2 portreed

for your information

Kõigile rahututele hingedele, kes ei suutnud leppida mällo nimetamisega mälloks, kes ta õigupoolest on (face the music, suckers!), otsustas poolperekondlik konsiilium esmaspäeval et nimetatud kodaniku edasine koodnimi on selle usu inimeste jaoks, kes on veendunud et mällot saab olla vaid üks ja ainus (i.e. siinkirjutaja) - tibu mällo. See on minu meelest väga armas, teeb südame soojaks, ning mis peamine - see on väga õige. Nagu tsikk. Või siis see, et ta minust väiksem. Või siis et üldse, väga hästi pandud!
Ning hetkeseisuga on tibuhakatisel nimele vastavalt tehtud ka esimene õhulend, nimelt hommikul lehte võtma minnes trepikojas korrrusevõrra allapoole, noh mingi üle kolme meetri ilusti. Päris pikk paus oli teisel korusel küünekrõbina lõppemise ja esimese korruse põntsu vahel. Ja üsna ära ehmatas et ta jäi sinna niimoodi oimetult lebama. Aga toas raputasime veidi uimaselt pead ja kohevarsti läks elu edasi. Huhh.

backflash

we've come a long way

Mul on valida, kas panna pikalt segast, nii et teist keegi aru ei saa mis viga on, või siis väga sihipärast segast nii et teist keegi aru ei saa, et midagi viga on. Või siis võin lihtsalt vait olla kaa, palunväga. Sest ma ei jaksa meeleolukaid jutukesi ja sobivaid illustratsioone enam käisest puistata siin mõnda aega.
Please excuse my coming late.

meie esimesed triibulised

Kauni nädalalõpu puhul toimus eilses päiksepaistelises õhtus "Joonase lähetamise" mastaapides kogupereüritus. Ei, mällo nimi ei ole Joonas (veelkord, kurat, kas te ei saa juba aru, mis ta nimi on!). Lihtsalt kirjutasin mis pähe tuli. Anyway, torud, me käisime väljas. Koos käisime väljas, noh, meil oli deit. Maja ees. Mina tegin ukse lahti ja ütlesin, noh, äkki lähme koos välja kaa võibolla. Ja mällo tuli. Natukene värises küll trepi peal, aga kui õue murule jõudis, siis hüppas. Ja nuusutas lilleõisi. Sest ta lihtsalt on niivõrd tüüne kärss.
Et meie esimesed sammud Välis Maal nägid seega välja umbes niisugused:

näpu- ja nipunäited

Ning edaspidi, kutid, kui te vähegi tahate klubis kedagi rajalt maha võtta, minge sinna oma imetava naistuttavaga, on tšikaago teadlased leidnud. Või vähemalt emmake mõnda rinnalast enne minekut.

same time next year

Mõnikord on inimestel kombeks rääkida niimoodi vihjamisi. Ma usun et ma tean seda tunnet, et süda on millegi või kellegi pärast ülevoolavalt rõõmus ja tahaks seda tohutult kogu maailmaga jagada, aga samas kardad asjade üle kontrolli kaotada või lihtsalt pärast alt minna oma suure rõõmustamisega või mida iganes muud inimlikku. Ja siis räägidki ümbernurga, kõikvõimalike reaalsete isikute, kohtade ja sündmustega seoseid tekitada võimaldavate aspektide kohapeal midagi umbmäärast öeldes. Mind see kurvastab ja ärritab, sest esiteks – kui tegemist on lähedase inimesega – näib mulle, et minu eest püütakse midagi varjata ja teiseks – mõnikord – nagu mind huvitaks!
Väljapääsmatud olukorrad, kui need üle pea kasvavad, võivad lõppeda sellega, et teed mõne meeleheitliku sammu. Küsimus on, kas edasi või tagasi.

väsinud

Eilne selleaastane esimene loengupidamine läks pekku. Meeleolu oli kõrge, ootused niisamuti, aga misma tegema pean kui audikas on kümme tuima nägu, kes ise kaa aru ei saa, miks nad kohale tulnud on kui kodus oleks palju mõnusam nina nokkida ilma et peaks kartma et märkan kus kollid oma elutee lõpetavad. Heavens! Meeleolu ja ootuste ning seeläbi pühendumuse ja taseme langus soon to follow minu poolt, kui märkan et kuidas mu various witty remarks mingit tagasisidet ei saa. Right back at you, suckers! Mina kaa ei kavatse pingutada.
Olen sama pettunud nagu venna, kes peale kahepooletunnist rabelemist ja kolme luidlömastavat kukkumist ikkagi 43 kohta ülevalpool maagilist esimesetuhande piiri lõpetas. Oskan ainult käsi laiutada.

1997-2004

Eile, maratoni kahe kontrollpunkti vahel käisin ühe lapsepõlvejärve ääres. Vend pärast ütles et tema meelest see on kinni kasvanud. Minu meelest see on suuremaks muutunud. Igatahes... minevikus on asju, mida ma ei pruugi iga päev märgata. Aga siis korraga olen sealtsamast mööda sõitmas. Ja ühekorruselise valgest telliskivist maapoe juures, kust poola noortekirjaniku kolliraamatu ostsime suvevaheajaks, istuvad ikka onud kuulutustestendi juures. Aasta on umbes 1987.


Aeg läheb nii ruttu. Siis tuli 1997 ja nüüd on varsti juba 2007. Mõned asjad on ikka veel mu peas. Ja kui mul üks asi kõigist teatriskäikudest meelde on jäänud, siis see on vist Von Krahli etendusest "Peeter ja Tõnu". Kus mängisid Peeter ja Tõnu. Ehk siis Volkonski ja Tõnu Oja. Ma usun et Tõnu on samasugune ka praeguses aabitsakuke näidendis. Lihtne ja naiivne ja niimoodi kuidagi haavamatu. Anyway, päris päris etenduse viimasel minutil kui lava oli juba pime, küsis Tõnu: "Aga kuhu aeg kaob?"
Ja Peeter oli pikalt vait ja ütles siis: "Ma ei tea."

Mina ei tea.

crucified and all i got was this lousy t-shirt

Headaega, lähen maratonile. Esimest korda üle kolme aasta ainult pealtvaataja-vennatransportija-lapsehoidjana. Sest minu sportlik vorm sel aastal lihtsalt on niivõrd null. Märkasite, ma ei pannud isegi augustikuise kümnevõistluse kohta siia ühtegi pilti üles :). Kuigi ma näiteks kaotasin seal oma kalli nikenokatsi isegi, niivõrd spordihõnguline üritus. Ja nagu maininud olen - ma ei mäleta enam, mis aastal seda juttu rääkisin et "eelmise aasta lõpus käisin ikka väga regulaarselt kolm korda nädalas ujumas, aga nüüd selle aasta alguses vajus kuidagi ära" - kas see oli käesoleva või juba eelmise aasta alguses? Anyways, midagi peab muutuma! I guess. Oo ülev motivatsioon, kussaoled? või kesse.

am i missing something here?

Öelge mis te tahate, aga mõnikord ma tunnen, et mulle meeldib Tallinn. Midagi seal igatahes on - võib-olla kui ma olen tüdinenud vanast heast harjumuspärasest Tartu rahulikkusest. Tallinn on iga kord üllatav, harjumatu ja põnev, ja kummalisel kombel ei mõju mu sotsiofoobiale sealsed viiskordasuuremad rahvamassid kaa halvasti, vaid ma tunnen end hoopis teistmoodi, võib-olla erilisemalt? Sest ma olen eri mees tartust, mitte mingi juhuslik tallinnlane.
Ja anyway, paistab et suvine Tallinnas-elamisega harjutamise mõtteharjutus oli ikka väga mõjuv. Misiganes võimalustega ma seda siis enda jaoks ka ei seostanuks. Neid on seal igatahes rohkem kui siin. Kuigi kvantiteet ei määra tegelikult selliste asjade puhul erilist rolli. Üks võimalus on ikkagi ainult seesama üks võimalus.

seeontemakomm

Päev algas kell viis riietega risti üle voodi mälloga mängides magama jäämisest üles ärkamisest, peale mida toimunud hambapesuga taas magama minna, et kell pool seitse õige inimesena ärgata.
Aga mängida onju nii tore!

Kottid pustetatud riidehoidjatele

Eile kutsus Tiia T mind EPL-i (ehk siis Eesti Psühholoogide Liitu). Seletus just minu väljavalimise erilisusest oli natuke hale ja naljakas, aga mitte halenaljakas: "No me kutsume sinna ikka ainult VÄGA üksikuid inimesi!" See on neist muidugi armas, aga mul ei ole niisugustesse pealesunnitud grupiteraapiatesse erilist usku. Pealegi on mul nüüd ju laps :).
Anyway, paistab et olen suur psühholoog. Awesome. Awesome to the max.

Pluss, ma ei oska täpselt tsiteerida, aga eilses seminaris rääkis Deniss kõigile neurobioloogiasõpradele, muide, sellisest kesknärvisüsteemi nähtusest nagu sünaptiline PILA.

Meie ise aga oleme - tänan küsimast - hea tervise juures ning harjume taas vaikselt kasti sittuma. Mitte et see mingi trendikas spordiala oleks, aga natuke sportlikku hasarti tekitab küll selle momendi passimine, kui osad meist tagumikku jäigalt vastu maad suruma hakkavad kuskil väljaspool oma liivakasti. Midagi niisugust vist, nagu arvatavasti tunnevad pinksimängijad või teiste rahulike täpsus- ja strateegiaalade esindajad.

Ning ma ei jäta ju viitamata seda reklaamiklassikasse minevat lehte (viide Grete lehelt tegelt, thänkyou:))

sshhh... it happens!

Kaja: "Kersti, Sul vajus vetsus mingi luuk lahti. Ma EI TAHTNUD sinna vaadata."

finantsjuhtimise alused

Kadri: "Mis see EURIBOR õigupoolest on ja kuidas ta tõuseb ja langeb?"
M: "See on üks selline veest veidi kergem asi, mis on Hansapanga keldris tünnis."

summa kumm laude

Rindeuudised! Mida iganes see eesti ajakirjanduskeeles tähendada võiks, meie oleme hetkeseisuga igatahes kaks korda literally nurka sittunud ja üks loik on kaa hinge peal. Põranda peal, that is. Või noh, nüüd jälle vaid hinge peal, sest põranda pealt korjas MÕNI MEIST selle lapiga kokku. Selles mõttes toimuvad need sündmused üllatuslikult, et kaks päeva suutsime mõlemad ilusti potil käia, ja niipalju kui mina mäletan, sain mina sellega ka täna hommikul hakkama, aga OSAD MEIST (nimesid nimetamata, and I wonder why :)) enam kuidagi ei saa!
Ning kes teist veel arvab kassidele meeldib piim - get a job, you lousy hippies - te olete stereotüüpides kinni! Ilmselt kunagi vanasti kirjeldas kreutsvald või keegi rahvapärimust valesti saksa keeles ja sealt levis niisugune valearusaam. Kassidele meeldib piima jalgadega mööda kööki laiali pritsida, see on õige küll.

keskpäine lembesõõrik

Olen veidi unarusse jätnud oma kokandusrubriigi. Selle parandame jalapealt fantast muffinsiretseptiga, mis on maitsev ja käpärane ning taskukohane.. ee.. paljudele. Minuarust. Ema andis. Seega -
Võtad 100g margariini ja lased sellel veidi mõnusasti soojas köögis laua peal sulada. Siis lisad sellele umbes 200g suhkrut ja üritad need kaks herakleitoslikku (see kõlab kreekalikult, järelikult oli suur filosoof) eluslooduse alguosakest (ülejäänud kaks on teadupoolest tuli ja vesi, võimaluse korral piim) miksri või millegi abil kokku möksida. Sellele sodile lisad üksteise järel kaks suuremat muna ja mässad edasi, noh, segad ja pühid laua pealt kokku. Aga miski ütleb mulle, et miksrit ei tasu enam niiväga sinna toppida - minaeitea, miks. Siis lisad aegamööda umbes 1,5 detsiliitrit maitsestamata jogurtit. Ema ütles, et võib olla ka kefiir, ja üldse, antud puhul on "umbes" igatahes VÄGA umbes öeldud. Sest kui topsi peal on kirjas "400g", siis mina ei tea, kuipalju sellest 1,5dl on. Pool? Kaks topsi? Anyway, mina olen pannud umbes pool. Ja olen kõik ära söönud. Ja segad niimoodi. Ja siis lisad ee.. kah mingi 2 dl piima. Jälle mõistatus, eksole. Umbes klaas vist. No ja siis segad ja kui stereotüüpides kinni oled, et koogi sisse peab jahu panema, siis pane (tegelt ma ei tea mis ilma saaks, toru!). Pane 4,5 dl (mis pagana retsept see on?? Mis detsiliitrid??? Anyway, mina otsustasin et jahu puhul detsiliiter on 100g, ei huvita) maitsvat nisujahu. Osad teist mäletavad ju mingilt minu pool tehtud ürituselt, et lastele meeldib peale öö ja õlu veel ka jahu. Niiet lisad jahu. See on tricky, sest jahu segad enne segamini 1 teelusikatäie küpsetuspulbriga ja samapalju söögisoodaga. Kuna see on tõesti oluline, kordan veelkord: jahu segad ENNE ühe teelusikatäie küpsetuspulbri ja samapalju soodaga. Jobudele ma kolmandat korda ütlema ei hakka. No ja siis sõelud selle jahuvärgi taignasse. Vat kui toredasti. Ja segad kaa muidugi, tobu! Segad ja vaatad et tainas tuleks hästi paks. Nii paks, et vispli küljest ei tule lahti. Kes ei tea, mis on vispel, vaadake siia (sobiv nimi sellele lehele - KOOGItarvikud:)) või kellel vähem kannatust, siis siia. Folkloorisõbrad ning need, kelle turvusringkonnas on lolle vanameheTARIKAID, vaadaku aga siia. Pornosõbrad vaadaku siia (jah, see on lame näide, aga ma ei hakka teiega ju oma salakohti jagama!). Anyway, vaadake et tainas oleks paks. Vispel, nagu aru saite, on tehniline vahend taigna paksuse (ma võiks öelda ka "viskoossuse", aga ma säästan teid, pealegi ma ei ole ise päris kindel kas see on õige sõna) määramiseks. Seega - paks on hea. Noh, ja siis lisage 200 dl (WHAT EVER!!!) rosinaid, mida maitsekohaselt võite enne leotada või mitteleotada. Pesta ikka võite. Ja siis visake taignas nendesse mõnusatesse paberist muffinsivormidesse ja need omakorda metallist muffinsivormi. Salanäpunäidet, kuidas seda teha nii et osa tainast lauale ja metallvormi määrima ei pudeneks, mul pakkuda ei ole. Ja siis pange see eelsoojendatud ahju ja laske ca 15 min (aga tegelt vähem) ca 200 kraadi juurest praadida. Ja läbi ahjuakna muide on väga mõnus vaadata. Ja siis sööge ilusti ja jagage sõpradega. Ja ärge heituge, kui soojast peast suur osa koogist pabervormi külge jääb. Selle saab sealt hammastega lahti. Ja jahtudes tuleb kõik lahti. Vastust Kadri küsimusele - kuidas poes muffinsid nii siledad on - ei ole veel olemas.
head isu!

siin me oleme!

Nimekonkurss still pending, oleme ilusti kodus, millega asusime kohanema (st väljusime transpordikastist) vahetult peale reisikaaslaste Eva ja Indreku lahkumist. Nüüdseks oleme kõikidest misiganes mööbliesemete alustest või nende ning seinte vahelistest prigudest tolmurullid üles korjanud, veidi söönud-joonud, ilusti liivapeale kakinud ja pissinud, kinofilmi vaadates maganud ning hetkel jalutame mööda kirjutuslauda ja püüame käesolevat juttu kirjutavaid näppe küünistada. Ehk siis et - mina tegelikult kõike seda aktiivselt kaasa ei teinud, küll aga nägin pealt. Ning teadmiseks teile, kes te olete piisavalt juhmid et üldse käesolevat blogi lugeda - Benderit tsiteerides: "The cruelty of the old pharoah is a thing of the past! Let a whole new wave of cruelty wash over this lazy land!" Ehk siis et Elvis has entered the building. Ja hetkel jäi ta monitori ja arvutikasti vahele kinni. Ja iseenesestmõistetavalt te kõik teate, ta nimi EI OLE VEEL Elvis. Ja tõenäoliselt Elvis see ka kunagi olema ei saa.
Oi. Ja nüüdseks on osad meist ka toitvat kätt hammustanud!!! Exceptionally hard. Minus on väike auk nüüd. Teoreetiliselt saab seda ära kasutada näiteks ülevoolav rõõm :)
Ning lähinädalatel olete ükshaaval ja väiksemates gruppides meid lõbustama oodatud.

imekonkurss

Ootamatult meenus soov kuulutada pidulikult välja Mällode uue perekonnaliikme nimekonkurss, mis võiks, aga ei pruugi lõppeda laupäeval, mil nimetatud pereliige üha suureneva tõenäosusega oma uude ellu astub. Üks ilus ja rahvuslikus meeles kassinimi, palun, või siis popp ja noortepärane. Ja kuigi kirjutamist alustades soovisin oma pointi resümeerida soovitusega mitte palun harjumusest pakkuda ka kauniks eestimeelseks kassinimeks "mällo", nagu seda mõningate inimeste arvamuse kohaselt on juba mu venna laste nimed (eesnime- ja perekonnanimepidi vastavalt siis Mällo Mällo ja Mällo Mällo), siis praegu, otsi kokku tõmmates - aga taeva pärast, miks mitte?

milky-no-way

Ma olen hetkel endaga väga rahul, et leidsin katseloomadega seotud kulutuste jaoks projekti eelarves sellise kategooria nagu "MUU". Kuigi süda tilgub natuke verd sinna pelgalt niivõrd napi piimaanniga loomi nagu rotid pannes.

out of whatsoever

Minu blogi üleval servas kirjutatakse süüdistaval toonil "Get your own blog!" Nagu et "mis sa loed siin, häh, kuule, kamoon, noh, lõpeta ära!"
Lihtsalt eile ja täna on nii suhteliselt kui ka intellektuaalselt suhteliselt madalseis olnud, nii et mul ei ole teile, kallid sõbrad midagi erilist öelda. Ka ühtegi pilti nagu ei oskaks siiakohale lisada. Või kui, siis ehk mõne hetkemeeleolu tabava, kullakesed:


Kes vähegi Kaimarit ja Kajat (Kaja? Kajat? Kajatit?) teab, märkab et nad ei ole päris nemad ise.
Anyways, on an unrelated issue, meenub veel kuidas 1 septembril koju minnes Konsum oli noori inimesi täis, kes kõik ostsid mingit odavat ebatervislikku toitu, brr.. Mina oma friikartulite ja poesalati ja pihvidega olin nende pähklikottide ja ma-ei-tea-mis-äkapakikeste kõrval nagu Greenpeace. Või misiganes organisatsioon meie kõrvetiste ja muu sellise ühise tervise eest muretseb.
Tõesti ei ole midagi öelda teile siia juure täna.

for your information

i don't feel so good

my beloved pussycat

veelkord eluka(a)slase valikust

make my day, punk

Võib-olla kui ühte asja praegu soovida, siis seda et päevad kunagi läbi ei saaks. Sest nii palju asju on teha, väikseid ja olulisi, millest loobuda ei suuda. Kui samas suurtele ja elulistele nende kõrval kaa oleks vaja tähelepanu pöörata. Raamatut lugeda, internetist järele vaadata, tulevikuasjadest unistada, Võru tänavalt ahjuotsast kaasavõetud kingasid puhastada, postkast seinale riputada, tsättida, hommikused lehed läbi lugeda, ujumas ja rattaga sõitmas käia, jala läbi hommikuse linna tööle minnna, mõnikord kellelegi sooja sööki teha õhtuks, esikupeegel üles panna, telekat ostmas käia, tallinnas potentsiaalset eluka(a)slast :) vaatamas käia, fotod üles panna, sõpradega Itaalia köögis istuda, öösel aknast välja vaadata, midagi üles kirjutada, kooki küpsetada jpms jpms jpms. Aga ikkagi kunagi ma pean magama minema, sest muidu algab juba järgmine päev ja mina tervitan seda zombina. Nii palju head ja nii vähe tunde igas päevas!
Siinkohal kasutaksin tegelikult vabadust tsiteerida Merle kirja päevakajalistel teemadel: "Mällo. Mul on hea meel, kui Sa endale kassi võtad. Mina võtsin endale teleka. Spontaanselt, pärast kaheaastast hoovõttu lihtsalt ühel õhtul Kristiinest hommikupudru jaoks piima ostes. Tegelikult mulle meeldiks, kui inimesed eelistaksid telekatele kasse." Meie eelistame telekaid JA kasse. Niiet veel üks positiivne tagasiside. Ma usun et meil saab palju sõpru olema.

Pluss, ma unustasin varem mainimata, kolmapäevane päev oli Tinni tehtud. THANKYOU, THANKYOU, THANKYOU! Te ei arva iialgi ära, kes tegutseb varjunime "Seniilne Barett" all :)


Lugupidamisega, Teie, Metall Näol

dii-teils

Ma ei oska arvata, kuidas kallid lugejad suhtuvad kirjetesse, millel pole läbivat teemat vaid mis lihtsalt muidu on JÕLE pikad. Parim näide, mille erilise pingutuseta leidsin, on Kaimari sulest. Muidugi, juhin tähelepanu, et erinevalt siinkirjutajast Kaimar räägib meile konkreetsel teemal, arutlevalt ning selgepiiriliselt, võiks isegi öelda et intelligentselt. Aga inimesed juba on erinevad. Niiet kui te vähegi minu sõprade moodi olete, siis arvatavasti klikkisite Kaimari lehelt sellesse süvenemata õudusega kiiresti Back-nuppu ning loete lõppevat lauset juba taas rahunenuma ning tasakaalukamana. Lihtsalt et see tunne teis ilusti maad võtaks ning hellitava järveveena päevatööst väsinud lugejate pea kohal kokku lööks (ma ei ole küll ise tihanud "The Hours" veel vaadata, aga miski ütleb mulle, et Virginia Woolf oleks selle analoogiaga rahul), kirjutasin siia sissejuhatava lõigu lõppu veel selle käesoleva lause, mille lugemise lõpetate nüüd kohe, sõltuvalt teie lehelaiusest eeldatavasti juba enne selle rea lõppu. Nii. see on nüüd tehtud. Olete end mõnusasti sisse seadnud? Võtame ette matka mällo mõtteradadele (tõele au andes, nüüd selle viimase lause kirjutasin juba alatusest, et teie jaoks oodatud uudiste juurde asumist veelgi viivitada ning õhkkonda pinevamaks teha. Well, sue me).


Anyway, eilne päev (ma pean silmas teisipäeva) oli nukras mõtiskelus pealangetamise päev. Mitte sellepärast, et Teele esimese reageerijana keelas mul kassipoega võtta, ega sellepärast et Triin korraga Tallinnasse tööle otsustas minna (ning - kujutage ette - mitte isegi sellepärast et sellest lausest siiamaani võib jääda masendav mulje, nagu sisters Pehk oleks ainukesed inimesed, kes mu väkest maailma veel koos hoiavad:)), ega isegi mitte sellepärast et päev otsa kohendatud projektifaili õhtul koju tulles mälupulgal taas hommikuse algse tööle kaasa võetud versiooniga asendasin. Mkmm - kõik see tuhmub tõsiasja taga et eile sai ühele poole minu võib-olla tõsiseim ning pikim intiimsuhe so far. Pisara toob silmanurka hüvastijätt kauaaegse lähedase sõbraga Sõbra ja Võru tänava nurgalt, ehk siis meie kõigi kalli Võru tänava korteriga. So long, dear friend, olgu kodumaa muld Sulle kerge. Seesama muld (ja liiv ja pori), mida pikki aastaid oma jalgadega kaugetelt ja lähematelt maadelt tuppa kandsin, kuni korter oli nii must, et mulle näis, et hakkan mustust juba VÄLJA tagasi kandma ning kodu muutub päev-päevalt taas puhtamaks. Seesama kodu, kus... nojah, eks teil kõigil ole sellega omad mälestused. And I mean, anything. Igatahes teisipäeva, 31. augusti õhtul 2004. aastal kella seitsme ajal andsin vähem või rohkem pidulikult võtmed tema südame juurde üle uutele omanikele. Ning meil teiega sinna enam asja ei ole. Veidi rõõmustab valutavat südant, et uus tegija on kaa ergas ja reipa olemisega noormees, kes asub kooliteele Treffneri Huko Gümnaasiumis. Kindlasti ootavad meie kodu tänu temale ees veel rohked värvikirevad tunnid. Aga praegu - hüvasti! Ning mul on kahju et see mõte mulle alles kodust mööda Kastani tänavat ära (nagu seda peaaegu kuus aastat tegin) jalutades tuli, aga PÕHIMÕTTELISELT ei ole tohutult vale teha Võru-Sõbra nurga memoriaalüritust ka uues kodus. Mul läheb sellega veidi aega, aga võtke teadmiseks, et kuangi lähikuudel on mintsi oodatud kõik, kes oma kohal- või eemalolekuga mind Võru tänaval nende aastate jooksul rõõmustasid. Meenutame ning nutame üksteise õlul. Ning seda kõike TÕELISTE mugavustega korteri.. ee.. mugavuses! Niiet beware!


Teemat vahetades - avastasin korraga, et teile antud 48 tundi minu elukaasluse üle otsustamiseks on möödas ning ülekaalukalt võitsid "jah elule!" ütlejad, kellele lisaksin juurde Kaimari ettevaatlikuma toetusavalduse ning Kriku tüüpilise arusaamatu soiu tema isikliku intiimelu ebamäärasuse kohta, mis kõik kokku ei jäta mulle mingit võimalust tegemaks muud kui reedel Tallinna minna ning Epu juures kõnealune persoon üle vaadata ning järgnevate päevade jooksul tema väärikaks vastuvõtuks ettevalmistusi teha. Ning ühtlasi - kuna kumbagi asjaosalist ei ole hetkel online, siis olengi juba paanika-jaanika: Grete, Sina ütlesid et kassikõhule TEGELIKULT ei mõju piim hästi. Aga nüüd Epp ütles et minu poju (tüdö tegelt) on juba piimaga harjutatud. MISNÜÜDKÜLLSAAB, MISNÜÜDKÜLLSAAB?
Ma usun et saame hakkama.