thank you

Niikaua kui viimastest aastatest mäletan, olen alati arvanud, et Eesti on parim koht, kus elada. Ma usun seda jätkuvalt, aga praegu, peale "Under the Tuscan sun" lõputiitreid enda ümber ja aknast välja vaadates on kontrast lihtsalt liiga suur. Ma tean et asi on selles, kuidas ma ise elan ning neis mõtetes ja unistustes mille keskel seda teen, ning et ükski maa või kontekst ei saa teha seda, mida ma ise oma eluga ette võtma pean. Lihtsalt nüüd ma tean et selline koht on päriselt olemas, kus eksisteerivad kõik need emotsioonid, mis mul iga päev läbi elamata jäävad. Ma usun, et see ei ole ainult minu peas.
On filme, mille lõppedes mul on hea meel, et neid üksinda vaatasin. Sest on emotsioone, mida ma ei suuda jagada kellegagi peale selle, kes ise nende allikaks on. I hope you'll get this..
Grazie.