teisipäev, 12. august 2003
Mõtlesin, et kirjutan siia veel mõned read, siis on hommikul selge peaga hea valida, milline alles ja uusi püsilugejaid meelitama jätta. Kahjuks olen juba ette veendunud et sellest lehest ei saa poppi lembelüürika allalaadimise keskkonda, aga midagi võiks siit enda jaoks leida ju igaüks. Võib-olla müüks paremini kui ma vähem räägiks?
annakene-why always like that? says: a ma nägin ühes filmis.. tal vist tuli välja
mällo says: tead, ära vaata selliseid filme eks
mällo says: suust tuli välja?
annakene-why always like that? says: mismõttes?
annakene-why always like that? says: eiei.. üx mees võttis iseendal suhu ja siis tal läks kael katki
annakene-why always like that? says: nalajaks oli
mällo says: kas see oli siis õudukas või erootikas?
mällo says: aa, naljafilm hoopis
mällo says: jackass?
mällo says: kõlab sellemoodi
annakene-why always like that? says: jajah.. seesamune
mällo says: tead, ära vaata selliseid filme eks
mällo says: suust tuli välja?
annakene-why always like that? says: mismõttes?
annakene-why always like that? says: eiei.. üx mees võttis iseendal suhu ja siis tal läks kael katki
annakene-why always like that? says: nalajaks oli
mällo says: kas see oli siis õudukas või erootikas?
mällo says: aa, naljafilm hoopis
mällo says: jackass?
mällo says: kõlab sellemoodi
annakene-why always like that? says: jajah.. seesamune
Ning miks ma saan settingutes panna lehekülje keeleks läti või kroaatia (misiganes issandast mahajäetud maalapike see ka ei oleks) keele, ent mitte kallist emakeelt (ja tsiteerides willsmithi äsjanähtud südamelähedasest badboysII filmist "this is the last time that you will mention my mother's tiddies". Sest kaks korda 7 minuti jooksul oma ema mainida on alustuseks liig mis liig. Õnneks saan iga kell uue blogilehe avada ja selle unustustehõlma tsurada.
Proovin veel korra, sest niikaua kui ma kellelegi oma uusimat saladust avaldanud ei ole, võin siia ju mis tahes roppusi kirjutada, riivates vaid iseenese arenenud ilumeelt. Ma ei hakka siia ju mingit intiimset päevikut pidama, ja samamoodi ei saa vist kõike seda halba, mida päevast päeva teiste kohta mõtlen, samuti avalikkuse ette tirida. HMM... MIDA MA SIIN SIIS TEGEMA HAKKAN???
Millegipärast mulle näib, et noored kenad inimesed hakkavad blogima seoses erakorraliste elukorralduse muutustega. Nagu näiteks noor lootustandev õhutõrjekapten Elis, kelle kaunis teos mind viimaks sellele teele ajendas. Kindlasti on kergem selliste moodsate infotehnoloogia vahendite toel rasketele katsumustele vastu panna ja ekstriimolukordades oma inimlik loomus säilitada. Noh, mina otsustasin hiljuti, et kolin vast aastaks oma kalli emakese juurde tagasi. Nii asjaolude sunnil kui ka ilma. Annaks taevas... :)
Tellimine:
Postitused (Atom)