mu nandikott

Eile võttis üks onu - arvake kus, issand, ega mitte ometi EPAs?? - meie rõõmuks ühel kiisul munad maha. Ta pidi niikuinii võtmata, see oli ta oma kass ja ega töökal veterinaaril käed rahulikult paigal ei püsi ometigi, ja siis oli lubanud meile anesteesiat kaa näidata. Ja siis ühel hetkel pistis onu pea klassiuksest sisse ja ütles et tohoh, kiisu magab juba ammu, nüüd pole aega enam jokutada. Ja siis ühes HOBUSTE opereerimisruumis (ausalt, lae all oli suur konstruktsioon kirjadega "EESTI KRAANATEHAS") paistis valgete linade vahelt triibuline kiisupea ja siis kuskil eemal ta oli lina sisse väikse augu uuristanud ja munad sealt läbi pistnud. Ja siis ise üldanesteesiasse läinud. Ja onu siis lobises veidi ja võttis noa ja kooris muna ära ja võttis välja, sidus juhtmed kinni ja pani järgijäänud naha tagasi nagu naba. Pani naha nagu naba. Ja nii kaks korda. Ja meie kõik seisime oma kohvitopsidega seal ringi ümber. Hea et kellelgi õlut ja vorstileiba käes ei olnud. Niisugused kehavälised elamused ikka panevad mõtlema, eksju, noh, et kui mina kunagi oma munadega üldanesteesias olen, siis ma äkki ei tahakski kolmekend pässi seisma enda ümber ja muud sellised eksistentsiaalsed asjad.
Ja kui onu ütles et tavaliselt seda nii kalli anesteesiaga ei teha, siis üks tütarlaps suutis pika puterdamise peale küsida aga kuipalju see inimesel maksaks? Mida iganes ta sellega siis silmas pidas.