dii-teils

Ma ei oska arvata, kuidas kallid lugejad suhtuvad kirjetesse, millel pole läbivat teemat vaid mis lihtsalt muidu on JÕLE pikad. Parim näide, mille erilise pingutuseta leidsin, on Kaimari sulest. Muidugi, juhin tähelepanu, et erinevalt siinkirjutajast Kaimar räägib meile konkreetsel teemal, arutlevalt ning selgepiiriliselt, võiks isegi öelda et intelligentselt. Aga inimesed juba on erinevad. Niiet kui te vähegi minu sõprade moodi olete, siis arvatavasti klikkisite Kaimari lehelt sellesse süvenemata õudusega kiiresti Back-nuppu ning loete lõppevat lauset juba taas rahunenuma ning tasakaalukamana. Lihtsalt et see tunne teis ilusti maad võtaks ning hellitava järveveena päevatööst väsinud lugejate pea kohal kokku lööks (ma ei ole küll ise tihanud "The Hours" veel vaadata, aga miski ütleb mulle, et Virginia Woolf oleks selle analoogiaga rahul), kirjutasin siia sissejuhatava lõigu lõppu veel selle käesoleva lause, mille lugemise lõpetate nüüd kohe, sõltuvalt teie lehelaiusest eeldatavasti juba enne selle rea lõppu. Nii. see on nüüd tehtud. Olete end mõnusasti sisse seadnud? Võtame ette matka mällo mõtteradadele (tõele au andes, nüüd selle viimase lause kirjutasin juba alatusest, et teie jaoks oodatud uudiste juurde asumist veelgi viivitada ning õhkkonda pinevamaks teha. Well, sue me).


Anyway, eilne päev (ma pean silmas teisipäeva) oli nukras mõtiskelus pealangetamise päev. Mitte sellepärast, et Teele esimese reageerijana keelas mul kassipoega võtta, ega sellepärast et Triin korraga Tallinnasse tööle otsustas minna (ning - kujutage ette - mitte isegi sellepärast et sellest lausest siiamaani võib jääda masendav mulje, nagu sisters Pehk oleks ainukesed inimesed, kes mu väkest maailma veel koos hoiavad:)), ega isegi mitte sellepärast et päev otsa kohendatud projektifaili õhtul koju tulles mälupulgal taas hommikuse algse tööle kaasa võetud versiooniga asendasin. Mkmm - kõik see tuhmub tõsiasja taga et eile sai ühele poole minu võib-olla tõsiseim ning pikim intiimsuhe so far. Pisara toob silmanurka hüvastijätt kauaaegse lähedase sõbraga Sõbra ja Võru tänava nurgalt, ehk siis meie kõigi kalli Võru tänava korteriga. So long, dear friend, olgu kodumaa muld Sulle kerge. Seesama muld (ja liiv ja pori), mida pikki aastaid oma jalgadega kaugetelt ja lähematelt maadelt tuppa kandsin, kuni korter oli nii must, et mulle näis, et hakkan mustust juba VÄLJA tagasi kandma ning kodu muutub päev-päevalt taas puhtamaks. Seesama kodu, kus... nojah, eks teil kõigil ole sellega omad mälestused. And I mean, anything. Igatahes teisipäeva, 31. augusti õhtul 2004. aastal kella seitsme ajal andsin vähem või rohkem pidulikult võtmed tema südame juurde üle uutele omanikele. Ning meil teiega sinna enam asja ei ole. Veidi rõõmustab valutavat südant, et uus tegija on kaa ergas ja reipa olemisega noormees, kes asub kooliteele Treffneri Huko Gümnaasiumis. Kindlasti ootavad meie kodu tänu temale ees veel rohked värvikirevad tunnid. Aga praegu - hüvasti! Ning mul on kahju et see mõte mulle alles kodust mööda Kastani tänavat ära (nagu seda peaaegu kuus aastat tegin) jalutades tuli, aga PÕHIMÕTTELISELT ei ole tohutult vale teha Võru-Sõbra nurga memoriaalüritust ka uues kodus. Mul läheb sellega veidi aega, aga võtke teadmiseks, et kuangi lähikuudel on mintsi oodatud kõik, kes oma kohal- või eemalolekuga mind Võru tänaval nende aastate jooksul rõõmustasid. Meenutame ning nutame üksteise õlul. Ning seda kõike TÕELISTE mugavustega korteri.. ee.. mugavuses! Niiet beware!


Teemat vahetades - avastasin korraga, et teile antud 48 tundi minu elukaasluse üle otsustamiseks on möödas ning ülekaalukalt võitsid "jah elule!" ütlejad, kellele lisaksin juurde Kaimari ettevaatlikuma toetusavalduse ning Kriku tüüpilise arusaamatu soiu tema isikliku intiimelu ebamäärasuse kohta, mis kõik kokku ei jäta mulle mingit võimalust tegemaks muud kui reedel Tallinna minna ning Epu juures kõnealune persoon üle vaadata ning järgnevate päevade jooksul tema väärikaks vastuvõtuks ettevalmistusi teha. Ning ühtlasi - kuna kumbagi asjaosalist ei ole hetkel online, siis olengi juba paanika-jaanika: Grete, Sina ütlesid et kassikõhule TEGELIKULT ei mõju piim hästi. Aga nüüd Epp ütles et minu poju (tüdö tegelt) on juba piimaga harjutatud. MISNÜÜDKÜLLSAAB, MISNÜÜDKÜLLSAAB?
Ma usun et saame hakkama.