tellimus

S: tanel läheb varsti ära saksamaale
T: kas ma midagi toon kaa sulle sealt?
N: jaa! too pulgakommi. ja tikk-takki!

nädala nõuanne

sa võiksid rohkem enesekindel olla ja vähem teiste nõu kuulata!

nädala etteheide

sa ei tee reaalsusel ja tegelikkusel vahet!

pandivere pildikesi

Pärnus ootas meid kena suveilm. Mis tähendas et ma igatsen kliimaseadmega autot. Kuradi saun! Meeldejäävaim hetk oli õnnis rahutunne, kui rannarajooni mudamaja või misiganes ette parkides keegi sulle tähelepanu ei pööranud et ooii, milline auto, sest kõigil teistel ümberseisjatel olid omal samasugused. Mingi kahekümne ringis somme ja kümne ringis kohalikke. Mina küll ei saanud aru, misnad seal uurisid, kõik on ju ühesugused! Niiet minu autopedetsemine tõepoolest piirdub vaid läikimahõõrumisega. Natuke häiris seegi suhtumine, et kui juba mini oled ostnud, siis ilmtingimatta pead õliste näppudega ringi käima ja kaboti alt tuure peale ja maha keerama, et tõelist phiilingut kätte saada. Muidugi ma ostan endale uuema ja kipama, kui raha on, aga mina sõidan sellega, sest ta on nunnu ja mul on vaja sinna ja sinna jõuda, mitte et mul ei ole aega ja raha kuhugi mujale matta. Pealegi, kustsee aeg võetakse, kas bemmi nahksisu kreemitamise arvelt? Kas mind visatakse nüüd klubist välja?
Kablikandis rannaparklas läks mingi perekond mööda ja laps hõikas meie lapse mõmmiturvatooliistumasättimist silmates: ja nääee, seal on päris misterpiini karu kaa! Naguet see ongi see päris tema auto! Mis meenutab ühte varasemat kirjet sellest, kuidas piin mul siduri persse oli keerand.
Veidi linnapool parklas, hommikulvara meelitas külaonu meid autost välja, argumenteerides et külapoest saab küll hommikukohvi osta, sealtsaab kõike osta, jaa, tulgetulge, muidugi, et selleks ajaks kui auto ilusti pargitud saime, aknad kinni, lapse istmest välja ja uksed lukku, kotid kätte, veidi konservatiivsemaks tõmbuda, ei kohvi seal küll ei pruugi olla, ei, jaah, kohvi kindlasti mitte.. Anyway, teravmeelseim väide onu suust oli et laps on küll nagu ema suust kukkunud (onu suust, ema suust), aga minu geenid (sõbramehelik tögav silma pilks pilks) on küll kõik kaotsi läinud. Seda nüüd küll, külaonu, ilmselt mingi geenivaramu mees on the loose.

Ning eileõhtul tagasi kodus, daraama liivimaal sai lõppvaatuse (nagu, noh, see püss paugatas seinal mis esimses vaatuses rippus ja ei paugatand), kui mällol viimaks ometi õnnestus suuretoaaknalaualt alla pudeneda. Kurja saatuse tahtel naispere tudis juba õndsalt sel momendil ning meespere kakis wifikempsus, kusjuures veebikasiinos oli just kolmik kätte tulnud, mis läks vett vedama niiöelda, taskulambi ja rebadel pükstega aknaalt kiisumiisut otsima tõtates, oi mai ääss. Õdedele Pehkidele aga rõõmusõnumiks, et nende väike lemmik on jätkuvalt elu, olu ja tervise juures ning hüpsab ilmselt edaspidigi veel rõõmsamalt laia maailma sisse ja välja.

käesonreede õhtu

Mulle meeldib k6rvaklappide juures see kuidas nagu minu pea sees k2iks NTLli kontsert. Onju nagu, kui ühest kõrvast tuleb välja kõrvakuuldepunn, siis kontsert kohe nagu läheks kuhugi eemale, kõrvaltuppa, aga kui mõlemad on kõrvas, siis on sikitsofriinija käes.
Nädalavahetus möödub pärnumail, pedetsemise valtkonnas - kes veel ei tea, siis palun tulla vaatama miniklubi suvepäevasid. Vigursõitu ei näe, samuti mitte midagi puud pingelist. Aga pedesid on oi-oikuipalju! Ja meil on lasteiste, mis on peagu samasuur kui mini tagaiste. Kindlasti väga turvaline, lillakas. Ja tänane memmemmuna küsimus kõlab - kuipalju maksab invatarvikute oo-üüst Itak (kõlab nagu venekeelne i takk, või, nagu, nohh, vot kakk! üheks kuuks lastetooli laenutus. Ja kas ma saan ülejäänud raha tagasi kui ma tooli juba esmaspäeval tagastan, ning milline summa see siis oleks. Osad kallid lugejad ei pruugi esmapilgul selle küsimuse mastaapsust hoomata, ee.. siis hoomake paremini, kurat!

abiks algajaile

Suvetundidel algab mällo blogis uus sari Tahan kõike teada, tänase saate nimi on Minu esimene väike psühhofüsioloogiaõpik!
Tänane kodune eksperimentaaltöö on järgmine: tõmmake üll õhukesed kummikindad ja vihastuge kellegi peale. Järgmised tunnid (eeldusel et peate terve päeva loomaruumides konutama) võite jälgida, kuidas kummikinda ja käelaba vahele tekivad vääiksed higimullid. Ma usun et kui kummikinnasteta vihastada, siis see on nii väike vedelikuhulk, et seda ei pruugi märgatagi, aga suletud keskkonnas küll. Niiet proovi sinagi!

07 Jul, Thu, 06:44:23 http://www.google.com/search?hl=et&q=Eda-Ines+porn+&lr=

Haha, täna varaööseljõudis siia viimaks vist esimene guugli otsingu "Eda-Ines+porn" tegija, nagu varasemalt mainitud :)

sõpruskohtumine

Ja ma tahaksin teile postitada veel nisukese pildi. Kes ärarvab miss või kess, saab käega katsuda! Memmemmuna.

seesuve päev niikaugeksjääb

Tulin koju, tegin aknad lahti ja alles nüüd märkan, kui väike korter tegelikult on - igast aknast kostab sama tänavamüra, samas kui värskelt on veel meeles kuidas õhtune farmakoloogia kolmandakorruse rõdu oli kuidagi nii avar ja ohtlik. Neli tennisisti olid kummalisel kombel saabunud viie autoga, millest kolm olid luksuniversaalid audilt, bemmilt ja volksult (noh, paistis seegi suht luks, eks, suukinni, heaet ültse kirjutan teile), neljas oli Šveitsi numbriga Mitsu Pissi, kaa kindlasti eduka inimese oma. Ei, lihtsaltet on niisugune trend, et kallid autod ostetakse universaalid, nagu ma oleks esimene kes seda märgib. Suvepäev on ikka pikk veel, tööd jõuab nii palju teha, või peab. Puhkus algab järgmisel reedel, ma kujutan nii eredalt ette, kuidas ma ei PEA midagi tegema.. nädalakese. Siis kodumaa kamar jalgadelt, eksju, nojahh..
Aga mälloga oleme jõudnud uuele usalduse tasemele. Möödas on need ajad kui ta ukse taga - või ees - truudna skazatt - kraapis - nüüd teeb ta seda akna taga (või ees, jällegi). Sest - nagu öeldud - usaldus kasvas pauguga nii suureks äkki. Just märkasin et minu kõige suurem mure on nüüd hoovis lendlevad nahkhiired, keda ta mingihetk vist viimaks tabada loodab. Viimane mõte praeguse seisuga oli, et eitea mis oleks taibukam, kas kutsuda takso või kiirustada karaazimanu loomakiirappi rallimiseks. Sest ma ei usu et aknaalune keldriplekkatus (plekkkeldrikatus, keldrikatuseplekk) niimugav oleks kukkumiseks. Kass valusal keldriplekkkatusel.
Ja praeguse seisuga on viimane mõte üks vanem mõte, et ma märkasin ükspäev vastasmaja korstnaotsas mingit kakku. Ööpimeduses, nagu, noh. Oli nisukene ümargune nutsakas seal, ilmselgelt kakk. Toonekurd ei ole niisugune ju. Eksju.
Ilmselgelt olen hektiline, tahtsin kirjutada. Sest mulle meeldib see sõna - HEKTILINE, kuigi lause iseenesest tuleb selle sõnaga nõme, kui mitte jama. Oi-jaa, seda elukest.

renew your active love life

Kell pool üheksa õhtul veel kuus autot Biomeedikumi ees peale minitibu.. ma ei ole ikka nii kõva, kui lootsin..

poppy ja uhhuu

muscle relaxants actually cost less than you think

Eksivad need kallid lugejad, kes arvavad, et kui ma blogisse midagi ei kirjuta, eks siis mu elus midagi ei toimu, nagu ka need, kes küüsi närides mu põnevat elu kadestavad. Kõige rohkem on mul muidugi kahju neist kallitest inimestest, kelle jaoks blogi on ainukene märk minu elusolekust ning kes riideid kiskudes ning ennast süüdistades juba pikemat aega leinas taeva poole kisendavad.
Ärge muretsega, minu elu on täitsa huvitav. Suvepäevad on nii pikad, täitsa uskumatu kuidas jõuab veel peale pikka tööpäeva lapsega rattaga sõitmas ja laululaval trepist minemas käia. Ja need on juba väga vanad asjad mis tehtud. Ja ükspäev sadas vihma, mäletate? Hästi kõvasti. Oi-jaah, elukest.
Eelmisel nädalal hakkasin juba peaaegu et arvama et kallid lugejad on mind maha jätnud, kui külastatavus kolmekümne hiti juure maabus. Aga eile-täna, näe - jälle 90 ja 76 huvilist. Kindlasti on osa neist inimesed, kes on harjunud et neile pettumust valmistan ning oma veendumustele siit kinnitust otsimas käivad. Seekord valmistaksin neile pettumust ning luban teistele, kallitele lugejatele edaspidi teenekam postipapa olla. Eksju, lapsed? Aga nüüd ruttu-ruttu tuttu, homme ootavad jälle uued põnevad on müllo jutud.

vunts

tnokktnokktnokktnokktnokktnokk

idee fiks!

Kolm põhjapanevat eileõhtust tähelepanekut minu kodusest elust: esiteks, üks põhjus miks ma end kodus ilusti ja turvaliselt tunnen, on see, et aknad on nii mustad et keegi ei näe sisse. Teiseks, ma magan juba mitmendat päeva suures toas diivanil; see on kodusem kui magamistoa voodi. Kolmandaks, märkasin et kodus ma enamustel juhtudel ISTUN mõnusasti potile, ükskõik kas number one või number two puhuks. Kuskil mujal ma seda eriti ei tee, vähemalt mitte kompulsiivse algelise desinfitseerimisveerandtunnita. Kodukemps on mõnus, sinna võtan kaasa autoajakirja, soojendan põrandal jalgu ja sügan kiisumiisut. Tegelikult ainult sellest kempsutähelepanekust tahtsingi kirjutada, esimesed kaks tähelepanekut lisasin lihtsalt tähelepanu hajutamiseks, et tõrjuda sisukaid süüdistusi kempsufiksatsioonis.

vabamüürlaslik kits (tähelepanu, tegemist on peitepildiga!)

!

on all fours

Whattoduu whattoduu, eile õhtul oli telekajuhe kellegi poolt läbi näritud ilmselt, mis absaluutselt välistas igasuguse jalkpallivaatamise. Ja mida tegi lugupeetud kunstimetseen, hobikassikasvataja ning spordihuviline niimoodi maastleitud vaba ajaga? Kas ma käsisin rattasporti harrastamas? Kas ma lugesin põnevat juturaamatut? Või kirjutasin hoopis mõne meeleoluka toktoritöö? Oo ei, eksivad need kes arvavad et OMETI karaazi juures autot ma ikka ju ei putitand! Sest seda ma just tegin. Ning nuga haavas pöörates - telekajuhtme tüsfunktsionaalsuse avastasin tegelikult alles vahepeal toast lisamutrivõtmetekomplekti võtmas käies. Kindlasti on kõigi kallite lugejate jaoks erutavaks uudiseks, et sain uksekatted niimoodi kinnitatud, et nad enam ei logise ega seakõrvadena loperda. Samuti on innovaatiline taas veidi roostevabam salongipõhi.
Pakilisematest asjadest meenub veel, et üleeile parklast autot võtma minnes olid sipelgad parklaäärekivialt auto alla oma jooksuraja teind - noh, sihukese, teate küll, nagu metsaall on, eiteamis nad sealt leidsid, ning et täna koguneme Tartu minilistega kesklinna kandis kella seitsme kandis, millest tingitult ka minu eilne pedesessioon - niiet kõrvad kikki (ning et kiillauset veidi veel pikendada, lisaksin tähelepaneku, et selle oleks saanud emotsionaalselt kõrgele viia ka sel juhul kui ma ei oleks "kõrvad"esse kogemata õ asemele kirjutatud ü-d ära parandanud)!

veel kljenditeenindajate teemadel

Lõunakeskuse gansabangatädil oli vormijakk pallja ihu peale tõmmatud ja too punnitsas nööbivahelistest aukudest välja nagu hästikerkind pärmitaignas. Kuni tädi mu kontot uuris, sõin igaksjuhuks tal letipealt taldrekust kommid ära. Muidu lendab nööp eest!

hiired tuules

Hoolimata sellest, mis lapilise peaga juuksuripliks minu organitega viimane kord tegi, mõtlesin praegu ootamatult - ja veelgi ootamatumalt mõtlesin et kirjutaks blogisse - et minu respekt inimeste suhtes, kes niisuguse käsitöötöö valivad. Juuksur, kokatädi, bussijuht, lukksepp jne. Nagu, lihtsalt tavanägemuses tagab see reeglina niisukese madala ühiskonnastaatuse (mul kangastub silme ette see juuskuriÄRI mis oli Vanemuise ja Kastani nurga peal ning koolisööklatädi). Samas, mõnedel päevadel kui elust on villand, mõtlen et tahaksin küll tore kokapoiss olla. Nagu, ilusate ja rikaste inimeste maailmas muidugi. Eksju. Eriti kui ma vaatan oma söögipildiraamatuid. Aga, tabasin end kohe mõttelt, kas niisuguse ameti jaoks peab omasooihalema või saab seda ka heterost-peast? Hästi ei viitsiks niipalju pingutada.
Lihtsalt, praegu altlaborist üleslaborisse tulles ja peagi ilmselt alla tagasi minnes - milleks punnitada ja teha kuskil kaugel tööd, kui see sind kusagilt mujalt ja kellestki kallist lahus hoiab?
Ma tõesti ei tea. Kallid lugejad.