Tere kallid külalised. Taas haaran kätte raske blogisule, et täita oma kohustust tõe järgi janunevate inimhulkade üha suuurenevate hordide ees. Millest teile täna pajatada, kulla lapsed? Kas manitseda teid selle pärast, et mällo näemispuudeaparaadi fondi pole viimase kuue päeva jooksul laekunud ühtegi lahket annetust? Või kiita teid selle eest et... ee... et.... nojah.
Või rääkida hoopis sellest, kui südanlõhestavalt liigutav oli teisipäeva õhtul kodus vastu vana head mõttelist osa aasta nooremast psühholoogia kursusest. Mis siis et nad ise võivad mõelda oma peades, et ma esialgu tõemeeli neid eemale peletada püüdsin, vabandades raske tööpäeva ning ootamatu meeleheitehooga. Täitsa okeika oli. Eriti meeldis mulle see tunne, mille kiire Kährini-analoogiaga endale naksti! tekitasin. Neile lugejatele, kes juhuslikult ei ole minu kooliaja sõbrad kes jäävad igaveseks (Tiiu Kährin trade mark), ütlen seletuseks, et see on lihtsalt meie klassi släng. Ja nutke, et te sellest osa ei saa! Anyway, to cut a long story short, külalised käisid ja mina uurisin kuidas neil läheb. Sest kuigi minust esialgu põhimõtteliselt vaid aasta nooremad (ning astronoomiliselt sageli isegi pikki-pikki aastaid vanemad), jäävad nad minu jaoks ikkagi alati "esimese-kuruse-omadeks", kelle hea käekäigu järele valvamine mulle ülimalt oluline. Seda enam, et oma kursusega suhtlemise koha pealt nutan ainult suuri kurbuspisaraid, kuna vähemalt mis minusse puutub, siis EI OLE sellist mõnusat ühtekuuluvustunnet, mida nende TEISTE juures näeb.

Võiksin antud temal pikemaltki heietada, aga kes vana inimese loba lugeda jõuab. Niiet pigem võtan hoopis kätte ja lähen sööma.
Ühe mõtte ehk siiski lisaks siia juure (ja ma ei lisa linki, nagu näha:)). Miks noored inimesed oma blogilehekülge kurtmiseks kasutavad? Mõttetute asjade üle, mis neist endist sõltuvad pealekauba. Kui ei meeldi, mine ära. Ma saan aru, kui kellelgi on jalaluu katki või mitte omal vabal tahtel saadud aits, ja ma absoluutselt sümpatiseerun selliste juhtumitega, eriti kui inimesed ise suudavad oma traagikas natukenegi naerusuiseks jääda, ükspuha kas irooniliselt või absurdselt. Aga sihitu virisemine - milleks? Kusjuures võite täitsa kindlad olla, et ma tean mida ma räägin siinkohal :) No ei ole kasu, ainult teistele hädaks kaelas.
Põnev oleks nüüd kohe teada, kas sellest rääkimine, kuidas see, kuidas keegi teine oma elu elab ja oma blogisid kirjutab, mida mina lugema EI PEA, virisemise skaalal klassifitseerub :) anyone?