Ilmselt ei koti kedagi kirjed, mille sisuks on "nii ammu pole kirjutanud, ning ka täna ei ole mul midagi öelda..." Mistõttu ma ei kirjuta nii. Kuigi mul ei ole täna midagi öelda. Või siis et just on. Tahtsin kahe viimase lause vahele kirjutada parastaval toonil "hähähhääähhhääää!!" aga tundsin, et olen selle jaoks liiga väsinud. Või et võibolla oleks selle pidanud kirjutama kuhugi mujale.
Anyway. Pooled mu kirjed on niikuinii isiklikud sõnumid kellelegi, kellest ma arvan et ta neid niikuinii loeb, ja kes ei suuda ära arvata, kas see oli nüüd talle mõeldud või see ainult tundub nii, et ma saaksin ennast rahustada mõttega, et kõik mis mul kunagi ütlemata on jäänud, tuleb niimoodi päevavalgele. Hmmm :) Kusjuures kuipalju on neid inimesi, kes nüüd arvavad, et viimane lause ja kõik mu POOLED blogikirjed kogu aeg just neile suunatud on olnud? Lugege kõik uuesti üle ja te leiate iga rea vahelt oma jaoks mingi märgi. Oo jaa, ma mõtlen teie peale. Shit, ma ei saa sellest enam välja :) Snap out of it! Järgmine mõte ei ole kellelegi konkreetselt mõeldud, get it? Yeah right.
Ja see ei ole ilus mõte. Olen sellel nädalal loomadele pähe torusid opereerinud, et katset teha. Misiganes asjasse mittepühendatud arvavad, see on käesoleva teaduse loomulik osa. Circle of life, kui sobib nii öelda. Ja kuigi mul ei ole kunagi olnud probleemi teaduseesmärkidel kellegi äratapmisega (seni katseloomad vaid mu sihikule jäänud), siis käesolevatel puhkudel, kui operatsioonijärgselt selgub et midagi on vussi läinud ja (seekord tõesti) süütu loomake issanda karja saata tuleb, tunnen südametunnistuspiinu. Sest teaduslikel eesmärkidel in the first place siia ilma sündinud loom lahkub ilma oma jälge jätmata, lihtsalt minu ebaadekvaatsuse tõttu. Ja siis ma küll seisan õhtuselt vaiksetes loomaruumides ja mõtlen et äkki ei oleks vaja.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar