pontu, mu koer, on leidnud elu võtme

Ükspäev vaatasin näiteks Eesti Energia esinduses jälle: istuvad ahvikesed, karvu pole seljas ja igaühel on mingi asi võetud mida teha et kari funktsiks, ja siis käituvad vastavalt sellele. Ühed istuvad laua taga ja teenindavad, prindivad arvutit ja võtavad allkirja, näitavad näpuga paberilt, teised tulevad, vajutavad järjekorranuppu, oodavad ja siis teevad leti ääres mis ette nähtud, ja lähevad jälle tagasi oma urgu, vahepeal käivad poest läbi ja viivad urgu organiseeritud korras saaki kaasa. Kuskil kõrgema korruse kabinetti tuleb hommikul üks teine ahvike, kes häälitseb ja sodib paberile, ja kui kolmas ahv tuleb, siis paneb pea viltu ja kuulab. Õhtupoole on tänavad täis erinevate ülesannetega ahvikesi, üks peab käima kaupluses mingeid asju vaatamas, mida liikmete külge riputatakse, teine läheb laseb karvu hooldada. Kolmas ja neljas seisavad nurga peal ja ei süga ennast, aga seisavad küll. Kõik on nagu ära korraldatud, igaühel on oma asi teha kogu aeg, et jääb mulje et selline ongi tervik niisugusena nagu ta olema peab. Kuigi ahvidel, tegelikult, pole üldse vaja et see nii keeruline on.