1997-2004

Eile, maratoni kahe kontrollpunkti vahel käisin ühe lapsepõlvejärve ääres. Vend pärast ütles et tema meelest see on kinni kasvanud. Minu meelest see on suuremaks muutunud. Igatahes... minevikus on asju, mida ma ei pruugi iga päev märgata. Aga siis korraga olen sealtsamast mööda sõitmas. Ja ühekorruselise valgest telliskivist maapoe juures, kust poola noortekirjaniku kolliraamatu ostsime suvevaheajaks, istuvad ikka onud kuulutustestendi juures. Aasta on umbes 1987.


Aeg läheb nii ruttu. Siis tuli 1997 ja nüüd on varsti juba 2007. Mõned asjad on ikka veel mu peas. Ja kui mul üks asi kõigist teatriskäikudest meelde on jäänud, siis see on vist Von Krahli etendusest "Peeter ja Tõnu". Kus mängisid Peeter ja Tõnu. Ehk siis Volkonski ja Tõnu Oja. Ma usun et Tõnu on samasugune ka praeguses aabitsakuke näidendis. Lihtne ja naiivne ja niimoodi kuidagi haavamatu. Anyway, päris päris etenduse viimasel minutil kui lava oli juba pime, küsis Tõnu: "Aga kuhu aeg kaob?"
Ja Peeter oli pikalt vait ja ütles siis: "Ma ei tea."

Mina ei tea.