va kuum kliiner et al

nõndaks - mällo hirmuvalitsus on lõppenud! Kõigi nende rõõmuks, kes siin enam kassi-jutte lugeda ei soovinud - meie väikses leibkonnas on uus liige, kes senisele autokraadile tuule alla tegi. Sest ta on oi-oi kui kole! Ja teeb õudsat hauatagust häält, või, noh, niisugust eba...kassilikku vilistavat tooni. Ja kui see vait jäi, siis mällo sirutas end pikaks tilgakujuliseks asjaks (sest kõht oli just täis söödud) ja uuris uut asukat VÄGA ettevaatlikult ja lahkus võitlustandrilt väärikalt (või undamise korral vähemväärikalt päkkasid näidates) ära kuhugi esikusse või köögiradika alla, igatahes perifeeriasse, asumisele.

Jah, kas Iti initsiatiivist tingituna (kas ma jäängi elulõpuni kõiki asju teistele tagantjärgi tegema?) või mu oma peast hankisime täna endale tolmuimeja. Väikse ja jaurava, st odava. Aga see-eest erinevalt paljudest teistest asjadest, esimese elus. PÄRIS OMA isiklik tolmuimeja! Erakordselt täiskasvanutunnet tekitava. Imelik, korterihange niimoodi tundma ei pannud, see oli nagu lihtsalt lahe asi. Aga tolmuimeja aktiveerib kuskil ajusopis mingi närviringe, mis tahab mind veenda nagu oleksin vastutustundlik vanem kodanik. Sest ma kulutan raha niisugustele asjadele nagu see. Mis veel? Kaheteistkümnene kaukaasia kritallist õhtusöögikomplekt puhvetkappi? Dziisös...

Aga muid asju ostsin kaa. Ja mõtlesin, mis juhtuks ajakirjanduslikus eksperimendis kus ütlen et kavatsen homme õhtul vastselt soetatud keeksivormiga viimaks seda VIST maisijahust asja proovida, mille järele juba väikse koogiraamatu esmaavamisest neelud käivad, ja ootan seda mekkima keda iganes? Kas keegi tuleks ja kui siis kes? See meenutab Indreku sünnipäeval öösel putukapüügilina ülespanekut, mis muuhulgas meelitas eriti rasvaseid tegelasi (kelle hulkade hulgas Inni paljastatud kann fotosessiooni ajal ainult loetud silmadele teadaolevaltlokaalse tähtsusega genotsiidi tekitas).

Ehk siis - okei, ma teen, tulge! Eriti kutsumata külalised võiksid muidugi ette teatada, et ma saaksin öelda, et see oli halb nali ja tegelikult midagi ei toimu (teistele, oodatud sõpradele teadmiseks - muidugi toimub, lihtsalt psst!).

Ning - last but not least - täna sain ma teada mis tunne on, kui sind ajab tulede vilkudes ja sireenide laksudes taga kaks politsei erivarustusega Imprezat. Ning nende vahel veel presidendi Audi. Suutsin nimelt Betooni ülesõidust Tähtvere poole tulles liikluseeskirjade keerises hetkeks pea kaotada ning Vaksali tänavalt ülalloetletud parempööret üritavale kambale ette keerata. Sest minu peateeõigus tundus overraidivat nende operatiivsõidukiõiguse. Aga küll nad võtsid mulle rutturuttu sappa! Kiirendasin liiklushuligaanina ning lipsasin viimasel hetkel Rukkilille poe juurde pakku. Õnneks mind möödudes automaadivalanguga tabada ei üritatud ning ka oodatud K-komando jäi järgnevate pinevate minutite jooksul poe man saabumata. Ma loodan et härra president jõudis ikka eluga tagasi pealinna ning seda veel mõnusasti viis minutit varem kui ta seda ilma vilkuriteta teha oleks suutnud. Sest ma ei usu et pühapäevaõhtuses tihedas liikluses need midagi erilist juurde annavad. Või, nojah, eks vastassuunas teelt välja keeravaid autosid tuleb ju remontida ja mõne asemele ehk isegi uus osta ja see ju hoiab SKP kõrgena. Dope.