peas sügiseb

Eile, jalutades auväärset EPL (ja kallid pimeduses kobavad lugejad võivad oma ja teiste rõõmuks sellele akronüümile minuväärilisi mittelühendeid (mis on akronüümi vastand, anakronüüm? desakronüüm?) pakkuda) liikmestaatust vastu võtma, tegin niisuguse ülesvõtte, mille - ma arvan et õigusega - pühendan ilusti Gretele.

kergendavatel asjaonudel

Osad neist väikeste asjadega hetkedest, millest rääkida olen püüdnud on need, kui tunned et VIST aimad mõne täiesti suvalise inimese käitumise tagamaid. Istusin öösel kohaletulnud taksosse, Pillelt kingiks saadud Sloveenia ametiühingu õllepudel kolksatas vastu mingit metalldetaili ning mu hääl küsis sohvrilt seltskondlikult ning reipalt, ent samas pingestatult uurivalt: Aa, kas teie tõite mind enne siia kaa?" "Ei," " vastas juht ja keeras raadio ebaloomulikult valjuks. Noh, ma-mõtlen-siin-nagu-rohkem-omi-mõtteid- niiet-kui-tahad-kaasa-sõita-hoia-mokk-maas" valjuks :) Ja minul tegelikult ei olnudki jutuisu, lihtsalt tundus et ebamugav olnuks istuda, nagu me pole kunagi kohtunud, kui see nii tegelikult ei oleks. Anyway.
Huvitavatest asjadest juhtus enne taksointsidenti täna siis veel see:

Ehk siis et svamm kukkus diivani taha.

personalitid is order

Statistika ütleb, et mu blogile on jõutud google'i otsinguga "isiksusehäire". Aga kui see otsing tõesti teha, siis ei leia nimetatud lehele ühtegi viidet. Millele see viitab?

pan Gody

Eileõhtusel Pangodikäigul üles võetud ülesvõtetest osutus siivsaimaks alltoodud viimseõhtusöömaaja fresko, millelt iseenesestmõistetavalt puudun mina. Mistõttu nimetatud teos siinkohal tõenäoliselt ka ilmub.

Ning - kuri saatus! - nimetatud sakraalparalleel (ma lihtsalt olen niivõrd andekas sõnasepp!) on ülalpool toodud läbi segaduspisarate (ka kujundeid vormima olen osav, lisaks teen peenemaid näputöid ning hoian õhtuti lapsi!). Sest Anna-Liisa juurest ÖHE lahkudes jäi südant ja hinge ning muid nimetatd organkompleksi kuuluvaid elundeid närima kummaline urelusnoot. Koju jõudes panin kirja üheksa põhjust, mis taas küll paraku kallite lugejate silmavalgust ei kannata. Aga. Mu elus on midagi kallist ja ma kardan et see kaob. Ja mu elust on midagi kallist puudu ja ma kardan et see ei tule. Ja siis mul on tunne, et need on üksteistest tingitud ja et kõike head korraga ei saa. Niisugune pähkel siis pureda teile.

Aga enne veel kui kodust lahkusin - ning õed Pehkid ja end nende kaudu identifitseerivad sugulased võivad nüüd kõrvaltuppa minna - suutis mällo lauapealt haarata mu rahakoti ning sealt välja otsida 125 krooni. Udupeenelt rebimisjälgedeta. Ma ei tahaks hästi uskuda et ta sellega tänast kordusveterinaarvisiiti vältida üritas, aga noh, ütleme et on asju mida kassid ostaksid ja on asju mida nad EI ostaks.

what the heck

Looma religioossel eesmärgil tapmise korraldamise ja läbiviimise kord
Vabariigi Valitsuse 31. juuli 2001. a määrus nr 266
§ 1. Looma religioossel eesmärgil tapmise korraldamise kord
/.../
§ 2. Looma religioossel eesmärgil tapmise läbiviimise kord
(1) Looma võib religioossel eesmärgil tappa üksnes kägiveenide ja trahhea läbilõikamisega. Loom tuleb tappa terava vahendiga, mis on selle loomaliigi jaoks lubatud ja töökorras.
/.../
(5) Loom tuleb uimastada kohe pärast trahhea ja kägiveenide läbilõikamist. Looma tohib uimastada «Loomakaitseseaduse» § 13 lõike 6 alusel lubatud uimastamisvahendiga.

Loomakaitseseadus
Riigikogu seadus nr 166
/.../
§ 13. Põllumajanduslooma uimastamine ja tapmine
(1) Põllumajandusloom tuleb enne tapmist uimastada.
________________________________________________________________________
First, kummaline on seadusest tapmise korraldamise kohta ettekirjutusi lugeda. Sõnastuse värk, noh, lihtsalt (pange tekstis "looma" asemele näiteks "uskmatu":)). Teiseks - siinkirjutajale oluliselt - eks teadus ole kaa nagu religioon :) Kolmandaks - tappa lubatakse vahendiga, mis on selle loomaliigi jaoks lubatud. Kes lubas? Emake loodus? Ja neljandaks - nagu näha, käseb loomi kaitsev seadus looma uimastada ENNE tapmist, loomi ohverdav määrus aga kohe PÄRAST trahhea ja kägiveenide läbilõikamist (anatoomias vähem kodus olevatele iskutele - i.e. tapmist). Ja samas, nüüd kus see lause kirjutatud, tundub kõik mõistetav - ega ikka ei saa ju, et altarile toodav kits on narkoosis, kuhu siis religioossel eesmärgil tapmise lõbu ja verelödistamine, peata kanad jms jääb. Seda ei saa keelata. Samas, ma ei usu et vahetult peale kõrilõikamist tuimestuse tegemine rituaalilt vähem salapära rööviks kui mõni muu seda sisaldav variant. Niiet minu arvates mõttetu regulatsioon. Sama hästi võiks nõuda, et iga pühapäeval kirikus jagatav jeebuse ihu ja veri oleks HIV-testi läbinud. Merle, ootan asjakohast kommentaari. Arve saatke Põllumajandusministeeriumisse.

ja eile ja homme

Ning lõpetuseks - keda ma petan - tänase päeva lugu ON Vanessa Carltoni A thousand miles.

but seriously folks...

Mulle meeldivad väga asjad. Ja ma ei häbene seda tunnistada. Asjad on väga ilusad ja kasulikud ning neid on VÄGA hea saada ja hoida. Nagu näiteks kui ma näen jõeääres vastu jalutavat noormeest, kes oma tuliuut telefoni hellalt silmitseb ja siis vargsi uurib, kuidas selle värv jopekäise punase tooniga harmoneerub. Või Grete tennised või minu uus vaip. Või mõni auto näiteks. Ja ma ei taha kuulda, kuidas niisugused asjad on mõttetud ja et peaks tähelepanu pöörama mingitele teistele väärtustele. Näiteks raamatud mida ma viimasel ajal olen päris hulgim ostnud, on eranditult VÄGA ilusad. Kuid ma ei ole ostnud niisugust raamatut, mida ma lähiajal lugeda ei kavatseks.
Ja ma ei taha kuulda, nagu asjadele keskendumine paneks inimestest ja sidemetest ja emotsioonidest võõrduma. See ei käi nii. Aga. Kas asjade saamine kompenseerib mulle seda, mida ma ei saa? Ma olen täiesti kindel, et mõnes mõttes küll. Ja säilitab usu, et ma suudan ise oma keskkonda ja ennast seal sees kontrollida ja oma seisundit reguleerida. Sest ma tahan midagi ja suudan selleni jõuda. See, kas see mida ma taha on ilus asi või mõni väärtuslik suhe ning kas see, kuidas ma selleni jõuan on aastatepikkune pingutus või raha, mille teeninud olen, on juba ebaoluline abstraktsioonist eemaldumine. Ma tahan nii väga uskuda et ma saan hakkama.

Kui ma kirjutan siia oma blogi ja siis loen kellegi teise oma, kellega ma kaua suhelda ei ole saanud, siis tunnen, et me peaaegu räägime.

in your dreams!

Kas neil inimestel, kes iga päev blogi kirjutavad, on iga päev mingi mõte? Paistab et Kaimaril mingite perioodide kaupa näiteks on, kuigi vahel kaldub lihtsalt asjadeloetlemismaailma. Janiiedasi. Minul tänast mõtet ei ole. On juba eelmisest nädalast kestnud mõte, et ma näen öösel mingeid unenägusid, mis mu hommikuks nii ära kurnavad, et pean veel tunni või kaks magama. Ma ei mäleta neid, aga kahtlus millegipärast on. Ja nüüd tuleb mulle millegipärast meelde Fight Club. Kas keegi on mind öösiti kusagil midagi tegemas näinud? Midagi ee... lennukiga lendamas ja salaühinguid loomas või midagi? Või midagi.
Ühtlasi - kuna seoses sellega meenub mulle, et mu Fight Club'i raamat on Jaanika käes, kes käesolevat lehte ilmselt küll ei loe, meenutaksin kõigile teistele, kellele mõne audiovisuaal- või pabermaterjali välja olen laenanud, et võlg on võõra oma. Või mittte võõra, vaid teie hea sõbra - minu. Me ei hakka selle väikse asja pärast ju tülitsema. Palun tooge tagasi. Kunagi kirjutan ka nimekirja neist asjust, mis mul minumeelest puudu on :) Kuna ilmselt olen osa asju unustanud, siis oleksin tegelt rõõmus kui kirjutaksite siinkohal, mis mul teie arust puudu on. Niikaua kui see jääb konstruktiivse kriitika piiridesse muidugi :)

Eilset kaunist sügispäeva jääb mulle tõenäoselt pikaks ajaks meenutama kell üks valminud TÜRGI KOOK (mille keerukast nimest Andres ka mitmekordsel korrutamisel telefonis aru ei suutnud saada), mis on lihtsalt niivõrd rammus ja türgilik, et ma ei suuda seda küll paari päevaga ära kasutada. Aga maitsev - tõenäoliselt - sellegipoolest. Retsepti lisan siis, kui fotoka vennalt tagasi saan, et ka maitsekas ülesvõte lisada siiajuure.

Kena päeva jätku soovides, mällo sr.

va kuum kliiner et al

nõndaks - mällo hirmuvalitsus on lõppenud! Kõigi nende rõõmuks, kes siin enam kassi-jutte lugeda ei soovinud - meie väikses leibkonnas on uus liige, kes senisele autokraadile tuule alla tegi. Sest ta on oi-oi kui kole! Ja teeb õudsat hauatagust häält, või, noh, niisugust eba...kassilikku vilistavat tooni. Ja kui see vait jäi, siis mällo sirutas end pikaks tilgakujuliseks asjaks (sest kõht oli just täis söödud) ja uuris uut asukat VÄGA ettevaatlikult ja lahkus võitlustandrilt väärikalt (või undamise korral vähemväärikalt päkkasid näidates) ära kuhugi esikusse või köögiradika alla, igatahes perifeeriasse, asumisele.

Jah, kas Iti initsiatiivist tingituna (kas ma jäängi elulõpuni kõiki asju teistele tagantjärgi tegema?) või mu oma peast hankisime täna endale tolmuimeja. Väikse ja jaurava, st odava. Aga see-eest erinevalt paljudest teistest asjadest, esimese elus. PÄRIS OMA isiklik tolmuimeja! Erakordselt täiskasvanutunnet tekitava. Imelik, korterihange niimoodi tundma ei pannud, see oli nagu lihtsalt lahe asi. Aga tolmuimeja aktiveerib kuskil ajusopis mingi närviringe, mis tahab mind veenda nagu oleksin vastutustundlik vanem kodanik. Sest ma kulutan raha niisugustele asjadele nagu see. Mis veel? Kaheteistkümnene kaukaasia kritallist õhtusöögikomplekt puhvetkappi? Dziisös...

Aga muid asju ostsin kaa. Ja mõtlesin, mis juhtuks ajakirjanduslikus eksperimendis kus ütlen et kavatsen homme õhtul vastselt soetatud keeksivormiga viimaks seda VIST maisijahust asja proovida, mille järele juba väikse koogiraamatu esmaavamisest neelud käivad, ja ootan seda mekkima keda iganes? Kas keegi tuleks ja kui siis kes? See meenutab Indreku sünnipäeval öösel putukapüügilina ülespanekut, mis muuhulgas meelitas eriti rasvaseid tegelasi (kelle hulkade hulgas Inni paljastatud kann fotosessiooni ajal ainult loetud silmadele teadaolevaltlokaalse tähtsusega genotsiidi tekitas).

Ehk siis - okei, ma teen, tulge! Eriti kutsumata külalised võiksid muidugi ette teatada, et ma saaksin öelda, et see oli halb nali ja tegelikult midagi ei toimu (teistele, oodatud sõpradele teadmiseks - muidugi toimub, lihtsalt psst!).

Ning - last but not least - täna sain ma teada mis tunne on, kui sind ajab tulede vilkudes ja sireenide laksudes taga kaks politsei erivarustusega Imprezat. Ning nende vahel veel presidendi Audi. Suutsin nimelt Betooni ülesõidust Tähtvere poole tulles liikluseeskirjade keerises hetkeks pea kaotada ning Vaksali tänavalt ülalloetletud parempööret üritavale kambale ette keerata. Sest minu peateeõigus tundus overraidivat nende operatiivsõidukiõiguse. Aga küll nad võtsid mulle rutturuttu sappa! Kiirendasin liiklushuligaanina ning lipsasin viimasel hetkel Rukkilille poe juurde pakku. Õnneks mind möödudes automaadivalanguga tabada ei üritatud ning ka oodatud K-komando jäi järgnevate pinevate minutite jooksul poe man saabumata. Ma loodan et härra president jõudis ikka eluga tagasi pealinna ning seda veel mõnusasti viis minutit varem kui ta seda ilma vilkuriteta teha oleks suutnud. Sest ma ei usu et pühapäevaõhtuses tihedas liikluses need midagi erilist juurde annavad. Või, nojah, eks vastassuunas teelt välja keeravaid autosid tuleb ju remontida ja mõne asemele ehk isegi uus osta ja see ju hoiab SKP kõrgena. Dope.

pain in the bypass

Mis saade see on eileõhtuti telekas? "Hoia ja keela" või mis selle nimion? See kus muusikavideosid hinnatakse. Vot seal hallipäine mees, kelles mina ei tundnud aga pärast Grete ütles et ma oleks pidanud ära tundma Jüri Makarovi (nii vana juba!?!), ütles ilusti. Mulle ei jää PÕHIMÕTTELISELT tsitaadid meelde, nagu ka muud asjad, aga sõnum oli lihtne - häbenemata olla vähem macho kui ma igapäevaselt välja paistan :) Igatahes ütles ta Dagö "Teise Kadrioru" kommentaariks lihtsalt et inimene peab tundma väga suurt valu, selleks et uuesti päriselt naeratada. Ja siis ma mõtlen et I couldn't agree more. Kui ma seda valu ei unusta, siis näib iga teine päev minu elust palju parem kui see päev, mil ma unustan.

of mice and men

Ilmselt ei koti kedagi kirjed, mille sisuks on "nii ammu pole kirjutanud, ning ka täna ei ole mul midagi öelda..." Mistõttu ma ei kirjuta nii. Kuigi mul ei ole täna midagi öelda. Või siis et just on. Tahtsin kahe viimase lause vahele kirjutada parastaval toonil "hähähhääähhhääää!!" aga tundsin, et olen selle jaoks liiga väsinud. Või et võibolla oleks selle pidanud kirjutama kuhugi mujale.

Anyway. Pooled mu kirjed on niikuinii isiklikud sõnumid kellelegi, kellest ma arvan et ta neid niikuinii loeb, ja kes ei suuda ära arvata, kas see oli nüüd talle mõeldud või see ainult tundub nii, et ma saaksin ennast rahustada mõttega, et kõik mis mul kunagi ütlemata on jäänud, tuleb niimoodi päevavalgele. Hmmm :) Kusjuures kuipalju on neid inimesi, kes nüüd arvavad, et viimane lause ja kõik mu POOLED blogikirjed kogu aeg just neile suunatud on olnud? Lugege kõik uuesti üle ja te leiate iga rea vahelt oma jaoks mingi märgi. Oo jaa, ma mõtlen teie peale. Shit, ma ei saa sellest enam välja :) Snap out of it! Järgmine mõte ei ole kellelegi konkreetselt mõeldud, get it? Yeah right.

Ja see ei ole ilus mõte. Olen sellel nädalal loomadele pähe torusid opereerinud, et katset teha. Misiganes asjasse mittepühendatud arvavad, see on käesoleva teaduse loomulik osa. Circle of life, kui sobib nii öelda. Ja kuigi mul ei ole kunagi olnud probleemi teaduseesmärkidel kellegi äratapmisega (seni katseloomad vaid mu sihikule jäänud), siis käesolevatel puhkudel, kui operatsioonijärgselt selgub et midagi on vussi läinud ja (seekord tõesti) süütu loomake issanda karja saata tuleb, tunnen südametunnistuspiinu. Sest teaduslikel eesmärkidel in the first place siia ilma sündinud loom lahkub ilma oma jälge jätmata, lihtsalt minu ebaadekvaatsuse tõttu. Ja siis ma küll seisan õhtuselt vaiksetes loomaruumides ja mõtlen et äkki ei oleks vaja.

piss on earth

Triin EI HEITNUD täna mulle ette, küll aga kitus, et Liisi oli maininud, ning lisas, et ta ise oli kaa mõelnud ja et tal on hea meel et tema seda esimesena ei öelnud vaid nüüd Liisi sõnadega selle edastada sai - pluss, ma ise just kaa eile õhtul käsitlesin oma mõtteis seda probleemi - ET ma viimasel ajal muust enam ei kirjuta kui mällost. Ja kuna ma tõesti ka omaette sellele järeldusele jõudsin ilma välispidise abita, siis see ilmselt on õige. Mistõttu täna ma ei kirjuta sellest, kuidas ma Triinul külas käisin mitte ainult seda infot saamas, vaid ka kassidest vestlemas, ning samuti jätan käsitlemata selle põletava teema, kuidas me ikkagi reede õhtul alles kella kaheksa ajal mälloga loomaarsti juurest koju saime ning missuguseid tablette täpselt ja milliste kehaosade kaaliupermanganaadigaloputamisi sellest johtus ning et kas nimetatud protseduure ikka kerge läbi viia on või ei. Kannatage ära.


Räägin hoopis sellest, kuidas hommikul pool seitse Tallinna bussi peale jalutades tänavanurkadel hommikupimeduses üksteisega hüvastijätvaid inimhulkasid nägin ning kuidas mulle meenus see minu elus nii harv tunne, mida sellised lahkuminekud tekitavad. Ja neile järgnev lõunani magamine, ning neid tingiv varahommikuni seltskonnasviibimine. Need korrad, kui mina nii teinud olen, on toredad olnud. Eriti kui järgmine päev ei ole tööpäev. Ilmselt on selle tinginud ka see, et mittetoredas seltskonnas ma üldse ei veeda kaua aega. Aga oma harvaesinemise tõttu oli see täna hommikul niisugune tunne, mida natukene igatsesin. Obviously see on osa minu igatsusest inimeste järele üldisemalt.

Seejärel tahan viidata (aga mitte soovitada), sellist lehekülge, kust leiate teose, mis algab sõnadega "Teismeline tüdruk hääletab teeveerel..." See on Valdo Jahilo anekdoot. Kes viitsib, leiab selle ka umbes kuu vanusest EPL Baskini NALJArubriigist, ning osad teist on seda minu esituses kuulnud. Küsimus laiale ringile - kas:
a) see on trikiga nali
b) Valdo arvas et kui see Baskini meelest naljakas oli, siis on tema meelest kaa
c) Baskin tegi Valdoga kurja nalja
d) Baskin ja Valdo tegid heausklike lugejatega kurja nalja
e) see ei oleGI nali, aga Valdo ja Baskin ei tea seda

Ahjaa, aga sellest miks ja kuidas ning kus täpsemalt Tallinnas - et kas ainult Triinu käest kuulmas, mida Liisi minu kohta inetut on rääkinud vahepeal, või et mis ta ise arvab, või et äkki hoopis midagi hoopis muud - mõni teine kord. Näiteks neljapäeva õhtul, kui kõik sellegaseonduv klaarunud olema peaks. Olen kaa salalik. Aga mitte niiväga. Samahästi oleks ma Triinu asemel võinud kirjutada "N" ja Liisi asemel "K" ja oma tallinnaskäigu kohapeal "M-iga kohtumine", aga mina lihtsalt olen oma kallite lugejate vastu niivõrd aus ja kisun end oma.. alastuses alasti te ees. Noh, ja Triinu ja Liisi nende alatuses muidugi loomulikult kaa.

a tribute to Chr. Reeves

Terve hommikupoolik oli rikutud, sest öösel ebaõnnestus minu maailmapäästmisplaan, ning seda niisugustel banaalsetel põhjustel nagu esiteks minu teel maailmapäästmiseks vajalikku hotellituppa seisev šveitser, kes ei suutnud mõista, et mul on tema tippimiseks vaid 2 krooni sularaha ning saatis mind peale adminniga arutamist üle platsi pangaautomaadi juurde, ning teiseks kas rahaga naasmise hetkel või seda toomast loobunult ning šveitseritakistusest läbimurdmisplaani küpsedes saabunud buss soome turistidega, kelle teenendamiseks minu tee fuajeesse liikuvate metalltreppidega tõkestati. Ma ei pea ilmselt mainima, et kogu tegevus toimus ülinapis taimfreimis ja katastroof rippus iga hetk pea kohal. Mina aga lesisin resigneerunult kuskil fuajeekohvikunurgas ning lasin end homoseksuaalsel noormehel koos sädistava beibekambaga oma ratturiretuuside ning -kiivri pärast mõnitada ning püüdsin säilitada situatsioonist üle oleva ilme. Kindlasti ei olnud see kõik kokku nii mõttekas, et selle nimel hommikune ujumisaeg maha magada, but there you have it .

Aga nädalavahetusel käisime lastega lehti korjamas. Nagu päriselt. Makes you wonder.

ingel vorstinahas*

Õnnistegija on sündinud! Au olgu talle Club Tallinnas, kus nad praegast Andresega koos viibivad! Sooviksin nimelt käesolevaga esile tuua Iti kartmatut meelekindlust (kas meelekindlus saab olla kartmatu?) ning püsivust koduste väikeloomadega tegelemisel, sest just tema oli see, kes hoolimata minu ja Andrese näpusuhulükkamise käigus toimunud kratsimise ja hammustamise järel mällot jätkuvalt ussirohuga võõrustada julges. Emakese looduse teed on kummalised. "Valesti sai istutud," nagu taipas Krõlov või siis mõni ahv tema orkestrist rääkivas valmis, kes seal küll seda ilmselt tegi, nagu valmiloomadele kenaks kombeks, vene keeles. Ehk siis nagu järjekindlal loodusteadlasel viimaks selgitada õnnestus, on normaalsete koduloomade jaoks evolutsiooniliselt kohane limpsida ravimeid mõnusasti lusika pealt. Mis ei kattu just üksüheselt minu ja Andrese ettekujutusega, et evolutsioonilise eelise peaks andma kahe meesterahva poolt kinnihoitud kräunuva ja kõike küünistava ja/või hammustava kassipoja lõugade vägisi lahtihoidmine ja sinna ravimi sisse poetada üritamine, aga ega see nüüd niiväga erinev kaa ei ole. Elamus igaljuhul. Nüüd pole muud kui oodata. Ning ma usun et kõik te rõõmustate minu ja mälloga koos, kuuldes, et juba loetud tunnid peale ravimi manustamist suutsime liivakasti üle 36 tunni taas tekitada esimesed kakajunnid! Kolmekordne hurra tänapäeva kangelastele!

____________________
* ma tahtsin pealkirjaks panna mingit sama ilusat sümbolit nagu "hunt lambanahas", ainult et positiivse alltekstiga, ning samas midagi ka heategijate kohta, aga välja kukkus nagu alati

not tested on animals, pekku küll noh!

Süda valutab. Ma olen oma elus nii palju halba teinud. Olen kaitsetuid loomakesi süstlaga kõhuõõnde sorkinud, kolpade sisse auke puurinud, et sealt torusid sisse ajada ja päid maha võtnud et seal sees sorida. Ja üldse olen halb inimene. Ja nüüd ma ei suuda seda ultimate kuritegu toime panna ja tibule ussirohtu sisse sööta. Sest igasuguse tahke roaga segatult ta keeldub seda suu sisse võtmast ning vesilahuse kurkukallamiseks jääb mul küünistavate ja hammustavate jäsemete kinnihoidmiseks käsi väheks. Ja empaatiavõimet üleliia. Kuigi ma ei usu, et peale kolmveerandtunnist kräunutamist ravimi ikkagi manustamatajätmine minust käesoleva (ning KÄES OLEV on antud kontekstis ainult kujund, nagu arvata võib) persooni silmis enam eriti paremat inimest teeb. Pigem olen lihtsalt niisugune kiusaja tüüp nüüd mõne jaoks. Või on ta lihtsalt näljast nõrk, igatahes köögist oma kastist ta end tuppa ajama enam ei vaevu. Või äkki on ussidest nõrk? Süda valutab. No mida ma tegema pean? Kas loogika, et kui nälg näpistab, läheb alla ka ravimiga tembitud konserviports, on adekvaatne? Või eelistab ta LÕPUNI nälgida, nagu mõned mitteeksperdid arvavad? (ehk siis kuni ma talle mittemürgitatud süüa annan)

misma välja mõtlesin

Mu skriinseiveriks on juba pikemat aega My pictures kaustast see folder, kus omatehtud pilte hoian. Koju tulles või suures toas diivanil lesides juhtun sageli vaatama, kes minuga teiselpool ekraani aega veedab. Täna õhtul üllatas, et vaatamata süvenevast düssotsiaalsusest on mul nii palju fotograafilisi tõendeid hetkedest, mil koos oleme olnud. Mul lihtsalt ei ole sõnu -


Ning Anneli blogi lugedes tekkis mul filoloogiline küsimus, kas "le bistro" mitmuses oleks "les bistros" ning kas näiteks niimoodi mõne linnakesi kõiki bistroosid üheskoos nimetades heteroseksuaalidele üldse mõni käidav koht jääks?

Pluss, meil on ussid. Niiet ärge meiepere pepupulka oma lasteaiarühma kontrollimiseks laenama tulge (taevas halasta, kas keegi teine kaa mäletab niisugust alandavat elusündmust nagu terve rühmaga hämaras koridoris rivis seismine, sukapüksid rebadel, kuni läbisõidul arstitädi kõik pekud üle kontrollis, või see on minu mingi indutseeritud luul?). Ussi- ja püssirohu muretseme homme (any advice, kuidas see sisse käib?), täna olid apteegid kinni. Ning anyway, kirjutuslaua peal ma niikuinii mingeid kõrget hügieenitaset nõudvaid protseduure läbi ei vii, niiet...

bad gnus

Oi Päevaleht, Päevaleht... Kuidas kujutada paremini Eesti mahajäämust AIDSivastases võitluses? Näiteks emotsionaalse alapealkirjahüüdlausega "Global Fondist HIV-i vastaseks võitluseks abi saavate riikide nimekirjas on Eesti Eritrea ja Etioopia vahel."
Oo mai kaad... nagu näiteks - Eritrea, Estonia, Etiopia. Ma ei kujuta ette kuidas ja kas üldse näiteks Šveits saab kunagi üle sellest, et ta on ENEKEses tervest Aafrikast ja isegi kasvõi näiteks Pihkva oblastist pikalt maas, Šeišellide ja misiganes Tuneesia vahepeal?
Okei, olukord on tõsine, aga sama hästi võinuks seda sõnumit edastada pealkirjaga “Eestis kannab HIV-viirust iga teine inimene!” et siis tekstis sees öelda a la “iga teine transseksuaalne eskimonats”. Kusjuures minu suureks üllatuseks on see päris laialadaselt levinud väljend spetsiifiliste ühiskonnagruppide kohta.

take out the trash

Kuna mu enda elus teadaolevalt enam midagi põnevat ning märkimisväärset ei sünni, kirjutan sellest, mis toimub mällo väikses ja mõttekas elus. Eile elasime esmakordselt üle esimese koristuspäeva. Tõsi ta on, väiksemaid junni- ja loigukoristusneljapäevakuid ning käepäraste karvaste objektidega diivanialusepühkimislibistusi jms on varemgi ette tulnud, aga seekord siis the real thing. Pean tunnistama, et minu õrnale ninale tundus küll, et kui kuivast peast korteris nagu ei olegi midagi uut ja erilist tunda, siis põrandat niisutades nagu küll avaneks terve ihumahlalõhnade gamma kerglase nuusutaja sõõrmete ees. Võib see nii olla? Ma ju ei tea oma haistemeelt enam usaldada.. kes ütleks?
Anyway, nagu asjade käigus selgus, ei olegi sanitaartöödeks kasutatav instruentaarium nii ohtlik nagu esialgu tundus ning põrandat pühkivat agregaati saab kerge vaevaga ning võimaluse korral lausa tunde järjest kasutada kiirestilähenevatestobjektidestviimaselhetkelülehüppamisevajaduse rahuldamiseks.

näri muru!

Mu parem käsi on absoluutselt näritud. Kondid veel ei paista, aga veri ja muud asjad küll. Sest eile voodil lesides lasin mõnel tüübil sellega mängida, ise tegevusest dissotsieerudes. Ai. Ai.
Samal ajal köögirindel - kodanik tibumällo peab hoole ja armastusega soetatud kassimurukasvulava jätkuvalt oma vaenlaseks number üks ning käib sellest suure kaarega mööda. Tõsi ta on - ma ei oleks tohtinud seda kasvuperioodiks ülemisele riiulile tõsta; nüüd lihtsalt tekkis mingil hetkel söögikausi kõrvale kiisumiisust kolm korda suurem roheline elukas - mina kaa kardaks. Ükskord öö kaitsva varju all julgesime selle mingil imeväel köögi teise serva nihutada, aga kellegi kuri käsi tõstis selle hommikul tabureti alt oma jalgu kõditamast taas tagasi söögikausi äärde. Müstilised lood toimuvad siinilmas.

eye of a tiger

thank you

Niikaua kui viimastest aastatest mäletan, olen alati arvanud, et Eesti on parim koht, kus elada. Ma usun seda jätkuvalt, aga praegu, peale "Under the Tuscan sun" lõputiitreid enda ümber ja aknast välja vaadates on kontrast lihtsalt liiga suur. Ma tean et asi on selles, kuidas ma ise elan ning neis mõtetes ja unistustes mille keskel seda teen, ning et ükski maa või kontekst ei saa teha seda, mida ma ise oma eluga ette võtma pean. Lihtsalt nüüd ma tean et selline koht on päriselt olemas, kus eksisteerivad kõik need emotsioonid, mis mul iga päev läbi elamata jäävad. Ma usun, et see ei ole ainult minu peas.
On filme, mille lõppedes mul on hea meel, et neid üksinda vaatasin. Sest on emotsioone, mida ma ei suuda jagada kellegagi peale selle, kes ise nende allikaks on. I hope you'll get this..
Grazie.