polebmaa

Täna jällegi EPA (tahtsin seda kirjutada SUURTE tähtedega, visualiseerimaks mu meelestatust, niiet näh, miks see niikuinii suurematega on?) kõrval põletasid onud ilmselt tollemaja jõulukuuske ja veel lähiümbruskonna hagu. Tuul oli kõva niiet hullult leegitses. Igaüks kes on püüdnud metsas lõket põlema saada käepärastest materjalidest peaks teadma kui keerukas see on - ja siis korraga, kui see läheb, siis läheb niiet jube, isegi nihukese tänase tuulise ja pudisajuse ilmaga. Jiaijaa, võiks kohe mingi luulelise paralleeli tõmmata meie inimeludega selles valguses nigu Armas Jumal ja Kuri Saatus on lasnud meie pääle jne jne jne... ma harrastan viimasel ajal nisukest lausete äravajumist, paistab. Ja paralleeli kaa ei hakka tõmbama, muidu mõned arvavad et äkkiminu elus toimub midagi erikorralist. Phh.
Aga kõige selle tulejutu juure tahaksin panna ühe kauni suveõhtuse fotoülesvõtte kunagi aastatetagusest ajast poolelt teelt Ahjale, kus Triin väidetavalt nägi kuidas kõik põllud põlesid, aga meie ülejäänud väidetavalt ei näinud midagi. Aga seda pilti ei ole lisada. Ja eks igaüks arvab, kas sellepärast et ma ei ole seda sisse skänninud (Triin, arva, miks?) või sellepärast et sellist pilti pole kunagi tehtud (Triin, mis Sa arvad?)