but seriously folks...

Mulle meeldivad väga asjad. Ja ma ei häbene seda tunnistada. Asjad on väga ilusad ja kasulikud ning neid on VÄGA hea saada ja hoida. Nagu näiteks kui ma näen jõeääres vastu jalutavat noormeest, kes oma tuliuut telefoni hellalt silmitseb ja siis vargsi uurib, kuidas selle värv jopekäise punase tooniga harmoneerub. Või Grete tennised või minu uus vaip. Või mõni auto näiteks. Ja ma ei taha kuulda, kuidas niisugused asjad on mõttetud ja et peaks tähelepanu pöörama mingitele teistele väärtustele. Näiteks raamatud mida ma viimasel ajal olen päris hulgim ostnud, on eranditult VÄGA ilusad. Kuid ma ei ole ostnud niisugust raamatut, mida ma lähiajal lugeda ei kavatseks.
Ja ma ei taha kuulda, nagu asjadele keskendumine paneks inimestest ja sidemetest ja emotsioonidest võõrduma. See ei käi nii. Aga. Kas asjade saamine kompenseerib mulle seda, mida ma ei saa? Ma olen täiesti kindel, et mõnes mõttes küll. Ja säilitab usu, et ma suudan ise oma keskkonda ja ennast seal sees kontrollida ja oma seisundit reguleerida. Sest ma tahan midagi ja suudan selleni jõuda. See, kas see mida ma taha on ilus asi või mõni väärtuslik suhe ning kas see, kuidas ma selleni jõuan on aastatepikkune pingutus või raha, mille teeninud olen, on juba ebaoluline abstraktsioonist eemaldumine. Ma tahan nii väga uskuda et ma saan hakkama.

Kui ma kirjutan siia oma blogi ja siis loen kellegi teise oma, kellega ma kaua suhelda ei ole saanud, siis tunnen, et me peaaegu räägime.