elu*

Metallica ballaadide plaat, millele Media Playeris olen andnud iroonilise nime Ballads, yeah right. Uskumatult vana minu jaoks, ja paneb jällegi mõtlema nagu möödunudmöödunudmöödunudnädalane Ultima Thule kontsert, et minus on kaduma läinud tõsine rokipeer; suurestoas laual Kaimari ja seejärel Pille isa soovitatud Da Vinci kood, mis paneb lugedes tundma nagu oleksid samuti osa ülemaailmsest ja -ajasest vandenõust ja nüüd seisab pistodaga albiino ukse taga; köögis istub mällo aknalaual Eda-Inese (ning nüüd ma olen kindel et siia lehele hakkab jõudma aktiivseid guuglis Eda-Ines and porn otsingutegijaid - seda muidugi ei oleks juhtunud, kui ma ei oleks viimasesse lausesse p-sõna sisestanud, aga mis igaljuhul paneb taas mõtlema tõsisema blogi juhukülastajate etümoloogia (kirjateadlased ja -sõbrad, mis oleks õige võõrsõna?) koostamise üle) näo peal (issand, ega ma teemast kõrvale ei kaldunud??), eilsele külastajale otsitult, kellele - nagu paljudele teistele teile, kallid lugejad - tundus lõppeval aastal pakkumiseks sobivaim lugemisvara FHM ülemaailmne seksiküsitlus; ülejäänud korteris aastalõpulähedustunne ja soov kokkuvõtteid teha, nagu neid juba Pille ja eriti Greete lehtedelt lugenud oleme, ja samas veelmitteveelmittemidagipeabveeljuhtumaennee! tunne, ja ometigi soov, kallid sõbrad, et aastavahetusel lihtsalt koos oleksime nagu me kõik seda soovime (lause lõpp:)!). Las uued ja kihvtad asjad jäävad uude aastasse, enam ei jõua neid siia ahmida. Tore aasta on olnud. Emotsionaalselt laetud, ja selles kontekstis minu jaoks üllatavalt peaaegu alati positiivselt lõppenud juhtumeid täis. Good things happen to.. just to people, seekord lihtsalt nii. Palun nähke väikseid asju. Maailm koosneb neist. Palun öelge konsumi kassiirile tere ja vaadake talle otsa. Palun vaadake kuidas täna on väljas lumi ja jää, aga varsti läheb muru roheliseks ja laps ajab joostes tänaval tuvisid lendu. Ma olen naiivne vahel, ma tean - nii väljendusviisilt kui üldse. Viimast mõnede asjade osas eriti. Aga te peate uskuma, et on asju, mis ON seda väärt. Palun uskuge oma naiivseid unistusi, kui teisiti ei saa. Palun vastake, kui teile midagi öeldakse, see on kõige olulisem. Muidu ma jään eluks ajaks ootama.
Yours, for ever,

_______________________________
*armastan sind

i'm thinking in my brain

joulujanku

Paljud teist, nende hulgas kindlasti Iti ja Andres on muidugi mures miks ma nii ammu kirjutanud ei ole. Mis juhtus minu väikses maailmas sel saatuslikul õhtul, mil seisis ees Pet cemetery laadis küülikurappimine? Kas headus siiski võitis? Kas võitis tühi kõht? Kas võitis kuri saatus? Miks mällo selle kohta küll vihjeid ei anna?
Õigus on neil, kes mind juba aastaid külmavereliseks loomatapjaks pidanud on. Laste sõbrast armsast jänkust - as shown on left sai meeldiv vormiroog teie paremal käel, kena kõhutäis ning üldse a night to remember. Tagakiusamise vältimiseks ma kaassüüdlaste nägusid siia ei lisa, aga jaah, Iti, Kaimar OLI nende seas:) Niiet sõim palun jätkuvalt suunata tema koju. Siinkirjutaja on vaid süütu kannataja; parim mis ma teha sain, oli leida võimalikult humaanne ning hea retsept.

ja nüüd väike nõuanne postitöötajatele

Hommikul kiirestikiiresti postkontorijuure joostes ja autot maksmatajättes parkides et korrespondentsi rutturuttu postkasti saada (ooissand, kunagi kaugel iimeilieelsel ajal olid ajad kui ma vist teadsin peast mis kell kaste tühjendatakse!?), peatas mind poolel teel kandekastiga postitöötaja, öeldes et võin oma kirjapaki kohe talle kasti pista. Südame tegi kohe nii soojaks, et märkasin alles poole liigutuse pealt, et oleksin teda tänutäheks peaaegu sõbramehelikult õlale patsutanud. OI!

ja nüüd väike nõuanne fotosõpradele

Photopointi teenindaja kirjutas mu kliendikaardi andmed väikese märkmepaberi peale, pistis selle laua peale pliiatsitopsi ja võttis laua alt punase kaardi välja: "Jaaa siin on teie kliendikaart!"
See on teie pastakas küll. Niisugune hai-tekk.

kiire

Jõulud ei ole kunagi olnud hea aeg. Võibolla ükskord kui ma olen pinsil vana peer, on mul terve aasta aega et selleks valmistuda ja saan asju lõdva londiga võtta. Aga tegelikult on need juba siiani iga aastaga on paremaks läinud - ilmselt sellest tulenevalt, kuidas ise asjadega lepin. Ning samas osad asjad ise paranevad kaa, iseenesest. Kindlasti näiteks mõistujuturääkimisoskus on taas lihvitum kui aasta tagasi:)
Palju asju tahaks teha ära veel enne homme õhtupoolikut, et sellest hetkest edasi saaks lay back and relaxida. Jäneserümbarooga valmistada, kinke jagada, kokku saada, küünlaid põlema panna ja ära puhuda ja muud. Küünlaärapuhumislõhn on üks väheseid, mida ma tunnen. Ikka ei saanud päris stressivabu jõule, aga rahulikumad ikka kui eelmine aasta. Teile oli seekord kinke väga kerge leida:) Tublid lapsed.

jõulurõõmu metsarahvale

Ma olen ääretult hea inimene. Mis võiks jõuluajaks olla kaunim kink kui igatsevatel hingedel koosolemise võimaldamine? Käisin just loomaruumides ja andsin karmi käsu meie emased rotid isastega kokku perepuuridesse paigutada. Uu jee, naasty.
Ning kiire tagasisidena et tegemist oli meeletult teadusliku teoga, kutsuti siinkirjutaja seejärel kohe Eesti Farmakoloogia Seltsi liikmeks:)

suurte sõnadeta

Meie pere jõuluaeg on kohutav. Sünnipäevade tõttu. Aga samas muidugi ka meeliülendav periood, vähemalt osadele meist:). Igatahes täna lisandus taas kraami varakambrisse, mille kohta ühe Lohkva küla hoovi peal räägitakse aga ühes kohas on kodus mänguasjapood 8)

CD-draiv töötab jälle ja ma ei suuda end ükskord ammu kõvakettatühjendamisel tekitatud muusikadataplaatidest lahti kiskuda. Electricity and gravity.

Will, you marry me!

For reasons unknown on tänase päeva lugu korraga Paula Abdulli hitt Will you marry me. Ja ma isegi ei oska öelda, kuipalju sel on pistmist eilevaadatud Bridget Jonesiga.
Kurat, ma olen naistekas!

rest in peace

Hommikuse ajalehe kõrvale meenus taas, et soovisin juba varem juhtida kallite avaliku sektoriga mitte liiga tihedalt seotud lugejate tähelepanu nähtusele nimega Riiklik Investeeringute Programm. Minu parimat arusaamist mööda peaks see kirjeldama põhimõtteid, mille alusel meie kalli kodusõjast rüüstatud vabariigi ülesehitamine toimuma hakkab. Kindlasti kena ja arukas dokument. Ent meenutades eilenähtud uudistest kuidas Andrus Ansip pressikonverentsil Partsi asendades kõigi päevakorrapunktide üle ah, seda räägib Taavi, seda räägib jälle Taavi, oi, seda räägib Taavi; nojah, sellest ma ei tahakski rääkida nalja viskas - kusjuures kanalkahe uudistesaade suutis enne saate algust ringvaates ning saate sees iga pikema lõigu ette näidatavas ringvaates selle uudise lühiversiooni välja kuulutada vähemalt neljal koral et kõik ansipiaanid ikka teleka ette jõuaksid, ei tahaks ma hästi uskuda (hahaa, eks vaadake nüüd, milline kiil siin kiillauses lõppes ja milline algas:)), et meie humoreskriigis just niisugune nimi just niisugusele plaanile täiesti juhuslikult pandud sai. Ajakirjanduses kasutatakse ju niikuinii lühendeid, niiet programmi koostaja messidz rahvale on vähemalt riiklike investeeringute osas ootamatult lihtne - RIP.

miksükskidaameiistumufiatti

No okei, ma ei ole niipaljude iharate tsikipilkude osaliseks saanud Tibu II-ga, kui prognoositi (võibolla ta ei tohiks tegelt niipalju garaazis seista:)), aga palun mille üle ma kaebama peaks, kui ma jään ristmikule seisma ja miniga peaaegu samasuur kutsa jookseb kaassõitjaukse juurde, ajab ennast auto najale püsti ja kiikab salongi:)
Life may be pretty pretty sometimes, some argue some might think, they say.

now as seen on television

Juba ammuammu tahtsin teid siia viidata. Avalik teenus -> Natura 2000. Ja siis klikkige end sodiks. Sest eesti maa on niiilus.
Minu tänusõnad selleteemase info eest... eee... ja nüüd ma ei suuda enam tuvastada, kus see oli. Oli ühe noormehe blogi, kindlasti kuulus ja levinud, palun viidake sellele ise. Anyway, avalik info on avalik info, aga aitähh ikkagi.

es-ke?

Esimene pikem vestlus senise teretuttavaga, kelle kohta mul puudub info nii nime kui selle osas, mis põhjusel ja mis ajast me teineteist teretame, toimus oludes, kus me kumbki teist ära ei tundnud, kuna tema oli naise ja sülelapsega ning mina oma habemega. Oleks ära tundnud, oleks terest piisanud. Nüüd jäi kripeldama mõte, et äkki ühele meist jäi ikkagi arusaamatuks, kellega tegemist oli.

Bertolucci Dreamers

- I love you
- I love you too
- Yes, but I REALLY love you

pourquoi saartr et kamüü sont depressonickque

Hommikul Tallinnasse sõites kuulsin raadiost (ma ei satu mujal raadiot kuulama kui liiklusvahendites) et de Gaulle'i lennuväljal oli pommikoerte väljaõppe käigus 150 grammi trotüüli kaduma läinud. Nojah, koerad olid veel välja õpetamata :) Tavaline uudis, aga esimest korda vist pani niisugune asi mind mõtlema, kuidas seal pidi olema keegi reaalne ja vastutav isik, kes pidi oma ülemusele ette kandma je ne sais pas ou la trotüül. Ja et mina ei oleks tahtnud see isik olla. Sest niisuguseid asju on paha öelda inimestele kellest hoolitakse :)
Laiendasin oma mõtet kiiresti ning otsustasin et iga masendava eksistentsialistliku teooria taga on tegelikult ainult ühe inimese isiklik depressioon. Sest kui minul on sitt tuju, siis mulle paistab kaa nii. Aga praegu on kõik suht okei ning ma ei tunne nende meestega mingit soulmeitsust. Küsimus teile, kallid lugejad - kuidas ma niisuguse sisendi pealt sellise mõttekäiguni jõudsin?

c'mon join the joyride

No mis sa teed kui tahad sõita Biomeedikumi selle mitteavaliku lifitiga, mis käib muuseas ka anatoomikumist läbi, ning inimtühi lift tuleb ja seal läigib hõbedaselt tühi ja ilus puhas laibavedamiskäru, augud ilusti põhjas et misiganes asjad välja voolaksid vabalt. Sa ei heida sinna ju proovi pärast pikali.
Mkmm, ei heida ju.

the glass is half full

Kindlasti on paljud teist harjunud piimapakki enne avamist loksutama. Mõnevõrra väiksem peaks olema see osa, kes on harjunud et selle käigus selgub et pakk oli juba lahti. Aga ma loodan et ma ei ole ses osas vähemalt üksi.
Tegelikult see oli praegu lihtsalt allegooria.

eks peri mentaalpsühholoogia

Paljud teist on kindlasti omaette pead murdnud, mida ma küll päevad läbi laboris teen. Toon teile ühe kauni näite. Täna tegin muuhulgas hulgaliselt arvutusi, tabeleid ja jooniseid. Ja siis tegi Excel oma tööd. See tüüp seal paremas nurgas pigem nagu distantseeruks tehtust, a la oi, kas mina tegin midagi VÄ?

siit kus mina vaatan on haardkoor, teie näete softi poolt

Inimesed, keda armastatakse ja kes kellegagi koos saavad olla, muutuvad ilusamaks. Tuleb niisugune tänaval vastu ja näed kuidas ta särab ja on teistmoodi kui mäletad. Minul, kui olen põgusalt tutvunud uute ja huvitavate inimestega, kõrgeneb meeleolu ja ma ei suuda kaua aega uinuda.

Peavalu, mu viimaste päevade lahutamatu kaaslane. Mõtlesin kaua ent ikkagi ei suutnud lauset nii ümber sõnastada, et vähemalt mulle endale ei jääks mulje, et pean silmas oma literally viimaseid päevi.

her master's noise

mällo on päevapeale voodikõrvalt riiulist otsapidi välja sikutanud H. Malot' surematu teose "Perekonnata". Misiganes seega tema sõnum ei oleks, ma olen kindel et kui kuskil riiulil vedeleks päevad läbi Hugo' "Hüljatud", siis see oleks meil juba ribadeks tehtud:)

blaad spläderin

Kõigile teile, kes te kunagi valetamisega alustanud või ennast kellegina näidata olete püüdnud, kes te päriselt ei ole, palun väga, lugemislauale Emmanuel Carrère jutt "Vaenlane" (L'Adversaire, noh, tarkpead). Siis te enam ei tee. Üht asja tahaks sealjuures teile siiski südame peale panna: kui ennemloetud Chris Niles'i Hell's Kitchen'i kaane peal oli kirjas "black comedy", samas kui mina ei leidnud sealt midagi naljakat, siis selle raamatu kaanel ei olnud naljavõimalusele isegi vihjamisi vihjatud. Sõnaga - VÄGA masendav teos. Ängistav, rusuv, lootusetu, mõistmatu, tulemusetu, rahutukstegev vale. Ma usun et igaüks tunneb sealt midagi ära. Võib-olla see mõjubki kõige ängistavamalt - rahutu hirm, et miski on vale. Valem kui sa eales ette oskad kujutada. Nii vale, et midagi peale vale ei olegi. Brr..

Ma ei leidnud ühtegi hirmuäratavat verepritsimise pilti googlist niiviisi käppelt, niiet peate sellega leppima. rotten.commi ei julgenud vaadata präegast.