Sardelli-tilli kurb lugu siitpoolt veel, ja ma loodan et suudan pihilehe lugemise kunagi lõpetada :)

Kurat, see on ikka üks jubedamaid lehti, mida näinud olen :)

Suursuur aitähh Kaimarile tema lingi eest lehel, kust ma end väevõimuga lahti rebima pean. Aga seniks üks stiilinäide sealtsamast.

Ma tahtsin veel küsida, et kas te natukene kardate kaa, et noh, kuidas me homme Euroopa Liidus elame?

Üks selline välkamaa pornostaar on minu melest nagu Rocco, niisugune paks ja tolknevate karvadega ning üldse kole vanaonu. Igatahes hommikul bussipeatuses sõitis ta minust ford transiti ja vanarauakoormaga mööda. Väga huvitav.

Eile vaatasime Kadriga , kellel oli ka sünnipäev, ilusti ära kill billi teise volüümi. Ja täitsa huvitav oli, kuigi lõpuosa kõige pingelisematel minutitel tukkusime mõlemad vahelduva eduga. Minu ja näiteks Grete viimaseaja filmivaatamistel on see väga tüüpiline muster, aga ma oleks arvanud, et see on mingi isiklik probleem. Nüüd aga näen, et probleem on ikkagi maailma filminduses. Ilmselt on hollivoodi ära ostnud mingisugune narkolepsiaravimi firma, kes nüüd linateostesse uinutavaid alaläviseid sõnumeid saadab, et oma läbimüüki suurendada.

Ning kolmas uudis tänases kaunis päevas - enesetunne on sihukene, nagu mulle oleks korralikult paaki pandud (kõigile tähelepanelikele "Grease"i vaatajatele peaks see väljend ometi tuttav olema :)). Või mitte et NAGU oleks, vaid ongi. Ja panija on mu oma kallis ratas (nagu "lööja on mu oma lell" - millistiganes eesti luulemeest ma nüüd ka ei parafraseerinud:)), kelle eile viimaks teenindusest miljonite eest välja lunastasin ja üle seitsme kuu taas sõitu tegin. 12 kilomeetrit ja jalgevahe on nagu uuesti sündinud. Või, noh, nag mina oleks sünnitanud. Või kuidas iganes see tunne on. Sadulat näha see koht igatahes nüüd paar päeva ei soovi. Õhtune ema juurest kojusõit möödus kas pedaalide najal püsti seistes või kanni välimist külge sadulale toetuda püüdes.
Kiire kontroll näitas et esimest korda blogiajaloos suutsin end väljendada vaid kahe kirjaveaga, millest üks muutis ülaltoodud sõnumit nii, et tundus et Miina on sünnitanud :)

Olge siis head lapsed.

Hommikuti toimub bussipeatuses kõik ettenähtud korra kohaselt: kui ma Narva-Puiestee risti jõuan, on minul punane tuli ja Puiestee tänaval ootab oma rohelist must bemm. Siis ma lähen üle tee ja must sõidavad mööda linna poole must Celica tohutu antitiiva ja kõrvalistmebeibega ja vastassuunas neoonroheline Volvo. Bussipeatuses on musta riietuv noormees, kes teeb oma hommikust suitsu. Jään ta kõrvale seisma ja minu selja taha jääb seisma hallis mantlis tütarlaps. Siis sõidab linna poole helesinine Citroen ja samas suunas möödub meist tõtlikul sammul õpetaja moodi proua rohelises mantlis. Teisel pool läheb kas kooli või Tarkoni poole kolmene keskealiste naiste grupp. Kõige viimasena jõuab peatusesse ilus vene tüdruk. Siis lööb Peetri kiriku kell kolmveerand kaheksa ja minut peale seda hakkab eemalt paistma buss.
Mulle meeldib, kui inimeste käitumine teatud määral ennustatav on. Tunnen end niiviisi kindlamini.

Mida teha, kui ma leian loengu jaoks üliõpilastele toredaid pilte otsides lehe, mille nimi on "Bitte nicht bei der Arbeit!"

Kõigile "Six feet under" sõpadele, kes siit enda hoiakute muutuste kohta küll mingit infot ei saa, küll aga on lihtsalt rõõmustav näha, kuidas käepäraseid vahendeid (loe "teleka ees istumist") kasutades mõnusasti teadust teha saab :)

Tänases päevas teile - kallid elunautlejad - kaks rõõmu. Üks rõõm on üllatus-üllatus!! isegi tööga seotud, teine on meie elu õitega, mis muud. Esimene rõõm on näiteks see, kui saab laua taga istuda ja pikka aega valminud käsikirjas viimaseid õigekirjakorrekture teha, kindlas usus et see homme teele läheb. Mõnus, tõesti mõnus. Teine rõõm on see, et Biomeedikumi kõrval maailmas on veel rõõmsaid ja julgeid lapsi kes ei ole tänapäeva trillerifilmidest ära kohutatud ja tulevad lihtsalt võõrale kahtlase välimusega ONULE näitama et nääe, tegemist on UNIVERSAALRATTAGA, kus on KÕIK kleepsud peal, viis lehekülge, ning sadula peal on Focuse kleeps. Ja demonstrerivad kuidas nimetatud sõidukiga kaapsu tõmmata saab. Umbe timm. Ja kahtlane onu ei saa naeru näost ja tahaks ise kaa nii rikkumatult siiras ja maailma üle rõõmus olla.
Pluss veel kolmas rõõm kui avastad et üks neist reklaambrosüüridest, mida terve nädalalavahetuse postkasti mõlkis ukse vahelt piilunud ja äraviskamiseks välja pole viitsinud võtta, on postkaart Ivarit tema nüüd juba kuu aja taguselt Kasaplankakäigult. Long live Maroko (või alziiri või hispaania, misiganes see on :)) postiamet! Ja aitäh.

Ning ma ei saa kuidagi üle et eile enne magamajäämist tuli raamatulugemisisu, mistõttu võtsin kätte Kõusaare vaba tõusu. Ja kuna väsimus tuli nagu ikka ootamatult, siis pidin lugemise lõpetama just selles kohas, kus mingis korteris oli inimesi ära tapetud ja mitte keegi kes seal elas ei saanud rahulikult olla. Ja siis mina pidin üksi oma pimedas toas magama jääma. Väga masendav jutt oli igatahes, ma loodan et lõpuks läheb paremaks (noh, tõusujoones peaks ju minema). Jutt oli nii masendav ja kuidagi nii väga ammuseid teismelisemeeleoluhoogusid meenutav, et uskumatu tundub et eesti kirjanduses ikka veel sama teemat käsitletakse kui mina sellest juba nii ammu üle olen, et in summa oli eilse päeva lugu see.

See, millest ma eelmises kirjes rääkisin, on see, mis Pille pani Orkuti "Happiness" community pildiks, ja see, kuidas ma naeran iga kord kui taksikoera näen, sest nad on nii naljakad, ja see, kui Ivar lubab mul uues bemmis istuda. Ja kõik muu. And the first time I saw my cousin Tony's brand new firebird :)

Hakkasin Elise Eesti-ellu naasmise kirjele kommenaari kirjutama, aga mõtteid tuli nii palju, et leidsin need hoopis enda lehe jaoks piisavalt ilusad olevat. Nimelt mina - kes ma ei ole nüüd üle kahe aasta korralikult kusagil välismaailmaga tutvumas ja sealseid "paremaid" inimesi kogemas käinud, ei leia küll siinses tänavapildis ja inimiste käitumises minu suhtes midagi vastumeelset. Kui ainult selle eesmärgiga välja minna, et tänaval kellegi pilk või naeratus kinni püüda, siis võib küll meeleheitesse sattuda. Eriti kui võtta asju suhtumisega "mina-nii-püüdsin-ja-keegi-ei-reageerinud". Siirusest ja lihtsalt teistesse inimestesse hästi suhtumisest on minu arust sel puhul raske rääkida.
Mina näen küll igal pool inimesi, kes mind tähele panevad ja minusse kuidagi positiivselt suhtuvad. Kõik inimesed ei olegi sellised, aga mõnikord on need sellised inimesed, kellelt ei tea seda oodatagi. Näiteks et kui avad kumminahkjopsis dressmehele ukse ja lased harjunud kombe kohaselt tal sisse lipsata (pööramata tähelepanu sellele, et tegemist on ju inimesega, kellelt Sa põhimõtteliselt ei eeldaks, et tema sinu suhtes teinekord samamoodi käituks), siis piisab inimestesse usu säilitamiseks ka sellest, kui üks kummimees kümnest Sind ootamatult viisaka aitähhi ja sõbraliku pilguga tähele paneb. Ja siis selle nimel ma elan. Ja ei eelda, et kõik niimoodi teevad. Mida madalamad ootused, seda suurem rõõm.
Ma ei raatsi seda pikka juttu nüüd ära kustutada, aga sõnumit on tegelikult võimalik ka palju lihtsamalt öelda. Kui kellegi päev või elu läheb natukenegi kergemaks, kui ta ühte ust ise avama ei pea, vaid see talle lahti hoitakse, siis on see tegemist väärt. Kuigi ta ise ei pruugi seda märgatagi.

Ja ma heameelga hoiduksin, aga ei näe konkreetset põhjust oma mehelikkust enam säilitada (mis millgipärast meenutab eilset ideed Anderoga ikkagi ükskord läbi viia ja avalikustada inimesi hallidest aegadest piinanud uuring peenise pikkuse ja enesehinnangu seoste kohta), mistõttu (ja nagu näha, on tegemist ühega minu kuulsatest kiillausetest, mida viimasel ajal järjest harvemini ette tuleb - võib-olla seetõttu et ma enam Merlele pikki õhtuseid aruendekirju (ning siinkohal kiilun vahele rõõmustava lause sellise sõna nagu aruENNE leiutamise kohta:)) ei kirjuta, võib-olla mõnel muul põhjusel) räägin siinkohal heameelega lihtsalt sellest, kuidas kolmapäeval mööda Väike-Kaare tänavat Biomeedikumi juurest Näituse raudteeülesõitu läksin ning tee kõrval aias seisis üks väike laps ja hoidis endakõrgusel koeral kaelarihmast kinni; seisid ja vaatasid mind kui möödusin. Vaatasime üksteist ära ning paari sammu kaugusel heitsin veelkord pilgu tagasi, nägemaks kuidas laps väga uhke naeratusega toa poole läks, koer ilusti kõrval, käsi kaelarihmal. Ja minul oli hea meel, et talle seda rõõmu teha sain, et ta end oma suure koera valitsemisega hakkama saavana demonstreerida sai.
Ja selliseid asju juhtub iga päev, vaadake kaa veidi ringi. Head on ümber palju rohkem, kui väikseid asju vaadata oskad. Või siis et ühesõnaga - ärge oodake inimestelt liiga palju. Nad kaa ei jõua kogu aeg.

olge musid :) onu mällo läheb puhkab nüüd (seminaris)

Ning nüüd viimaks, uut kirjet postitades, kadus ära eelmine link, mille eile hädakorraks panin ning mis hoolimata sellest, et selle ise omast arust täna ära kustutasin, ööpäeva jooksul minu kõige enam kommenteerituma sõnumi staatuse omandas. Kuidas see ikka veel alles ja kommenteeritavaks jäi peale seda kui ta omastarust diliitisin, maeitea. Aga nüüd on ta läinud. Rest in piiss. Ja samas mul oleks hea meel kui kõik lugejad oma kommentaarid uuesti näiteks selle kirje juurde lisaksid, sest siis mul on tunne et i've made a change :) Pluss se viimane kirjutaja, kelle käest ma uurisin, kes võõrapärase varjunime taga peitub, võiks samuti sõna võtta ja oma identiteedi meie kõigi jaoks avada.
Jne jne jne jne jne, kujutate ette küll milline mällo jutt on.

Tere kallid külalised. Taas haaran kätte raske blogisule, et täita oma kohustust tõe järgi janunevate inimhulkade üha suuurenevate hordide ees. Millest teile täna pajatada, kulla lapsed? Kas manitseda teid selle pärast, et mällo näemispuudeaparaadi fondi pole viimase kuue päeva jooksul laekunud ühtegi lahket annetust? Või kiita teid selle eest et... ee... et.... nojah.
Või rääkida hoopis sellest, kui südanlõhestavalt liigutav oli teisipäeva õhtul kodus vastu vana head mõttelist osa aasta nooremast psühholoogia kursusest. Mis siis et nad ise võivad mõelda oma peades, et ma esialgu tõemeeli neid eemale peletada püüdsin, vabandades raske tööpäeva ning ootamatu meeleheitehooga. Täitsa okeika oli. Eriti meeldis mulle see tunne, mille kiire Kährini-analoogiaga endale naksti! tekitasin. Neile lugejatele, kes juhuslikult ei ole minu kooliaja sõbrad kes jäävad igaveseks (Tiiu Kährin trade mark), ütlen seletuseks, et see on lihtsalt meie klassi släng. Ja nutke, et te sellest osa ei saa! Anyway, to cut a long story short, külalised käisid ja mina uurisin kuidas neil läheb. Sest kuigi minust esialgu põhimõtteliselt vaid aasta nooremad (ning astronoomiliselt sageli isegi pikki-pikki aastaid vanemad), jäävad nad minu jaoks ikkagi alati "esimese-kuruse-omadeks", kelle hea käekäigu järele valvamine mulle ülimalt oluline. Seda enam, et oma kursusega suhtlemise koha pealt nutan ainult suuri kurbuspisaraid, kuna vähemalt mis minusse puutub, siis EI OLE sellist mõnusat ühtekuuluvustunnet, mida nende TEISTE juures näeb.

Võiksin antud temal pikemaltki heietada, aga kes vana inimese loba lugeda jõuab. Niiet pigem võtan hoopis kätte ja lähen sööma.
Ühe mõtte ehk siiski lisaks siia juure (ja ma ei lisa linki, nagu näha:)). Miks noored inimesed oma blogilehekülge kurtmiseks kasutavad? Mõttetute asjade üle, mis neist endist sõltuvad pealekauba. Kui ei meeldi, mine ära. Ma saan aru, kui kellelgi on jalaluu katki või mitte omal vabal tahtel saadud aits, ja ma absoluutselt sümpatiseerun selliste juhtumitega, eriti kui inimesed ise suudavad oma traagikas natukenegi naerusuiseks jääda, ükspuha kas irooniliselt või absurdselt. Aga sihitu virisemine - milleks? Kusjuures võite täitsa kindlad olla, et ma tean mida ma räägin siinkohal :) No ei ole kasu, ainult teistele hädaks kaelas.
Põnev oleks nüüd kohe teada, kas sellest rääkimine, kuidas see, kuidas keegi teine oma elu elab ja oma blogisid kirjutab, mida mina lugema EI PEA, virisemise skaalal klassifitseerub :) anyone?

Suursuur aitähh Vahurile, kes paar päeva tagasi eesti online-ajakirjandusest pornomärksõnadega uudiseid otsis (ja - ma ei vihja millelegi - päev hiljem kalifornia ajakirjandusest:)). Sest nüüd sain mina kaa lugeda põnevat süvaanalüüsi eesti pornotööstusest, mille tõi meieni Delfi. Ma ei saa kohe kuidagi pornokunnile ülalt alla vaadata kui ta suudab keldrikorrusekauplustelettide vallutamiseks välja mõelda pealkirju nagu "Imeb marmorvahvlit".

Teine mõttekäik antud teemaga seoses on see, et niisugused uudised kutsuvad esile kahesuguseid kommentaare - kas labast sõimu või sama nutikaid mõttekäike nagu Aivari peas. parim tänaloetud kommentaar "näitlejatele" palgaks makstud 15000 krooni kohta kõlas: "Huvitav, aga kas oli nendest 15000 kroonidest maha võttud söögiraha sel juhul,kui tegemist oli imemisega?"

Oo jaa, beebi! Tänu Grete (link mõeldud vaid orkutikasutajatele, hähhää!!) soojale soovitusele on minu tgemisi nüüdsest võimalik ka kommenteerida. Kujunda mällo leht nüüd just endale silma- ja meelepäraseks, lisades sobivasse lünka oma arvamus!
Minu esimene kommentaar, mille jaoks ma veel kommenteerimisaparaati ennast ei kasuta tuleb irooniavallast - nagu näha, ei saa ma ilma kellegipoolsete soovitusteta ise eriti midagi tehtud. Aga kui soovitajad on head, siis saan hästi hakkama. Nii et soovitage mul midagi teha, palun.
Lisaks tahan lisada, et ilmselt ma varsti siia enam kunagi ei kirjuta, kui näen, kui vähe külastajaid siin tegelikult on (kaunteri abil) ning kui vähe nad minust ning mu elu suunamise optsioonist tegelikult hoolivad (kommentaaride abil). Come on, give the mällo's self esteem a boost.

Paljudele teist, kes oma päevi arvuti ees minu MSNniilmumist oodates veedavad oli reede tõeline õnnepäev. Või oli see siis neljapäev, täpselt ei mäleta. Sisenesin korra, lootuses et saan nende isikute lohutuseks, kes siiani veendunud on, et nad lihtsalt blokkinud olen, oma nime mingiks ära-põe,-mällo-ei-käigi-praegu-siin sarnaseks modifitseerida, ent nagu selgus, näevad nimemuutust vaid need õnnelikud, kel mind selsinatsel momendil msnnis spottida õnnestus. Kõnealune sündmus kutsus peale nimetatud vaatlejate südamepekluse (ning mul lihtsalt ei jätku südant seda kirjaviga tavaliseks "südamepekSluseks" muuta:)) esile tõsiseltvõetavaid kommotsioone ka Tiigi tänava arvutiklassis kus saatuse tahtel oma teo teoks tegin. Klassi tühjus meenutas (ja samas ka ei meenutanud, aga andekamad lugejad muidugi mõistavad ka ilma käesoleva märkuseta, et neil kahel meenutusel on antud kontekstis erinev konnotatsioon:):) ammuseid aegu mil arvutikasutushuviliste järjekord kellaajast sõltumatult maja ette ulatus. Oh aegu ammuseid. Üks kahest - kas noorte huvi interneti vastu on raugenud või koduste internetiühenduste arv suurenenud. Või üks kolmest - erootikalehtedele ei ole uut materjali pandud.

Uu jee peibi! Nüüd minu lehel ka kaunter, mille eest suur tänu Krikule, kes - suure saladuskatte all öeldes - aitab kaasa ka nägemispuudeaparaadi fondi annetamise populaarsuse tõstmisele. On aeg, et noored mõistaksid, kuivõrd seksika asjaga tegemist on. Ja ei laseks end häirida mingite nukrate kapitalismivastase liikumise luuseritest oma nutuste pressiteadetega.
Anyway, nüüd saab kohe selgeks, kes ja mida siin tegemas käib. Mis meenutab mulle seda aega kui Homer Simpson tegi endale kodulehe, mis koosnes plinkivatest jeesusepiltidest ning toksis sõrmega vastu kaunterit oodates kuna esimene külastus tuleb. Ja siis põhupall veeres oma uhkes üksilduses paari tunni pärast üle ekraani.
Niiet - palun! - ärge jätke mind siia üksi! Refreshige käesolevat lehte paar korda tunnis (ja ärge tulge mulle rääkima, et see ei jäta mulle suure külastatavuse petumuljet).

Elu pahupoolelt tahaksin lisada hommikuse leiu värskete orkutiliitujate kohapealt (mille kohta ma - nagu näha - ei lisa linki) ning õhtul konkreetsema sõnastuse saanud unistuse, et ka tavaliste inimeste elu tuleks ette puhke, mil tegelane (st käesoleva elu elaja) lõpetab mingi oma eksistentsi dramaatilisusega laetud stseeni ning jalutab välja ning hetke pärast järgnev stseen leiab aset mõni aasta hiljem mõnes teises kohas kusjuures käsitletava elu tegelaskuju on võtnud uue kena suuna ning eelmise stseeni mured on ammu möödanik. Comprehende?

Niisugune info siis edasi anda Usa valgete meeste kehakaalu kasvu kohta viimase saja aasta jooksul. Naiivsed teadlased ei osanud kindlasti aimatagi, mis tulemus neid ees ootab :) Nagu autorite affiliationist näha, ei tegeles selliste probleemidega USAs mitte tervishoiuinimesed vaid majandusmehed ja ajaloolased :) (okei-okei, population economics, aga ikkagi :):)

Märkasin, et ma ei olegi oma kalleid tänanud möödunud taassünniperioodil meelespidamise eest. Selle eest siinkohal suur aitäh. Mis on ühtlasi osa Kaimari maeipanesindomaloetavateblogidelistikuisasedapiisavaltregulaarselteipeaningkuipuudubläbivlillaniit suhtumise vastasest kampaaniast, mille käigus hakkan üldse sagedamini sõna võtma. Küll Kaimar siis nutab kui juttu hakkab tulema sagedamini ning läbiva niidina järgib kõiki sõnavõttte progresseeruv mõttetus. Nagu näiteks käesolevat.

Kuna olen vahepeal tegutsenud ka aktiivse kunstiinimesena, siis on mul rõõm teiega jagada oma eilset elamust "Kolme tenori" kontserdilt, mis minu üllatuseks ooperiperfoormantsi asemel osutus hoopis saksofoniülesasteks. Istusin ilusti kõlari vastas ja vaatasin kuidas lambivalgus läbi katteriide sellelt asjalt mis väriseb, kui bassid käivad, peegeldus. Kui pass tuli, siis valgustäpp läks suuremaks, kui bass ära läks, jäi täpp kaa väiksemaks. Väga lõbus oli.

Draama Liivimaal Part deux!
Midagi õudsat on taas juhtunud! Võttis mitu päeva enne kui sellest nüüd veidigi rääkida saan. Täiesti abitu olen; eiteagi mida teha oma õnnetuses - kas avada järjekordne heategevuslik korjanduskast või langeda arutusse tänavalaternapostideletagaotsimiskuulutustenaelutamistsüklisse. Sest kaotus on inimlikes mõõdetes mõõtmatu. Korvamatu isegi, võiks öelda!!! Nimelt kukkus pühapäeva õhtul korrraliste kohendamistööde käigus kempsupotti üks kahest prill-lauda kempsupoti küljes kinni hoidvatest agregaatidest. Saatuse nöögina just momendil kui sillerdava mägiojana voolas nimetatud ihuhooldusvahendist alla äsjavoolutatud vesi (meenub vanaema lugu noorets mällost, kes kempsus nõudis et tema ise kempsus VOOLUTADA saaks, mispeale vanaema õigekeelsussõnaraamatu abil samuti sellise sõna olemasolu tõdema pidi:)). Nojah, ja agregaat kadus kõige liha teed. Või mille iganes mis sealt tavaliselt käib. Ja tagasi ei toonud teda ei pisarad ei hala. Ning elu pole lihtsalt enam selline, nagu enne, mil seda prilllauakinnitusagregaadiga jagada sain. Ootan pikisilmi tugigrupi moodustamist analoogse kurva saatusega kaaslastest. Võib-olla Armas Taevas kuuleb siis miljonite häält ja vaatab kuidas tema tallekesed endal kisendades juukseid peast kisuvad sest nääee, kuidas suudaks nõrk inimhing hoida kõrgel oma usu Lippu kui tema tõekspidamiste alustalasid sellisel kurjal komber kõigutatakse? Kuidas, ma küsin, ah?

Käesolevaga palun lugeda käesoleval lehel esitatud palved teha annetusi nägemisaparaadi riigihankeks palveteks annetada nägemispuudeaparaadi riigihankeks.

Alus: RT 08-04-2004 § 50, lõige 87777
Lugupidamisega, Tanel Mällo

Draama Liivimaal!!!
Nagu äsja selgus, on eile hoolikalt meisterneurokirurg mällo poolt opereeritud Issanda loomakesel torud öö jooksul peast välja kukkunud. Issanda loomake ise elu ja tervise juures, ent põnevas eksperimentaalses paradigmas osalemiseks kõlbmatu. Miks elu küll nii julm on?
See on see hind, mida maksad kui ajuoperatsioonide ajal mõlgub peas hoopis paari tunni pärast järgnev loomaõiguste alane seminar :)

Kuna tänapäeva julma südame ning kalestunud hingega inimesed on altid unustama, otsustasin siinkohal vahelduseks anonüümse abivajaja palvet korrata:
Inimesed, ärge unustage oma less fortunate nägemispuudega vendi! Tänaseks on mällo toetusfondi kogunenud juba 3.50! See ei ole mingi 3.50!!!

Nädalavahetuseti Tallinnas viibimine tekitab tohutu soovi koju tagasi kiirustada ning tööle hakata. Sest iga teine liikuv objekt mis silma alla satub on läikiv ja sile bemm. Seekord sai Gretega külastatud ka United Motorsi uksetagust ning majale isegi peaaegu ring ümber tehtud, nägemaks silmanurgast ka motoreksikülastueärajätmisetõttu nägemata jäänud kuuest. Ning maailma kõige suuremate velgedega kolmest kupeed oma mõttetuse täies hiilguses.
Kui eelmisel pühapäeval tagasi koju sõites istusid mu ees kaks nägemispuudega poissi, kelle aktiivne keskkonnaga tutvumine sügavat muljet avaldas, siis seekord reisisin koos suurema seltskonna kuulmis- või kõnepuudega noortega. Väga rõõmsameelsetega. Kädistasid seal omavahel viipekeeles, mis tuletas meelde ammuse soovi teada saada, kuidas viipekeeles "ÄRA KISENDA SIIN!!" käratada.
Kolmandaks tahaksin kiiresti Kersti, Kaja, Kaimari ja Anna-Liisa reedese esmaskülaskäigu kohta meie uude Rootsi koju öelda, et kodu kuhu mahub nii palju sõpru nagu soovid, on tohutult mõnus asi. Mitte et ma ei mäletaks enam aastatetaguseid Võru tänava 10-15 inimeselisi koosviibimisi, aga aja möödudes ning egode paisudes ei saa me ju enam igaüks väikse padjaservaga tagumiku toetamiseks hakkama. Siis tulebki muretseda suurem korter kus ruumi ka kõige mitmekesisematele persoonidele.
Selle kena mõttega ka lõpetaks. Ning lisaks, et niipalju kui käesoleva lehe lugejaid on, te kõik olete varsti saamas kutset mind samamoodi külastada. Sest üksi on kodu tõesti liiga tühi. Ka Sina, ema, võid veel tulla, mis siis et nädalavahtusel juba käisid ja vannitoas haisutoru kohta märkuse tegid :)

obviously mul on nüüd need, mis on need. Igatahes paistan väga kuulus olevat :)

Kusjuures ootamatult taipasin et eilne diivanilauaost viiski mind selleni, mille eest Pille-Mai ja Kaimar hoiatasid, või õigemini mida soovitasid - et asjade ostmise asemel võiksin investeerida pigem "pehmetesse" väärtustesse. Noh, et käiksin trennis, võtaks fotonduse ette jms now and then. Nüüd olengi plindri ees, kus kena kandiline laud on olemas, aga hing igatseks hoopis kauni päiksepaistese päeva puhul rattaga veidi sõitma minna. Selleks aga võimalus puudub, sest kaherattaline kaaslane vajaks eelnevalt tõsist hoolduskuuri. Vat kus lops.
On a not-so-related theme: eile bioeetika seminaris Kadri Simm tõstatas küsimuse, kui paljud meist on oma ema sünnituse eest tänanud. Kirjeldamaks olukorda, kus paljud meist ei taha doonorit äsjaomandatud võõra neeru või südame eest poole sõnagagi tänada. Misiganes bioeetilisi segadusi see ka ei tekitaks, here we go - thanks, mom! :)

ohsa raks, tsek this aut! Aga vaadake et keegi seljatagant ei piilu!
http://www.hut.fi/~thhakala/tissit.jpg

viimaks ometi hakkavad inimesed aru saama, et äkksurm võib osutuda tõsiseks probleemiks :)