malviibiv.ee

Dziisös, tulin täna Tähtvere kaudu koju (EPAst tulin, või maaülikoolist või puuülikoolist, kujutadette, kuuspoolaastat pidin ootama ja punnitama et viimaks epasse sisse lastaks!) ja lihtsalt kjuriossitist käisin käppelt korra ümbernurga vaatamas - see viimase nädala kurioossumiks tõusnud hoone oligi päriselt olemas. Üle Lauluväljaku sinnapoole jalutades taipasin, mis mind Kaimari fotoülesvõtte juures kõige enam häiris - see oli nagu halb uni; pilgutad silmi aga ära ei lähe - ja nagu selgus, on see ka päriselt nii. Unest rääkides aga viibisin täna juba neljandat päeva töö asemel sisukal kursusel, mille olemasolu mu elus justkui püüaks mind veenda et kuna TÖÖLE ei pea minema, võin öösiti lobedalt kolme-pooleneljani üleval istuda, et taas taibata, et pean veerand üheksa NÄITEKS maaülikoolis olema. Millest lähtuvalt on ennekellakaheteistkümneste loengute maailm niisugune vatistatud ning eemalolev ja kui mõni heli sellest hetkeks läbi tungib, ma ehmatan nagu maailma viimane inimene kes on end kuskil kauplsuses mõnusasti krõpsupakkide vahele suikuma seadnud.
Ma ei tunne praegu et see oleks üks mu parimaid kirjeid.