Nädalavahetuseti Tallinnas viibimine tekitab tohutu soovi koju tagasi kiirustada ning tööle hakata. Sest iga teine liikuv objekt mis silma alla satub on läikiv ja sile bemm. Seekord sai Gretega külastatud ka United Motorsi uksetagust ning majale isegi peaaegu ring ümber tehtud, nägemaks silmanurgast ka motoreksikülastueärajätmisetõttu nägemata jäänud kuuest. Ning maailma kõige suuremate velgedega kolmest kupeed oma mõttetuse täies hiilguses.
Kui eelmisel pühapäeval tagasi koju sõites istusid mu ees kaks nägemispuudega poissi, kelle aktiivne keskkonnaga tutvumine sügavat muljet avaldas, siis seekord reisisin koos suurema seltskonna kuulmis- või kõnepuudega noortega. Väga rõõmsameelsetega. Kädistasid seal omavahel viipekeeles, mis tuletas meelde ammuse soovi teada saada, kuidas viipekeeles "ÄRA KISENDA SIIN!!" käratada.
Kolmandaks tahaksin kiiresti Kersti, Kaja, Kaimari ja Anna-Liisa reedese esmaskülaskäigu kohta meie uude Rootsi koju öelda, et kodu kuhu mahub nii palju sõpru nagu soovid, on tohutult mõnus asi. Mitte et ma ei mäletaks enam aastatetaguseid Võru tänava 10-15 inimeselisi koosviibimisi, aga aja möödudes ning egode paisudes ei saa me ju enam igaüks väikse padjaservaga tagumiku toetamiseks hakkama. Siis tulebki muretseda suurem korter kus ruumi ka kõige mitmekesisematele persoonidele.
Selle kena mõttega ka lõpetaks. Ning lisaks, et niipalju kui käesoleva lehe lugejaid on, te kõik olete varsti saamas kutset mind samamoodi külastada. Sest üksi on kodu tõesti liiga tühi. Ka Sina, ema, võid veel tulla, mis siis et nädalavahtusel juba käisid ja vannitoas haisutoru kohta märkuse tegid :)