seesuve päev niikaugeksjääb

Tulin koju, tegin aknad lahti ja alles nüüd märkan, kui väike korter tegelikult on - igast aknast kostab sama tänavamüra, samas kui värskelt on veel meeles kuidas õhtune farmakoloogia kolmandakorruse rõdu oli kuidagi nii avar ja ohtlik. Neli tennisisti olid kummalisel kombel saabunud viie autoga, millest kolm olid luksuniversaalid audilt, bemmilt ja volksult (noh, paistis seegi suht luks, eks, suukinni, heaet ültse kirjutan teile), neljas oli Šveitsi numbriga Mitsu Pissi, kaa kindlasti eduka inimese oma. Ei, lihtsaltet on niisugune trend, et kallid autod ostetakse universaalid, nagu ma oleks esimene kes seda märgib. Suvepäev on ikka pikk veel, tööd jõuab nii palju teha, või peab. Puhkus algab järgmisel reedel, ma kujutan nii eredalt ette, kuidas ma ei PEA midagi tegema.. nädalakese. Siis kodumaa kamar jalgadelt, eksju, nojahh..
Aga mälloga oleme jõudnud uuele usalduse tasemele. Möödas on need ajad kui ta ukse taga - või ees - truudna skazatt - kraapis - nüüd teeb ta seda akna taga (või ees, jällegi). Sest - nagu öeldud - usaldus kasvas pauguga nii suureks äkki. Just märkasin et minu kõige suurem mure on nüüd hoovis lendlevad nahkhiired, keda ta mingihetk vist viimaks tabada loodab. Viimane mõte praeguse seisuga oli, et eitea mis oleks taibukam, kas kutsuda takso või kiirustada karaazimanu loomakiirappi rallimiseks. Sest ma ei usu et aknaalune keldriplekkatus (plekkkeldrikatus, keldrikatuseplekk) niimugav oleks kukkumiseks. Kass valusal keldriplekkkatusel.
Ja praeguse seisuga on viimane mõte üks vanem mõte, et ma märkasin ükspäev vastasmaja korstnaotsas mingit kakku. Ööpimeduses, nagu, noh. Oli nisukene ümargune nutsakas seal, ilmselgelt kakk. Toonekurd ei ole niisugune ju. Eksju.
Ilmselgelt olen hektiline, tahtsin kirjutada. Sest mulle meeldib see sõna - HEKTILINE, kuigi lause iseenesest tuleb selle sõnaga nõme, kui mitte jama. Oi-jaa, seda elukest.