stabiilselt langev meeleolu since 1980

Mul on vaja teha sotsioloogilist uuringut. Mis ma räägin - meil kõigil on seda vaja. Mäletan kusagilt, et inimesed, kes peavad lemmiklooma, on oma eluga rohkem rahul, tervemad ja rõõmsamad jpms. Ja ma isegi olen kunagi kuu-paar tagasi viidanud, kuidas Inglismaal suurendas harmooniline kooselu inimeste heaolu samapalju kui 100.000-eurone sissetuleku suurenemine.
Ma ei oska hinnata, kas mällo on lemmikloom. Täna õhtul, kui teda vaheldumisi makaronisalati ingriidientside vahele ja hiljem salatikaussi sisse ronimast keelasin ning samas näpuotsast kalkunikonserviga toitsin ja tunnikese oma rinnal magada ja sügatud saada ning ajamiseelset habet lakkuda lasin, valitseb meie vahel pigem niisugune armastuse-vihkamise suhe. Aga no paremaks inimeseks ta mind kindlasti veel teeb. Kasvõi normaalsel ajal kojutulekute osas jpms.
Inimsuhetega on teine asi.
Mistõttu ma ei saa pikemat aega juba üle mõttest et kui PALJU neist inimestest, kes iga päev oma elu rohkem või vähem hästi elavad, on kahekesi ja kuipaljud on üksinda. Ja kuidas nad hakkama saavad.

Ning iga lugeja mõtleb oma milleiganes taseme kohaselt, kuipalju ja mida täpselt ma käesolevast kirjatükist välja pidin jätma.