Pärnus ootas meid kena suveilm. Mis tähendas et ma igatsen kliimaseadmega autot. Kuradi saun! Meeldejäävaim hetk oli õnnis rahutunne, kui rannarajooni mudamaja või misiganes ette parkides keegi sulle tähelepanu ei pööranud et ooii, milline auto, sest kõigil teistel ümberseisjatel olid omal samasugused. Mingi kahekümne ringis somme ja kümne ringis kohalikke. Mina küll ei saanud aru, misnad seal uurisid, kõik on ju ühesugused! Niiet minu autopedetsemine tõepoolest piirdub vaid läikimahõõrumisega. Natuke häiris seegi suhtumine, et kui juba mini oled ostnud, siis ilmtingimatta pead õliste näppudega ringi käima ja kaboti alt tuure peale ja maha keerama, et tõelist phiilingut kätte saada. Muidugi ma ostan endale uuema ja kipama, kui raha on, aga mina sõidan sellega, sest ta on nunnu ja mul on vaja sinna ja sinna jõuda, mitte et mul ei ole aega ja raha kuhugi mujale matta. Pealegi, kustsee aeg võetakse, kas bemmi nahksisu kreemitamise arvelt? Kas mind visatakse nüüd klubist välja?
Kablikandis rannaparklas läks mingi perekond mööda ja laps hõikas meie lapse mõmmiturvatooliistumasättimist silmates: ja nääee, seal on päris misterpiini karu kaa! Naguet see ongi see päris tema auto! Mis meenutab ühte varasemat kirjet sellest, kuidas piin mul siduri persse oli keerand.
Veidi linnapool parklas, hommikulvara meelitas külaonu meid autost välja, argumenteerides et külapoest saab küll hommikukohvi osta, sealtsaab kõike osta, jaa, tulgetulge, muidugi, et selleks ajaks kui auto ilusti pargitud saime, aknad kinni, lapse istmest välja ja uksed lukku, kotid kätte, veidi konservatiivsemaks tõmbuda, ei kohvi seal küll ei pruugi olla, ei, jaah, kohvi kindlasti mitte.. Anyway, teravmeelseim väide onu suust oli et laps on küll nagu ema suust kukkunud (onu suust, ema suust), aga minu geenid (sõbramehelik tögav silma pilks pilks) on küll kõik kaotsi läinud. Seda nüüd küll, külaonu, ilmselt mingi geenivaramu mees on the loose.
Ning eileõhtul tagasi kodus, daraama liivimaal sai lõppvaatuse (nagu, noh, see püss paugatas seinal mis esimses vaatuses rippus ja ei paugatand), kui mällol viimaks ometi õnnestus suuretoaaknalaualt alla pudeneda. Kurja saatuse tahtel naispere tudis juba õndsalt sel momendil ning meespere kakis wifikempsus, kusjuures veebikasiinos oli just kolmik kätte tulnud, mis läks vett vedama niiöelda, taskulambi ja rebadel pükstega aknaalt kiisumiisut otsima tõtates, oi mai ääss. Õdedele Pehkidele aga rõõmusõnumiks, et nende väike lemmik on jätkuvalt elu, olu ja tervise juures ning hüpsab ilmselt edaspidigi veel rõõmsamalt laia maailma sisse ja välja.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar