ingel vorstinahas*

Õnnistegija on sündinud! Au olgu talle Club Tallinnas, kus nad praegast Andresega koos viibivad! Sooviksin nimelt käesolevaga esile tuua Iti kartmatut meelekindlust (kas meelekindlus saab olla kartmatu?) ning püsivust koduste väikeloomadega tegelemisel, sest just tema oli see, kes hoolimata minu ja Andrese näpusuhulükkamise käigus toimunud kratsimise ja hammustamise järel mällot jätkuvalt ussirohuga võõrustada julges. Emakese looduse teed on kummalised. "Valesti sai istutud," nagu taipas Krõlov või siis mõni ahv tema orkestrist rääkivas valmis, kes seal küll seda ilmselt tegi, nagu valmiloomadele kenaks kombeks, vene keeles. Ehk siis nagu järjekindlal loodusteadlasel viimaks selgitada õnnestus, on normaalsete koduloomade jaoks evolutsiooniliselt kohane limpsida ravimeid mõnusasti lusika pealt. Mis ei kattu just üksüheselt minu ja Andrese ettekujutusega, et evolutsioonilise eelise peaks andma kahe meesterahva poolt kinnihoitud kräunuva ja kõike küünistava ja/või hammustava kassipoja lõugade vägisi lahtihoidmine ja sinna ravimi sisse poetada üritamine, aga ega see nüüd niiväga erinev kaa ei ole. Elamus igaljuhul. Nüüd pole muud kui oodata. Ning ma usun et kõik te rõõmustate minu ja mälloga koos, kuuldes, et juba loetud tunnid peale ravimi manustamist suutsime liivakasti üle 36 tunni taas tekitada esimesed kakajunnid! Kolmekordne hurra tänapäeva kangelastele!

____________________
* ma tahtsin pealkirjaks panna mingit sama ilusat sümbolit nagu "hunt lambanahas", ainult et positiivse alltekstiga, ning samas midagi ka heategijate kohta, aga välja kukkus nagu alati