not tested on animals, pekku küll noh!

Süda valutab. Ma olen oma elus nii palju halba teinud. Olen kaitsetuid loomakesi süstlaga kõhuõõnde sorkinud, kolpade sisse auke puurinud, et sealt torusid sisse ajada ja päid maha võtnud et seal sees sorida. Ja üldse olen halb inimene. Ja nüüd ma ei suuda seda ultimate kuritegu toime panna ja tibule ussirohtu sisse sööta. Sest igasuguse tahke roaga segatult ta keeldub seda suu sisse võtmast ning vesilahuse kurkukallamiseks jääb mul küünistavate ja hammustavate jäsemete kinnihoidmiseks käsi väheks. Ja empaatiavõimet üleliia. Kuigi ma ei usu, et peale kolmveerandtunnist kräunutamist ravimi ikkagi manustamatajätmine minust käesoleva (ning KÄES OLEV on antud kontekstis ainult kujund, nagu arvata võib) persooni silmis enam eriti paremat inimest teeb. Pigem olen lihtsalt niisugune kiusaja tüüp nüüd mõne jaoks. Või on ta lihtsalt näljast nõrk, igatahes köögist oma kastist ta end tuppa ajama enam ei vaevu. Või äkki on ussidest nõrk? Süda valutab. No mida ma tegema pean? Kas loogika, et kui nälg näpistab, läheb alla ka ravimiga tembitud konserviports, on adekvaatne? Või eelistab ta LÕPUNI nälgida, nagu mõned mitteeksperdid arvavad? (ehk siis kuni ma talle mittemürgitatud süüa annan)