Draama Liivimaal Part deux!
Midagi õudsat on taas juhtunud! Võttis mitu päeva enne kui sellest nüüd veidigi rääkida saan. Täiesti abitu olen; eiteagi mida teha oma õnnetuses - kas avada järjekordne heategevuslik korjanduskast või langeda arutusse tänavalaternapostideletagaotsimiskuulutustenaelutamistsüklisse. Sest kaotus on inimlikes mõõdetes mõõtmatu. Korvamatu isegi, võiks öelda!!! Nimelt kukkus pühapäeva õhtul korrraliste kohendamistööde käigus kempsupotti üks kahest prill-lauda kempsupoti küljes kinni hoidvatest agregaatidest. Saatuse nöögina just momendil kui sillerdava mägiojana voolas nimetatud ihuhooldusvahendist alla äsjavoolutatud vesi (meenub vanaema lugu noorets mällost, kes kempsus nõudis et tema ise kempsus VOOLUTADA saaks, mispeale vanaema õigekeelsussõnaraamatu abil samuti sellise sõna olemasolu tõdema pidi:)). Nojah, ja agregaat kadus kõige liha teed. Või mille iganes mis sealt tavaliselt käib. Ja tagasi ei toonud teda ei pisarad ei hala. Ning elu pole lihtsalt enam selline, nagu enne, mil seda prilllauakinnitusagregaadiga jagada sain. Ootan pikisilmi tugigrupi moodustamist analoogse kurva saatusega kaaslastest. Võib-olla Armas Taevas kuuleb siis miljonite häält ja vaatab kuidas tema tallekesed endal kisendades juukseid peast kisuvad sest nääee, kuidas suudaks nõrk inimhing hoida kõrgel oma usu Lippu kui tema tõekspidamiste alustalasid sellisel kurjal komber kõigutatakse? Kuidas, ma küsin, ah?