Hommikul Tallinnasse sõites kuulsin raadiost (ma ei satu mujal raadiot kuulama kui liiklusvahendites) et de Gaulle'i lennuväljal oli pommikoerte väljaõppe käigus 150 grammi trotüüli kaduma läinud. Nojah, koerad olid veel välja õpetamata :) Tavaline uudis, aga esimest korda vist pani niisugune asi mind mõtlema, kuidas seal pidi olema keegi reaalne ja vastutav isik, kes pidi oma ülemusele ette kandma
je ne sais pas ou la trotüül. Ja et mina ei oleks tahtnud see isik olla. Sest niisuguseid asju on paha öelda inimestele kellest hoolitakse :)
Laiendasin oma mõtet kiiresti ning otsustasin et iga masendava eksistentsialistliku teooria taga on tegelikult ainult ühe inimese isiklik depressioon. Sest kui minul on sitt tuju, siis mulle paistab kaa nii. Aga praegu on kõik suht okei ning ma ei tunne nende meestega mingit soulmeitsust. Küsimus teile, kallid lugejad - kuidas ma niisuguse sisendi pealt sellise mõttekäiguni jõudsin?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar