mul on palju kergem kui teil

Mõnel läheb ikka täiesti käest ära vahel. Konverentsil puudutati niisugust mõistet nagu rumination - midagi niisugust et kui miski läheb halvasti, siis kulutatakse ressursid sellele, et end ebaõnnestumise pärast piinata ning kui saabub next trial, ebaõnnestutakse taas, sest kogu süsteem on rumineerimisele sunatud ning soorituse jaoks ei jätku energiat.
Noh, see on patoloogia at its best, nii et uurime, ravime ja saame jagu. AGA. Mul on hoopis teine kogemus. Mõnikord võtab täiesti rahulik ja rõõmsameelne inimene mingi tähtsusetu minevikusündmuse, kus keegi kolmas midagi teisiti tegi kui eeldatud oleks ning ei saa enam üle, kui tohutult see tema peas tavaarusaamadega vastuolus on. Isegi kui segadust tekitanud situatsioon on endale juba ammu huvitava ja osapooli rahuldava lahenduse leidnud, milleks siis kaks päeva hiljem ikka ja jälle tagasi tulla et silmi pööritada ja rahulolematust väljendada põhimõtteliselt selle üle, kuidas olukorras kus midagi oli fucked up, ei haaranud selle eest osaliselt (kuid meie jaoks otseselt, sest ta oli ainukene kes meil parajasti oli) vastutav isik peast kinni ning ei kukkunud vabandama, vaid tegutses tsillilt ning tekitas parima asjaolusid arvestava lahenduse, millest veel omapoolse nõuga suutsime kombineerida veelgi mugavama tulemuse, kui kõige esialgsem versioon lubas (llitlause, mu arm, very nice!). Kõik sai tehtud ja kontrolli alla, aga rahulolematus jäi, ning piisavalt suur et selle juurde hiljem naasta ning pead vangutada. Justkui oleks vaja alal hoida, et keegi oli kusagil eksinud. Imelik.
Väga raske on umbisikuliselt kirjutada. Isegi see sõna - umbisikuline - on raske, proovige kiiresti kirjutada! Üldse ei tule nii ladus ja õpetlik sõnavõtt kui plaanisin. Aga üles ta läheb, sest kuulsin eelmisel aastal et on neid kes jätkuvalt mu blogi loevad, ning just nendest kavatsengi paremad ning mõttekamad inimesed teha!

fast!

Kogu aeg on ruttu. Lausa niisugune rutt, et isegi peas ei ole enam neid tuhandet asja, millega tegeleda tahaks, vaid ainult üks suur rutt ja urelus. Vahepeal eristub foonist veel üks kiire soov: tahaks rahuneda, literally üheks minutiks kogu selle pideva fooni peast välja lasta. Ja sellesama otsa seesama tunne, nagu selle ühe minuti võtmine tuleks millegi meeletult väärtusliku arvelt - sellesama ureluse alalhoiu. Ruttu on nagu parasiit, kes peremeesorganismi aju üle kontrolli on saanud ja seda omatahtsi suunab.
Tuttav seisund? Lubage täna endale see minut, see ei tule millegi arvelt - aga võib-olla aju tunneb siis ära, milleks ta tegelikult on.