Tänases päevas teile - kallid elunautlejad - kaks rõõmu. Üks rõõm on üllatus-üllatus!! isegi tööga seotud, teine on meie elu õitega, mis muud. Esimene rõõm on näiteks see, kui saab laua taga istuda ja pikka aega valminud käsikirjas viimaseid õigekirjakorrekture teha, kindlas usus et see homme teele läheb. Mõnus, tõesti mõnus. Teine rõõm on see, et Biomeedikumi kõrval maailmas on veel rõõmsaid ja julgeid lapsi kes ei ole tänapäeva trillerifilmidest ära kohutatud ja tulevad lihtsalt võõrale kahtlase välimusega ONULE näitama et nääe, tegemist on UNIVERSAALRATTAGA, kus on KÕIK kleepsud peal, viis lehekülge, ning sadula peal on Focuse kleeps. Ja demonstrerivad kuidas nimetatud sõidukiga kaapsu tõmmata saab. Umbe timm. Ja kahtlane onu ei saa naeru näost ja tahaks ise kaa nii rikkumatult siiras ja maailma üle rõõmus olla.
Pluss veel kolmas rõõm kui avastad et üks neist reklaambrosüüridest, mida terve nädalalavahetuse postkasti mõlkis ukse vahelt piilunud ja äraviskamiseks välja pole viitsinud võtta, on postkaart Ivarit tema nüüd juba kuu aja taguselt Kasaplankakäigult. Long live Maroko (või alziiri või hispaania, misiganes see on :)) postiamet! Ja aitäh.

Ning ma ei saa kuidagi üle et eile enne magamajäämist tuli raamatulugemisisu, mistõttu võtsin kätte Kõusaare vaba tõusu. Ja kuna väsimus tuli nagu ikka ootamatult, siis pidin lugemise lõpetama just selles kohas, kus mingis korteris oli inimesi ära tapetud ja mitte keegi kes seal elas ei saanud rahulikult olla. Ja siis mina pidin üksi oma pimedas toas magama jääma. Väga masendav jutt oli igatahes, ma loodan et lõpuks läheb paremaks (noh, tõusujoones peaks ju minema). Jutt oli nii masendav ja kuidagi nii väga ammuseid teismelisemeeleoluhoogusid meenutav, et uskumatu tundub et eesti kirjanduses ikka veel sama teemat käsitletakse kui mina sellest juba nii ammu üle olen, et in summa oli eilse päeva lugu see.