Hakkasin Elise Eesti-ellu naasmise kirjele kommenaari kirjutama, aga mõtteid tuli nii palju, et leidsin need hoopis enda lehe jaoks piisavalt ilusad olevat. Nimelt mina - kes ma ei ole nüüd üle kahe aasta korralikult kusagil välismaailmaga tutvumas ja sealseid "paremaid" inimesi kogemas käinud, ei leia küll siinses tänavapildis ja inimiste käitumises minu suhtes midagi vastumeelset. Kui ainult selle eesmärgiga välja minna, et tänaval kellegi pilk või naeratus kinni püüda, siis võib küll meeleheitesse sattuda. Eriti kui võtta asju suhtumisega "mina-nii-püüdsin-ja-keegi-ei-reageerinud". Siirusest ja lihtsalt teistesse inimestesse hästi suhtumisest on minu arust sel puhul raske rääkida.
Mina näen küll igal pool inimesi, kes mind tähele panevad ja minusse kuidagi positiivselt suhtuvad. Kõik inimesed ei olegi sellised, aga mõnikord on need sellised inimesed, kellelt ei tea seda oodatagi. Näiteks et kui avad kumminahkjopsis dressmehele ukse ja lased harjunud kombe kohaselt tal sisse lipsata (pööramata tähelepanu sellele, et tegemist on ju inimesega, kellelt Sa põhimõtteliselt ei eeldaks, et tema sinu suhtes teinekord samamoodi käituks), siis piisab inimestesse usu säilitamiseks ka sellest, kui üks kummimees kümnest Sind ootamatult viisaka aitähhi ja sõbraliku pilguga tähele paneb. Ja siis selle nimel ma elan. Ja ei eelda, et kõik niimoodi teevad. Mida madalamad ootused, seda suurem rõõm.
Ma ei raatsi seda pikka juttu nüüd ära kustutada, aga sõnumit on tegelikult võimalik ka palju lihtsamalt öelda. Kui kellegi päev või elu läheb natukenegi kergemaks, kui ta ühte ust ise avama ei pea, vaid see talle lahti hoitakse, siis on see tegemist väärt. Kuigi ta ise ei pruugi seda märgatagi.

Ja ma heameelga hoiduksin, aga ei näe konkreetset põhjust oma mehelikkust enam säilitada (mis millgipärast meenutab eilset ideed Anderoga ikkagi ükskord läbi viia ja avalikustada inimesi hallidest aegadest piinanud uuring peenise pikkuse ja enesehinnangu seoste kohta), mistõttu (ja nagu näha, on tegemist ühega minu kuulsatest kiillausetest, mida viimasel ajal järjest harvemini ette tuleb - võib-olla seetõttu et ma enam Merlele pikki õhtuseid aruendekirju (ning siinkohal kiilun vahele rõõmustava lause sellise sõna nagu aruENNE leiutamise kohta:)) ei kirjuta, võib-olla mõnel muul põhjusel) räägin siinkohal heameelega lihtsalt sellest, kuidas kolmapäeval mööda Väike-Kaare tänavat Biomeedikumi juurest Näituse raudteeülesõitu läksin ning tee kõrval aias seisis üks väike laps ja hoidis endakõrgusel koeral kaelarihmast kinni; seisid ja vaatasid mind kui möödusin. Vaatasime üksteist ära ning paari sammu kaugusel heitsin veelkord pilgu tagasi, nägemaks kuidas laps väga uhke naeratusega toa poole läks, koer ilusti kõrval, käsi kaelarihmal. Ja minul oli hea meel, et talle seda rõõmu teha sain, et ta end oma suure koera valitsemisega hakkama saavana demonstreerida sai.
Ja selliseid asju juhtub iga päev, vaadake kaa veidi ringi. Head on ümber palju rohkem, kui väikseid asju vaadata oskad. Või siis et ühesõnaga - ärge oodake inimestelt liiga palju. Nad kaa ei jõua kogu aeg.

olge musid :) onu mällo läheb puhkab nüüd (seminaris)