piiss aut

Peale selle et ma ei läinud/tulnud eile palavaltarmastatud Tallinnasse, veetsin päeva ka muus mõttes PÄRIS maailmast väljaspool - ilma internetita. Sest kodust kadus hommikuks võrk ära ja tagasi ei tulnudki. Ei kujuta ette, kuidas päeva õhtusse sain. Tegelikult kujutan küll - käisin linnas, ostsin paki raamatuid ja tulin koju lugema. Milline imeline päev! Ei mingeid kohustusi - esiteks, ei mingeid tegemata töid esmaspäevaks ning teiseks - vabandage mind - ei mingeid sotsiaalseid kohustusi. Viimane asjaolu kiskus küll õhtuks lõpuks suunukad natukene allapoole, aga no saime üle.
Ma ei taha mõelda, milline pidi elu olema vanasti kui koolis käidi ka laupäeval. Kas see tähendas, et kõik inimesed käisid laupäeval tööl kaa? Või olid ainult koolilapsed nii lollid, et ei saanud muidu hakkama? Jätkates ühte varasemat sellenädalast sõnavõttu tahan teile öelda, kui palju annavad mulle need kaks päeva nädala lõpus, mil ma midagi tegema ei pea. KUI ma ikka tõesti ei pea midagi tegema. Kusjuures siia alla käib ka see, et kuigi sotsiaalsete ürituste puhul mulle pigem meeldib kui need on ette planeeritud, mitte spontaansed, siis see planeeritus mingil hetkel päädib ikkagi nagu välispidise survena midagi TEHA. Et on surve lõõgastuda ja puhata. Selles mõttes suursuur aitähh nende nädalavahetuste eest, mil magan üksi niikaua kui tahan, söön ja loen ja unistan, ja võibollaetisegi internet on välja lülitatud, niiet keegi mu ellu tungida ei saa. Kunagi peaks telefoni väljalülitamise peale mõtlema, kuigi eile ei seganud ka sedapidi keegi.
See ei ole teie suhtes halvasti mõeldud, te olete väga toredad. Aga puhata on koledasti vaja. Üks samm veel kaugemale oleks, kuidas iseendast rahu saada. Mõtetetest ja unistamisest ja muust. See on kõige väsitavam.