olles kodust kaugel unistasin kinust

Nii. Kui jalutad Tartus ringi ja korraga avastad, et kella 19:40 lennukini on ainult veidi üle kahe tunni ja suudad hetke veel rahulik olla, et siis taibata, et peale kahetunnise tallinnasõidu oleks vaja veel varuaega et check-in kaa ikka korralikult ära teha, ise end samas kogu aeg veenda püüdes et PÄRISELT ei ole asi üldse nii hull, sest tegelikult on tegemist hoopis 17:40 lennukiga Frankfurdist Tallinnasse, milleni on veel kaks nädalat aega, ja siis õhtuleiteamillepärastkellaseitsmekspandudäratuse peale üles ärkad ning end pabistades veenda püüad et viimatinimetatu on tõenäoliseim stsenaarium et siis taas rahumeeli uinuda ning end uuesti samast olukorrast leida, ning niimoodi kokku kolm korda (välja arvatud et iga järgmine ärkamine on spontaansem ning väliste stiimuliteta), siis taipad, et mõnikord toob pühaäevahommikul kellaseitsmene äratus rohkem kasu kui kahju. Ja mällo mõtlemise meta-metatasand tahaks selle kauni eestikeelse ning eesti keele grammatikat sisaldanud lause lõppu riimida midagi ahju, või siis vähemalt öelda et see sobiks siia kauniks lõpuvärsiks, aga vasttärganud metropoliit minus keelab seda tegemast.