hiired tuules

Hoolimata sellest, mis lapilise peaga juuksuripliks minu organitega viimane kord tegi, mõtlesin praegu ootamatult - ja veelgi ootamatumalt mõtlesin et kirjutaks blogisse - et minu respekt inimeste suhtes, kes niisuguse käsitöötöö valivad. Juuksur, kokatädi, bussijuht, lukksepp jne. Nagu, lihtsalt tavanägemuses tagab see reeglina niisukese madala ühiskonnastaatuse (mul kangastub silme ette see juuskuriÄRI mis oli Vanemuise ja Kastani nurga peal ning koolisööklatädi). Samas, mõnedel päevadel kui elust on villand, mõtlen et tahaksin küll tore kokapoiss olla. Nagu, ilusate ja rikaste inimeste maailmas muidugi. Eksju. Eriti kui ma vaatan oma söögipildiraamatuid. Aga, tabasin end kohe mõttelt, kas niisuguse ameti jaoks peab omasooihalema või saab seda ka heterost-peast? Hästi ei viitsiks niipalju pingutada.
Lihtsalt, praegu altlaborist üleslaborisse tulles ja peagi ilmselt alla tagasi minnes - milleks punnitada ja teha kuskil kaugel tööd, kui see sind kusagilt mujalt ja kellestki kallist lahus hoiab?
Ma tõesti ei tea. Kallid lugejad.