Eileõhtusel Pangodikäigul üles võetud ülesvõtetest osutus siivsaimaks alltoodud viimseõhtusöömaaja fresko, millelt iseenesestmõistetavalt puudun mina. Mistõttu nimetatud teos siinkohal tõenäoliselt ka ilmub.
Ning - kuri saatus! - nimetatud sakraalparalleel (ma lihtsalt olen niivõrd andekas sõnasepp!) on ülalpool toodud läbi segaduspisarate (ka kujundeid vormima olen osav, lisaks teen peenemaid näputöid ning hoian õhtuti lapsi!). Sest Anna-Liisa juurest ÖHE lahkudes jäi südant ja hinge ning muid nimetatd organkompleksi kuuluvaid elundeid närima kummaline urelusnoot. Koju jõudes panin kirja üheksa põhjust, mis taas küll paraku kallite lugejate silmavalgust ei kannata. Aga. Mu elus on midagi kallist ja ma kardan et see kaob. Ja mu elust on midagi kallist puudu ja ma kardan et see ei tule. Ja siis mul on tunne, et need on üksteistest tingitud ja et kõike head korraga ei saa. Niisugune pähkel siis pureda teile.
Aga enne veel kui kodust lahkusin - ning õed Pehkid ja end nende kaudu identifitseerivad sugulased võivad nüüd kõrvaltuppa minna - suutis mällo lauapealt haarata mu rahakoti ning sealt välja otsida 125 krooni. Udupeenelt rebimisjälgedeta. Ma ei tahaks hästi uskuda et ta sellega tänast kordusveterinaarvisiiti vältida üritas, aga noh, ütleme et on asju mida kassid ostaksid ja on asju mida nad EI ostaks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar