home @ sikk

Ma ei ole end kunagi raudse tervise.. terviseks? tervisegaks (?? OLEN raudse tervisega -> PEAN END raudse terviseGAKS?? pidanud, aga kui järele mõelda, siis peale esimese kursuse külmas ja kõledas telefoni ning arvutita kööktoas toimund linumärjutavat neljakümnekraadi (ma tahan väga mõelda et seda tõesti oli nii lahedalt palju) palavikustumist ei olegi nagu midagi väja tuua. Ning tegelikult ma olen seda varemgi märganud. Mistõttu sain nädalavahetusel nördimuse osaliseks, kui tavaliselt järgmiseks hommikuks haledaks nohuks taanduv kurguvalu seekordsel JÄRGMISEL hommikul kaa pead sassi ajas. Ja ülejärgmisel. Ja palavikku venitasin peale pühapäevast laboriskäiku kaa peaaeguet 38 välja. Misjärel veendusin, et once sa juba haige oled, ei tundugi unistus niisugusest vanaaegsest haigeolemisest, kus külmavärinad käivad ning voodis peaksid lebama samal ajal kui ema mandariini toob, absoluutselt atraktiivsed. Sest olgem ausad - sitt on olla.
Põnevaks aspektiks jeesti tervishoiusüsteemi juures on see, et kui ma kell 10 hommikul helistan pereartististaapi - kell kümme siinkohal märkimas nimetatud telefonikõne jaoks suhteliselt hilist kellaaega, tavaliselt on selleks ajaks kõik sama päeva ajad juba võetud (kindlasti küsite, kuidas ma oma raudse tervise juures sihukest asjaolu teadma peaksin, millisele küsimusele jätan siinkohal vastamata) - vastas registratuuritädi et minu perearstitädi on kolmepäevasel koolitusel ning et oi, aga mida siis teha? Üks kahest, kas tegemist oli erilise haugimälu-teenidajaga, kes ei suutnud taibata, et ta juba paarkend samasugust problemi on ära lahendand möödunud paari tunni jooksul, või siis.. või siis.. nooh, näiteks, ee.. minaeitea, näiteks et ta lootis et ma tunnen et teen talle liiga suurt tüli ja panen toru vaikselt ära. Igatahes kas te ikka liigutada saate? ei ole küsimus, mida PEREARSTILE registreerumisel oleks oodanud et kuuled.
Okei, okei, ma sain mingi teise artisti vastuvõtule poole üheks aja. Vanad head ajad tulid meelde uksetaga. Vanad head OOTEajad, kui kella ühe ajal õde uksetagaviibijad üle luges ning otsustas, et okei, jääbsiisniiet esmalt tuleb sisse kell kaheteistkümnene külastaja, siis kaksteistviisteistkümnene (uuhh, proovige kibekiiresti kaksteistviisteist kirjutada! kaksteistviisteist kaksteistviisteist kaksteistviisteist) ja siis mina, näiteks. Koos minuga ootasid ukse taga mingid haiged, üks selline idioot, kes lõua vastu rindu surub ja silmi punnitab iga kord kui ta midagi ütleb (kui käesolevat juttu loeb mõni PSÜHHOLOOG, siis vabandust kui antud juhul on tegemist kliinilise nähtusega), mööda läks üks teine idioot ja laps avastas ja rõõmustas: emme on inimene!
Ning kõige tipuks (või õigemini madalpunktiks) - pange nüüd tähele - selgus koju jõudes, et just siis kui mina olen haige, ei näidata enam simpsoneid kell kolm päeval nagu ma eri allikatest kuulnud olin!
Issand missa mind nuhtled nivisi! Kamm oon..