti kakajunni sünonüümina kasutame? Nagu et avarvälja katses loendame kakajunne ja peame seda emotsionaalsuse näitajaks. Oi oi. Siis misiganes põldude järelvalveamet saab kaa laglede kakajunnide järgi emotsionaalsust hinnata. Või siis et lagled ei kaka ju. Või et just siis ainult kakavad. Laps räägib siis kui kana pissib. Aga lagle?



Hetkeseisuga olen täna juba kaks korda teinud läbi automatka läbi kauni hommikuse eestimaa. Esmalt sõidutasin Edgari ja Heleni kell neli Tallinnasse, kus E lennukile panime. Ja siis Helen tõi ühe magava rinnalapse (that would be me) poole kümneks ilusti Biomeedikumi. Ja kuna ma tahtsin öösel E-le koogi kaasa küpsetada, ja enne seda õhtul käisime veel väljas, siis jäi uneaeg napiks kella 2:30 ja 3:30 vaheliseks. Ja nüüd on natukene imelik. Ma ei saa nagu midagi aru. Natukene. Näiteks sellest kuidas siiani olen olnud veendunud, et farmakoloogias on kõik laborandid venekeelsed ja nüüd korraga kuulsin vetsuukse tagant eestikeelseid- ning meelseid rõõmsaid naishääli laulupeomuljeid pajatamas ning rahvuslikke viisijuppe üles võtmas. Niisugune metamorfoos siis.
Istun ja joon Tallinnas ärakäinud kohvi otse termosest. oi-jaah. silmad olid punased küll veidi aega tagasi. Ja hommikul iiruga jalga tõmmatud sokkidel on ühel varbas ja teisel kannas auk. Olen rohkem nagu selline teadusinimene.

moments

Tänane päev on kestnud juba päris kaua, ja sellesse on mahtunud nii frustratsioonimaandav hommikune ärkamine kui head sõnumid lähedaselt inimeselt kui emaga kohtumine kui ka üks tõsine tulevikuteemaline vestlus. Ning palju muud. Aga ma loodan et see ei vähenda ühegi täna minuga kokku puutunud inimese väärtust kui ma tunnen kuidas kõige parem moment päevas on see, kui sulle jookseb mööda tänavat vastu laps tuules lendava kilekotiga ja sulle vastu naerab kui märkab kui väga tema nägemine ka sulle rõõmu teeb. Sest ma usun et tema rõõm jooksuga õhust pungis kilekotist on suurem kui ükski minu väikesest asjast ja õnnestumisest tekkinud heameel. Ma loodan et see ei lähe mul meelest. I want it back.

Eestimaa oma täies kauniduses jpms :)

Möödunud päevadest lisaksin siia vaid kaks pilti. Ja võib-olla minul endal ei olegi nendega midagi erilist pistmist.


niisuguse rohelise suvepildi Heleni järve äärest lisaksin siia kahe tibuga foonil


ja siis sellise suveöise pildi taas Heleni maalt Agali äärest koos kahe kuuga. Mis muuseas ei ole üldse jaaniöö. Aga ikkagi.

Ning nädalavahetusel otsin ka koha, kuhu suurem hulk ülesvõtteid üles panna. Eks siis ütlen.

of mice and italian men

Ning lihtsalt infoks - mul on nii hea meel, et alati kui mul on vaja teada näiteks kuidas osalevad neuropeptiidid seksuaalkäitumises või millised hormonaalsed muutused kaasnevad armumisprotsessidega, saan alati abi Itaalia teadusMEESTELT :) Way to go, dudes.

final destination

Täna räägib onu mällo teile - kallid lapsed - õudusjuttu. Kas te ikka teadsite, et Taisto "Taistoga-reisides-naudib-su-hing-vabadust" Reiside bussiliine haldab selline ettevõte nagu OÜ Orderline? Täiesti ebaõnnstunud püüd firmajuhtide poolt ettevõttest borderline-isiksusehäire muljet luua, samal ajal kui tegemist on vaieldamatu psühhopaatiaga, borderlainist ei saa juttugi olla. I'm talking firmapoliitika mis väidab et kui eelmüügist pileti ostnud inimene tuleb kohale 5 minutit enne bussi väljumist, ei ole tal oma kohale enam õigust; I'm talking olukorrad kus bussijuht võtab seisukohtadele reisijaid ja käseb neil pead madalal hoida kui tee ääres politseid näeb; I'm talking paduvihmasel teel kurvis vonklevatest tühjadest treilerikärudest möödasõidud; I'm talking lihtsalt see hirm oma ja lähedaste elu pärast kui bussijaama jõudes selgub et kella üheksane SEBE buss esmaspäeva õhtuti Tartusse ei lähe ning peame Taistoga reisima.
Oi oi. Luban et reedel lisan nimetatud verstaposti kohta mu eluteel ka vastavad ülesvõtted :) Tartusse jõudes olime igatahes nagu uuestisündinud :)
Aga seniks kena jaanipäeva teile.


See meile vastu tulnud rekkajuht saatis mulle nüüd pildid :)

things never seen

Ma olen väga minevikukeskne inimene. Ja mul on iga päev mitu korda kahju vaadata kuidas asjad juhtuvad ja teada et ma ei pruugi neid enam homme mäletada.
Sellepärast ma loodan et kõik kes mulle telekaostmises pöialt on hoidnud annavad mulle andks, et selle ostu tulevikku lükkasin et hoopis fotokas hankida. Sest need asjad mida telekast vaadanud oleksin, on edaspidi kaa olemas (noh, okei, peale selleaastase jalgpalli:)), aga need asjad mida nüüd pildistan ei pruugi nii kaua oodata. Onju.
Ma ei hakka siin mingit uut fotodiipi tegema, aga lihtsalt tooksin kaks stiilinäidet endast ja minu emmest, kes peale pikka tõmblemist ühe pildi peale ka niisugune armas ja normaalne suutis jääda nagu ta päriselt on.


Kes veel ei tea, siis see on minu emme, niimoodi kelmikamalt veidi :)


Ja see on fantast kunstipilt minust. Juba esimese laksuga niisugune kontseptsioon, assa mait!