Kusjuures ootamatult taipasin et eilne diivanilauaost viiski mind selleni, mille eest Pille-Mai ja Kaimar hoiatasid, või õigemini mida soovitasid - et asjade ostmise asemel võiksin investeerida pigem "pehmetesse" väärtustesse. Noh, et käiksin trennis, võtaks fotonduse ette jms now and then. Nüüd olengi plindri ees, kus kena kandiline laud on olemas, aga hing igatseks hoopis kauni päiksepaistese päeva puhul rattaga veidi sõitma minna. Selleks aga võimalus puudub, sest kaherattaline kaaslane vajaks eelnevalt tõsist hoolduskuuri. Vat kus lops.
On a not-so-related theme: eile bioeetika seminaris Kadri Simm tõstatas küsimuse, kui paljud meist on oma ema sünnituse eest tänanud. Kirjeldamaks olukorda, kus paljud meist ei taha doonorit äsjaomandatud võõra neeru või südame eest poole sõnagagi tänada. Misiganes bioeetilisi segadusi see ka ei tekitaks, here we go - thanks, mom! :)