Hommikuti toimub bussipeatuses kõik ettenähtud korra kohaselt: kui ma Narva-Puiestee risti jõuan, on minul punane tuli ja Puiestee tänaval ootab oma rohelist must bemm. Siis ma lähen üle tee ja must sõidavad mööda linna poole must Celica tohutu antitiiva ja kõrvalistmebeibega ja vastassuunas neoonroheline Volvo. Bussipeatuses on musta riietuv noormees, kes teeb oma hommikust suitsu. Jään ta kõrvale seisma ja minu selja taha jääb seisma hallis mantlis tütarlaps. Siis sõidab linna poole helesinine Citroen ja samas suunas möödub meist tõtlikul sammul õpetaja moodi proua rohelises mantlis. Teisel pool läheb kas kooli või Tarkoni poole kolmene keskealiste naiste grupp. Kõige viimasena jõuab peatusesse ilus vene tüdruk. Siis lööb Peetri kiriku kell kolmveerand kaheksa ja minut peale seda hakkab eemalt paistma buss.
Mulle meeldib, kui inimeste käitumine teatud määral ennustatav on. Tunnen end niiviisi kindlamini.