Kui sageli on nii, et üks asi, mis on elust või päevast puudu, tekitab tunde nagu see kaaluks üles kõik muu mis sinuga on? Miks on vaja nii tohutult suurt positiivset laengut, et ka selle ühe asja foonil näha, kui hästi kõik (kõik kõik kõik) teised asjad on?
Ning samas - see, et ma saan niimoodi elada ühe õhtu, võibolla homme hommiku ja kunagi veel mõne päeva - ma ei hakka kunagi uskuma, et see tähendab et saabki ilma. On an average day, I hardly can think of anything else.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar