patriot games

Tahaksin veel lisada, et kui keegi teist, kallitest, kes te ikka minu pool vallavalitsuse vaestemaja raamatukogu lugemissaalis mu FHMme ja DIisid ja Tehnikamaailmasid ja AutoBilde lugemas käite, peaks leidma AutoBildi uut bemm M5 kirjeldavad lehed omavahel kokkukleepununa, siis palun, uskuge või mitte - see oli mul täna lihtsalt vannis LUGEMISEKS kaasas ning vajus servapidi vahu sisse. Ei midagi muud, you sick bastards!!

things that fly

There was a pretty grey parakeet who had learned to recognize human things - triangle shapes and car keys and the color blue - and to speak the words for them. This little parakeet worked so hard to remember these things, and it had an efficient faraway female voice like a telephone operator in Texas. The parakeet made me realize how hard it is to learn anything in life, and even then, there's no guarantee you might need it.

Raamatukogu Douglas Couplandi Life After God servadele on harilikuga märkmeid tehtud. Olen need teinud mina kunagi varasemal laenutusel või on need teinud keegi teine? Ma loen ja loen ja loen ning iga kord leian uued kohad kus ma ei näe enam sõnu vaid tunnen ära ühe eelmise elu, ühel teisel ajal ühes teises kohas, ja ikka seesama.
Helista siis.

and everything that could be wrong is including you

Järgmine kooli juubel on viie aasta pärast. Ärkasine hommikul kellakuuesestmagamaminekust mällo kolistamise peale ja ma tundsin, kuidas kõik, mis eile õhtul ja täna öösel koolis tegemata jäi, jääbki tegemata. Sest viie aasta pärast me oleme juba kohe-kohe kolmekümnesed, ja kuigi ma nägin ka sellisedi eakaid PERSOONE eile, ei taha ma mõelda, et mina sellises kõrges vanuses niisuguseid asju teeksin, nagu eile veel sai.
Veel paar tundi ja kahetsus lahtub. Veel paar tundi ja kõik mis jääb on igapäevane tühjus igapäevaste asjade olematuse pärast. Ja siis läheb elu edasi. Nii lähebki. Vähehaaval. Kuhugi.
Need ei ole pooleldi praegu minu mõtted, vaid ka Kaja omad. Ja tal on õigus. Osa elust on läbi, ja tagasi seda enam ei saa. Nii palju jäi tegemata. Nii vähe teame, kuipalju veel jõuab.

le ttingo

Kallid lugejad! Kui paljud teist on peale mõnda ebameeldivat elusündmust suutnud mõelda ahah, see oli siis niijanii ja sellest ma õppisin seda ja seda, või peale ebameeldiva inimesega kokkupuutumist (ja kas ebameeldivad inimesed saavad nüüd aru, kellega teist ma täna kokku puutusin:)) tõdeda et osad lihtsalt ongi enesekesksed ahvid, ja neid muuta või nende tehtu pärast põdeda ei ole asi, mille eest medali saaks kunagi, ning resümeerida et okei, ääküll, ahah, las see siis olla nii, dziisös, whatwasithinking!?!
Sest mõnikord kui keset päeva seisma jääd ja vaatad mis see siis on õigupoolest, mis eluisu ära võtab, siis näed kuidas sa lihtsalt ei suuda millestki lahti lasta või üle saada. Minna lasta. Loobuda. Üle olla. Distantseeruda. Mitte isiklikult võtta. Välistele asjaoludele omistada. Kellegi teise süüks pidada.
Ma olen aeg-ajalt arvanud, et olen hullumiseni empaatiline ning suudan end teiste olukorda panna ning mõista, miks nad midagi teevad. Ratsionaliseerida, parem inimene olla janiiedasi. Mõtlesin et see aitab stressist hoiduda. See on tore, niisugune võime, mõtlemine ja kõik muu. Aga sammuke edasi täiuslikkuse poole on mõista, et vahel su päeva rikkunud inimene lihtsalt ongi vastik värdjas pauk.
Aga mis on teie jaoks kõige raskem?

the long and winding road

i don't got it

Teatud asjadega on kaks alternatiivi - või kas on ikka? Meeleheitehetkedel mõistan, kui väga oleks olnud vaja olla äärmiselt ettevaatlik. Näiteks mitte jätta kallist looma pimedasse hoovi (ning siinkohal parreeriksin Kaimari süüdistuse autopedetsemise kohta vastuväitega, et seda nime kandku hoopis need, kes võimaluse korral teiste liiklusvahendeid pedereerimas käivad:)), vaid võimalikke õnnetusi ette nähes juba varakult soetada soe ja kuiv varjuline pesa, kus teda peita. Eksole. Nüüd kas sealjuures ON teine võimalus? Näiteks see, et sa ei mõtle niiviisi ette? Sest tulemus on ikkagi seesama - sa hangid kuskilt ühe varjulise pesa. Erinevus on vaid see, et teisel juhul sa maksad vahepeal mingit lõivu - näiteks küljepeeglite näol, pluss emotsionaalne kurnatus. Tulemus on ju sama. Kas ma pean sellest järeldama, et ilma ettevaatuseta ei saa?
On kontekste, kus olen pikki aastaid olnud väga ettevaatlik, ning usun praegu et see on ära tasunud. Sest ma usun, et asjad võiks olla halvemini. Aga miks ma seda siis igal sammul ei rakenda? Sest kõik asjad ei ole nii olulised? Nojah, aga kui halvasti läheb, on kahju ikka ju. Mida siis teha? Mida teie teeksite, kallid lugejad?

Ning lihtsalt et te ei arvaks, et nüüd jälle tuleb kuu aega ainult ühest asjast juttu - kuigi hetkel niikuinii enam ei olnud juttu lihtsalt ühest asjast :) - analoogselt sellele, kui äsja mällo omale perre võtnud olin, kuni kellelgi taas kops üle saaks käia, illustreerin käesolevat juttu ühe hoooopis teiseteemalise pildiga :)

Ning - lisaksin juurde - on meeleheitehetki, mil tunnen kui väga oleks vaja olla äärmiselt ettevaatamatu. Sest siis võib õnneks minna. Kui kunagi muidu ei lähe. Aga ma ei julge. Osad asjad on nii olulised.

je vous present

Ladies and gentlemen, we bring to you -

(siinkohal veel - nagu näha - fantastiliste tagasivaatamisväljavaadetega)
Suured tänud Taurile (mittte küll küljepeeglite äraväänamise, aga fotoülesvõtte eest ikka:))

fakk. inn. ääss. hõul.

Misiganes positiivseid emotsioone mul teiega viimastest päevadest jagada oleks, kahjuks saan hetkel öelda vaid nii: nii ilus nädalavahetus ja siis murrab keegi sul hoovis mõlemad küljepeeglid ära.

persse

aima riil taffi

Pelgamata olla ropp, tahaksin kallite lugejateni tuua (teiselt poolt tänavat kuulduna:)) kolme jalkpalihuvilise nooruki poolt tsikkidele edastatud sõnumi: Ükskord mul jäi riist jalgpalli ja sääre vahele!
Esimesel kursusel anatoomiat (või midaiganes) tudeerinuna ning muidu erudeeritud inimesena olen alati arvanud, et säär on see, mis on põlvest allpool. Ju siis messidz oli diibim kui esimesel hetkel arvanuks.

excusexcess

Kallitele lugejatele võib see siinkõnelejapoolse aastatepikkuse psühhopaatilis-õigustava (jajaa, ma olen ju Eesti Psühholoogide Liidu liige, ma võin endale niisuguseid sõnakombinatsioone lubada!) teraapia tulemusena üllatusena tulla, aga täna ja eile olen kallist tööajast teinud loomkatset, mida enam kunagi korrata ei taha. Meetod iseenesest on klassikaline ja laialtkasutatav ning teatud kontekstis ilmselgelt vajalik, aga mul on hea meel, et lõpuks oma piiri olen leidnud, mida ületada ei taha. Veel üks õigustus kunagi sellest kõigest üldse loobumiseks - kalgisüdamelist eksperimentaatorit minust ilmselt ei saa. Ükskõik kui põhjendatud ning põhjapanevad mingid meetodid on. Eks ma kunagi kahetsen, kui mul seda ravimit vaja on, mis ilma minuta valmimata jääb. Või, noh, ega hullemaks enam niikuinii ei lähe. Polegi juba jupimat aega päriselt nutnud.
Ning nii üldsõnaliseks see mõte ehk täna ka jääkski.

stabiilselt langev meeleolu since 1980

Mul on vaja teha sotsioloogilist uuringut. Mis ma räägin - meil kõigil on seda vaja. Mäletan kusagilt, et inimesed, kes peavad lemmiklooma, on oma eluga rohkem rahul, tervemad ja rõõmsamad jpms. Ja ma isegi olen kunagi kuu-paar tagasi viidanud, kuidas Inglismaal suurendas harmooniline kooselu inimeste heaolu samapalju kui 100.000-eurone sissetuleku suurenemine.
Ma ei oska hinnata, kas mällo on lemmikloom. Täna õhtul, kui teda vaheldumisi makaronisalati ingriidientside vahele ja hiljem salatikaussi sisse ronimast keelasin ning samas näpuotsast kalkunikonserviga toitsin ja tunnikese oma rinnal magada ja sügatud saada ning ajamiseelset habet lakkuda lasin, valitseb meie vahel pigem niisugune armastuse-vihkamise suhe. Aga no paremaks inimeseks ta mind kindlasti veel teeb. Kasvõi normaalsel ajal kojutulekute osas jpms.
Inimsuhetega on teine asi.
Mistõttu ma ei saa pikemat aega juba üle mõttest et kui PALJU neist inimestest, kes iga päev oma elu rohkem või vähem hästi elavad, on kahekesi ja kuipaljud on üksinda. Ja kuidas nad hakkama saavad.

Ning iga lugeja mõtleb oma milleiganes taseme kohaselt, kuipalju ja mida täpselt ma käesolevast kirjatükist välja pidin jätma.

pässion naat

Mu kirglik pudelikorgikogumiskirg osutus viimaks saatuslikuks. Suutsin ETTEVAATLIKULT (ja see on siikohal oluline märksõna) Briti firma poolt Belgias Saksa retsepti alusel valmistatud parima Jaapani õlle "Asahi" (product of Czech Republic) pudelit avades end selleks kasutatud noaga lõuga torgata. Aga mis mõtet on kiretul elul.

kaitsekookimine

Täna, kallid lugejad, räägime sellest kuidas teha kooki. Sest see on imelihtne. Tunduvalt lihtsam kui teistest asjadest rääkimine, mis hilissuvise äiksepilvena mu hingel lasuvad. Ja konnad krooksuvad pahaendeliselt saunataga tiigis. Ooo taevas, miks kuri saatus jpms mis lükkub lihtsalt homsesse või üldse mõnele muule päevale.
Niisiis - tänase päeva teema on mandlikook maisijahust. Now, to make a cake this good, peate te eelmisel päeval igaks juhuks valmistama kaks portsu muffinseid, mille retsepti leiate siit. See välistab võimaluse, et küllasaabuvad vanaemad ja tädid ja lapselapsed teid köögipõrandalt jahuhunnikust lohutamatult nutmast leiavad ja maitsva magustoidu asemel hoopis teid veenma peavad, et TEGELIKULT nad just sõid kodus ja kõht on nii täis, ei tahagi midagi. Anyway, kui muffinsid külalisi ootamas on, saate julgelt koogi kallale asuda.
Selleks peenestage ca 250 grammi BLANŠEERITUD mandleid (ning nende puudumisel mandlilaaste) kusagil ära. Ma ei soovita läbi teha niisugust kulinaarset avastusretke nagu mina EELMISEL KORRAL kui mul oli vaja tunduvalt väiksem hulk pähklilisi purustada, mis seisnes esmalt noaga lõikumises, seejärel lusikaga köögipaberi sees hõõrumises ja seejärel meeletult kilekoti sees haamriga peksmises, kuni lagastatud põrandalt pilku tõstes veekeetja kõrval köögikombaini märkasin, ei - teie võite need kohe köögikombainiga purustada. Samal ajal pange sinna purustuma ka 2/3 suhkrust (kokku 150 grammi, niiet koos mandlitega ca 100g). Siis valage segu TÖÖLAUALE (ning kui teie ema teile oma Tupperware tööalust ei laena, võite selle valada ka lihtsalt köögilauale, aga enne küsige sel puhul järele, kuna teie kass seal viimati käis jms detailid. Sinnasamma töölauale lisage jahu (200g), maisijahu (250g), üks riivitud sidrunikoor, ülejäänud (st mingi 50g) suhkur, teelusikatäis vanillisuhkrut (Ujula Konsumis ei ole, aga Eedenis küll) ja noaotsatäis soola. Välja tuleb ilus värviline kuhi, nagu kokaraamatute sissejuhatavatel lehtedel, kus on maalilised vaikelud erinevatest köögitarvetest ja -ainetest hunnikutes koos, mille kohta te senini olete arvanud, et niimoodi keegi neid küll ei ladusta ega toidutegemiseks valmis ei pane, munad jahuga segamini ja. Aga vat paneb küll, you lousy hippies! See jahudehunnik segage segamini ja vormige sellest ilus küngas, mille keskele tehke süvend. Üsna sügav. Sellesse süvendisse kallake (retsepti kohaselt eelnevalt segatult, aga sellest võib ka hoiduda) 2 lahtiklopitud munakollast ning 125g võid ja 100g SEARASVA (jah, te lugesite õigesti), mis on eelnevalt väikesteks tükkideks hakitud. Hiljem võite lugeda seda lauset, mis ütleb, et kui tahate valmistada LAHEJEMAT ja KERGEMAT kooki, võite ka searasva asendada võiga (või, noh, margariiniga, mis minu jaoks on nikuinii või ekvivalent). Siis segate ruttu näpuotstega ja pudistate, kuni on valminud mõnus SÕMER tainas. Siis paned taigna 25cm läbimõõduga tordivormi ja küpsetad 190 kraadi juures ca 40 minutit. Ja ärge ehmatage, kui kook pealtnäha näeb ahjust väljudes välja samasugune nagu sinna minnes. Peale võite panna jäätist, nii on väga hea. See meenutab Wilde vanaema kooke, ainult et on üleni niisugune purune nagu neil vaid pealmine kiht. Ja rammus on kaa, niiet jätkub nii omale, vanaemale kui ka afrikasse lastele saatmiseks vajaduse esinemisel.
Noh, mis siis muud kui head isu. Onju.

it's my smthg and i whatever if i want to

Kas pole fantastiline tunne, kui helistad enda jaoks täiesti tundmatule inimesele ning ei pea ütlema midagi rohkem kui "mina olen mällo". Ja tundmatu inimene kohe teab, kuidas käituda. Isegi kui käitumine seisneb selles, kuidas suhtuda minu eile misiganes seisundis ärakaotatud dressipluusi :). Mitte et ma tavaliselt mingite oluliselt VEEL tähtsamate asjadega tegeleks. Ning sealsamas ikkagi ikkagi ikkagi... või mis kallid lugejad arvavad?
Anyway, kavatsesin täna käsitleda mitut masendavat teemat, ent kuna Lauri, Kalpa ja Sven kutsusid mind targu Lauri poole videvikutundi veetma, siis olen hetkel selleks liiga positiivselt meelestatud ning väsinud.

Ma olen endale hankinud VÄGA palju tuttavaid, kõige erinevamaid kanaleid kaudu, ning mõned sõbrad, samamoodi. Ja kõigest sellest hoolimata, mis on puudu, ning mu sotsiaalsest ebaadekvaatsusest ning sellest kuidas ma reageerin, kui keegi mind mu õhtusest kodusest teokarbist välja rebida tahab, üllatab mind, kui hästi mul on tegelikult läinud. Pla pla plaaa. Te ei kujuta ette, kuikaua ma seda lauset poliitiliselt korrektseks vormisin.
Ent seda teemat käsitlen pikemalt homme õhtul, mil olen masenduses.

Tänasest kuldsest sügispäevast meenub veel kaunis seik, kuidas tegin Kaarlile viimaks lubatud Onu Bella plaadi ning teadsin, kuidas ma seda täna talle ära küll ei viitsi viia. Ent piisas plaadilt rutiinse kvaliteedikontrolli mõttes kauni eestikeelse ja -meelse loo "Seksikas poiss" ärakuulamisest, kui tundsin kuidas ma ei suuda kedagi sellisest rõõmust ilma jätta, kui see vähegi minu võimuses seisab. That takes me back.

miksma eijoo

Tänase essee pealkiri on "Miks ma ei joo". Sest järgmisel hommikul on natukene halvem kui tavaliselt, samuti kahaneb töövõime. Samas paluksin mulle tagastada eile õhtul kaotatud sinine dressipluus.

kaimar testib viagraga

Pekku, kuna ma ei suuda Kaimari blogile - ning antud hetkel ühele konkreetsele mõttele sealt - enam kommentaare kirjutada (Kaimari enda kommentaar: "Kirjutad roppusi sinna? Praegu proovisin just, et põms saab kommida küll. Mingid sõnad on sellised, mis läbi ei lähe (stiilis viagra ja v1agra jms), aga muidu peaks olema ok."), siis toon oma mitteenamniivägapäevakajalise kommentaari ära siinkohal. Vabandades juba ette kõigi lugejate ees, kelle nüüd kardetavasti tõsise argumentatsiooniga siit igaveseks minema peletan: Õpetaja poolt ning lapsevanema poolt osutatavate teenuste vahele ei saa võrdusmärki tõmmata, toru. Tegelikult võib muidugi kõike teenuseks nimtada, mina nt osutan Sulle siin mõnitamisteenust. Õpetaja teeb midagi mida teda on välja õpetatud tegema, teeb seda mingite konkreetsete persoonide suhtes ja saab selle eest palka. See on natukene vähem abstraktne kompleks kui vanemlik hool. Tahad Sa või ei taha, kooliõpetaja, ükskõik kui pühendunud ja hingegavõttev ja "kool-on-teine-kodu" ideoloogiat järgiv ta ka ei oleks, ei ole võrdsustatav bioloogiliste vanematega ning tema kohustused on piiratumad kui vanematel (isegi kui viimased on väga nõmedad). Sest "õpetaja-EI-OLE-teenindaja" mõtet laiendades tahaks sellise idealistliku ja üleva õpetajalauriliku aura laiendada ka misiganes villuparvetitele ja minupärast kasvõi sommeljeele, kes mulle viis minutit seletab, miks ma peaks kana kõrvale valget võtma mitte punast.

Ja kõigile neile, kes siiamaani jõudsid, räägin - eeldades et nõnda kaotan ka teise osa oma vähempühendunud lugejatest - hoopis sellest, kuidas eilne muffinsiküpsetusõhtu, mis algas esimese pannitäie valmimise ning järelejäänudtaignaköögilaualekaussivedelemajätmisega, et korraks hilisõhtul Biomeedikumis aparaate kinni käimas panna, päädis koju naastes Kersti ja Kaja õudusest kaamete nägude kohtamise ning kohutavate uudiste kuulmisega, et mällo olevat hüpanud taignakaussi ja sealt Kaja kiljatuse peale diivani taha, kust õnnetu tainaloomakese ka leidsin. Aga ma vist parem ei räägi sellest. Sest esiteks, esmane šokk ei ole veel möödunud, ning teiseks - nagu mainisin - kardan häirida mittekassisõpradest lugejaskonna niigi hõredaid ridaseid. Ja kas viimane lause tähendas nüüd, et minu meelest on nende lugejate read hõredad, kes kasse ei armasta, või arvan ma, et read on hõredad niikuinii ning kassimittearmastajad/mittekassiarmastajad on oluline ühiskonnagrupp, kelle soosingut ma säilitada tahan, jäägu juba heade lugejate otsustada. Mitte et ma kassimittearmastajaid vähem headeks lugejateks peaksin, aga põhimõtteliselt, you get the point. Mitte selles mõttes, et teie - kassimittearmastajad - saate punkti, vaid lihtsalt - vast te kõik saate aru ikka. Saate ju? Elu ei ole tõesti nii lihtne kui me iga päev tahaksime. Ärge siis nutke.

peas sügiseb

Eile, jalutades auväärset EPL (ja kallid pimeduses kobavad lugejad võivad oma ja teiste rõõmuks sellele akronüümile minuväärilisi mittelühendeid (mis on akronüümi vastand, anakronüüm? desakronüüm?) pakkuda) liikmestaatust vastu võtma, tegin niisuguse ülesvõtte, mille - ma arvan et õigusega - pühendan ilusti Gretele.

kergendavatel asjaonudel

Osad neist väikeste asjadega hetkedest, millest rääkida olen püüdnud on need, kui tunned et VIST aimad mõne täiesti suvalise inimese käitumise tagamaid. Istusin öösel kohaletulnud taksosse, Pillelt kingiks saadud Sloveenia ametiühingu õllepudel kolksatas vastu mingit metalldetaili ning mu hääl küsis sohvrilt seltskondlikult ning reipalt, ent samas pingestatult uurivalt: Aa, kas teie tõite mind enne siia kaa?" "Ei," " vastas juht ja keeras raadio ebaloomulikult valjuks. Noh, ma-mõtlen-siin-nagu-rohkem-omi-mõtteid- niiet-kui-tahad-kaasa-sõita-hoia-mokk-maas" valjuks :) Ja minul tegelikult ei olnudki jutuisu, lihtsalt tundus et ebamugav olnuks istuda, nagu me pole kunagi kohtunud, kui see nii tegelikult ei oleks. Anyway.
Huvitavatest asjadest juhtus enne taksointsidenti täna siis veel see:

Ehk siis et svamm kukkus diivani taha.

personalitid is order

Statistika ütleb, et mu blogile on jõutud google'i otsinguga "isiksusehäire". Aga kui see otsing tõesti teha, siis ei leia nimetatud lehele ühtegi viidet. Millele see viitab?

pan Gody

Eileõhtusel Pangodikäigul üles võetud ülesvõtetest osutus siivsaimaks alltoodud viimseõhtusöömaaja fresko, millelt iseenesestmõistetavalt puudun mina. Mistõttu nimetatud teos siinkohal tõenäoliselt ka ilmub.

Ning - kuri saatus! - nimetatud sakraalparalleel (ma lihtsalt olen niivõrd andekas sõnasepp!) on ülalpool toodud läbi segaduspisarate (ka kujundeid vormima olen osav, lisaks teen peenemaid näputöid ning hoian õhtuti lapsi!). Sest Anna-Liisa juurest ÖHE lahkudes jäi südant ja hinge ning muid nimetatd organkompleksi kuuluvaid elundeid närima kummaline urelusnoot. Koju jõudes panin kirja üheksa põhjust, mis taas küll paraku kallite lugejate silmavalgust ei kannata. Aga. Mu elus on midagi kallist ja ma kardan et see kaob. Ja mu elust on midagi kallist puudu ja ma kardan et see ei tule. Ja siis mul on tunne, et need on üksteistest tingitud ja et kõike head korraga ei saa. Niisugune pähkel siis pureda teile.

Aga enne veel kui kodust lahkusin - ning õed Pehkid ja end nende kaudu identifitseerivad sugulased võivad nüüd kõrvaltuppa minna - suutis mällo lauapealt haarata mu rahakoti ning sealt välja otsida 125 krooni. Udupeenelt rebimisjälgedeta. Ma ei tahaks hästi uskuda et ta sellega tänast kordusveterinaarvisiiti vältida üritas, aga noh, ütleme et on asju mida kassid ostaksid ja on asju mida nad EI ostaks.