it's been a slow day

Kallid sõbrad! Täna mul ei ole erilist messidzit, mistõttu harin teid kunstiõpetuse vallas: perspektiiv ning sügavustaju, nativism ning müsteerijum, nigu neid ikka iga päev ette tuleb. I give you -

give ME a break

Okei, kallid sõbrad. Annan teile 48 tundi nõustamaks* mind raske kooseluotsuse osas:

(*see ei tähenda et ma teie nõu kuulaksin, kui see mulle ei meeldi)

i hope i didn't brain my damage

Lühivisiit pealinna koosnes rokalmaarevabaõhumuuseumi (NASA kunstniku visoonil näeme Arnoldi viljastatud rukist, vöötloomaks maskeerunud hobusekakat, lehmapekuks maskeerunud lehma, vanade eestlaste vanni (eksponaat 18) ning kaunist taluhoonet perenaiseta - muidu sisaldas iga majake avastatud tuhandest ühte tädi, kes vestis kuidas majad ehitati nii et õhk pealt ja alt läbi käiks, mina seostan seda tendentsi vanni suurusega vanadel eestlastel) poolkõvast külastusest

(täieliku rahuldatuse tagavad kunagi hiljem ekskursiooni (ning ma ei suuda kuidagi meenutada, mis on see ingliskeelne sarnase kõlaga sõna, millega tähistatakse pahade vaimude väljaajamist) lõpuni vastu pidav fotokaaku ning novembrikuust saadaolev soodus 7-kroonine pilet, mille asemel täna nautlemist pidurdas üle mõistuse kallis 12-kroonine lunapaber) ning sellele järgnenud shopping-spreest, mille tulemuseks olid väsinud näod, puhtad sokid ja aluspesu ning üleüldine rahulolematus.

Märkimisväärne osa visiidi õnnestumises oli mängida tagasisõidul kodulinna kõrvalistmele persestunud noormehe abiga suurenenud ajukasvajal, mis enda eksistentsist pideva nüri valuga märku andis. Ma ei viitsi hilisel õhtutunnil uneaega raisata teaduslike teooriate linkimisele, ent kui aju on vähegi midagi samasugust organisarnast nagu kopsud, siis peaks loll jutt tekitama samasuguseid patoloogilisi protsesse nagu šokolaadisigarite kurjemad vennad. Eriti kui seda mahedal bassihäälsel törinal sulle kõrva karjutakse (sihtpunkt oli tegelikult tagaistmel resideeruv tütarlaps, kuid tõenäoliselt funktsis minu kõrv ning ajukasvaja teatud filtri või musta auguna, kus suurem hulk infost neeldus, mis tingis selle kõvema väljutamise originaalallikast). Lisage siia juure veel iga 15 kilomeetri tagant pissipeatust nõudma rändavad vene noorukid, Tartus avanev üleüldine rüüstamise ning rüvetamise vaatepilt (iseenesestmõistetavalt päädis poolenisti reivipeo eest pakkupugemisena planeeritud pealinnareis LIIGA VARA naasmise fiaskoga) ning ajukasvajast ning misiganes kommunikatsioonihäiretest tingitud üleüldine vaimne kurnatus ja teie silme ette peaks kerkima see nägu, mida praegu teen. Niipalju infot siis.

little shop lifter

Ma olen konventsionaalsetest vestlustest nii väga eemaldunud, et iga kord imestan kui peale kellegagi kohtumist märkan, et olen talt küsinud kuidas läheb ning seejärel veel täienduseks spetsiifilisemate eluaspektide (lapsed, tööasjad) kohta pärinud. Nagu näiteks täna hommikul. Kas see on halb, et ma lahkudes end korraga normaalse tavalise inimesena tunda suutsin?
Aga üleeile hommikul nägin Biomeedikumi lähedal siili. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas nad tekivad. Millegipärast seostub siil mulle sõnadega "nohistamine" ja "turtsumine", sest vanarahva lugudes need on need hääled, mida siil teeb. Ja vist teeb kaa. Ja siis sellest kohe mõtlen, et kui ta niigi turtsub, siis ta ei tohiks ju niisugusel vihmasel hommikul väljas käia, jalad märjad. Aga käis küll. Minaeitea, kus tal minna. Ja tegelikult tundus väga südamelähedane loom - palt okkaline aga kõhu alt pehme ja soe (tol hetkel see konkreetne specimen ilmselt siiski märg ja külmetavate varvastega).
Peale seda, kui Iti esmaspäeval minupoolsele sisalikupildile viitamisega mu külastuste arvu taas peale laupäevast kümmet ja pühapäevast 21 82 peale ajas, ei julgenudki nagu midagi enam kirjutada niisuurele publikumile. Ootasin hoopis kuni päevade möödudes huvi kahaneb, ning siin ma taas oma tavapärase lugejaskonna ees olen - end te ees alasti kiskudes nagu ikka. Seekord võiks seda isegi literally võtta, sest peale pikki aju- ja muude elundite ponnistusi on meie armsasse koju taas (st uude koju esimest korda) saabunud internett. Lehitsen seda siin siis ja mõtlen elu üle järele. Pool aastat pole siit arvutist võrku saanud ning kõik feivoritsid ja muud asjakesed tunduvad nagu mingid kauged sugulased - nagu oleks tuttavad ja emotsionaalselt lähedased, aga samas pole kaua näole andnud nigu maeiteamis. Ja ma ei räägi ainult pornolehtedest :) Anyway - nüüdsest siis taas vähem tööajal MSNnisolekut ning rohkem õhtuseid mõtestatud ning filosoofilisi vestlusi, palun, on igatahes üks endpoint.
Ahjaa, ja mu ema on kodus sageli särgiga, kus on väike tüdruk ja korduvalt kirjutatud "little spender" ja kuhugi ka "shop". Ning mina loen alati ladusalt kokku "little shop-lifter". Niisugused argielu psühhopatoloogiad siis vms iganes muu sõna, mida mul hetkel pähe ei tulnud siinkohal kasutada.

seljatagusest

Riigipüha ning nädalavahetus möödusid sportlikus ning looduslikus vaimus.
Sportlikkus seisnes tagasihoidliku autori istmikurasvumisest tingituna vaid lohakas kohtunikutöös, mis sellegipoolest kestis terve pika reedese päeva ning tõi kaasa nalja ning naeru. Looduslik vaim aga leidis aset kaunis looduslikult kaunis kohas Ahjal vanade heade lillelaste seltsis, kellest kauneimad nägid välja umbes niisugused:


Arutluse all olid ka uuemad ristsõnade koostajate intelligentsitasemed ("tuntud tantsija ning poliitik (mitte sama inimene)" ning esoteerilised küsimused nagu mida tähendab ingliskeelsele maailmale 12 kuud.

Elusloodus - nagu selgub - on kahe otsaga asi - ise selle rüpes olles mahub osake sellest ka su enda rüppe. Või, noh, pragmaatilisemalt - Andrese pihku. Nagu näha.

Not so good gnus

Kui palju peab Jaapani nimega USA teadlastel olema fantaasiat ning usku kõige elava loomulikku headusesse, et psühhootilise käitumise (unprovoked rage reaction indicative of high emotionality, stereotyped behavior) loommudeli juurde optimistlikult lisada, et sel moel (emasloomade trüptofaanidieet mõjutamas järglaste psühhootilisust) loomade modifitseerimine suurendab muuhulgas ka järglaste lihamassi, muutes LEIUTISE atraktiivseks lihatööstuses (I'm thinking - kontrollimatute raevuhoogudega pullid leebe lihuniku noa all, mis võiks olla lihtsam). Meet science my ass. Whatever the hell that means selles kontekstis.
Ning mis ajast on see päev kui ma Eesti Energiale maksma pean, makseTÄHTPÄEV??

litl dings vol 82364327467813247656532454213765

Hommik kell kuus, kodulähistel. Postiljon jätab jalgratta üle hoovi maja ette ja läheb teisele poole tänavat, et raudvärava varbade vahelt seal haukuvat hundikoera kõhvitseda. Ja mõlemad on jumalast rahul ja elavad oma elu jälle edasi rahulikult. Niisugune südantsoojendav lugu inimestest ja loomadest kes väikestest asjadest rõõmu tunnevad. Tehke järele!
Tänase päeva piltmõistatus kõlab keerukalt: OI!? KES on pildil??

tra hommikust eesti maa

Vahelduseks postitan kaks kaunist päevapilti Andrese varasalvest, koodnimede all "ommik" ning "onu". Eks saage ise aru, kumbonkumb.


Ma arvasin et mina olen eriline loom, aga nüüdseks on online saabunud (ning kõigi eelduste kohaselt siis tööpostil) juba neli inimest. Vatkuslops. Headtööd&injourfeiss, unekotid!

good mourningsunshine

Hommikul ärgates oli toas niisugune külm ja jäine talvehommiku päikesevalgus. Päris mõnus vahelduseks tegelikult - meenutas kauneid talvevarahommikuid Võru tänaval nendel külmadel päevadel kui eelmisel õhtul ahju kütta olin viitsinud. Uues kohas ei teki vist enam seda sooja päikest täis tillukese koduruumi tunnet, sealsamas akna ja õhukese laudseina taga praksumas 30-kraadine pakane. Pealegi üldse - tsiteerides teisese allika kaudu Kaarel Pehki - selle aasta talv tuleb soe, sest ei ole külm. Nii et ainult kauniks jäälilleks mu mälestuste aknal see hommikune tunne jääbki :)(noh, see analoogia töötab eeldusel et minu aju on nagu mu kondenseerunud hingeõhku ja öiseid gaase täiskülmanud materjal logisevates lipendava värviga puitraamides, aga ikka parem kui mitte midagi).
Nädalavahetusest tahaks meenutada ilusat sügisilma ning meeleolukaid oldschool kohtumisi. Kusjuures ka need seostuvad mul sügisega. Siis on nii palju toimunud, mis mu peast ei kao.
Hommikul, potil, mõtlesin huvilistele nuputamiseks siia kirjutada umbes niisuguse küsilause: kas ma jätan liiga palju ütlemata ja ainult vihjan arglikult, niiet kallid lugejad tüdinevad kiiremini kui parv sinivaalasid Aura keskuses? (otsustasin hakata oma juttu Scott Adamsi laadis mõttetuid analoogiaid sise pikkima, mille mõttetust iseloomustab üks tema enda oma: see on nagu käeraudadega surnud sebra külge aheldatud olemine - esialgu tundub eriline, aga see muutub pea*)

Anyway, lisaksin veel ühe kauuni ülesvõtte kaunitest sügispäevadest, mille pealkiri tinglikult "Ema tuli koju"


ning kui juba, ehk siis ka ühe hommikuse kohvikoorejoomisstiilinäite


____________
*ma ei saa lubada, et minu analoogiad samasugusel tasemel on

nädalavahetuse erksates toonides

Eileõhtusel külaskäigul Pehkide mänššönisse tervitati Eesti olümpiadelegatsiooni teleka vahendusel elavalt ning kestvate ovatsioonidega. We are the champions, perhaps, some people might think, some say.


Samas toodi hiljem õhtu käigus päevavalgusele teleseriaali V.E.R.I. tootmise lõpetamise tõelised tagamaad. Nagu selgub, tuleb vigu otsida kaameratöö kehvast tasemest, ent kindlasti mitte näitlejameisterlikkuse puudumisest.

Ex, slugs and doc and dull

Nagu viimaste kirjete põhjal isegi mõistan, koosneb mu elu kildudest. Seetõttu ma postpõunin need killud ja publishin alles õhtul kui siit ära minema hakkan või kui veendun, et torust midagi rohkem enam ei tule.

Ajakirja Pharmacology, Biochemistry and Behavior juulikuine number kannab alapealkirja "Sex and Drugs". Aga kuhu jääb rock'n'roll?

Maret kirjutas, kuidas tal oli valida 25K-töö ja magistrantuuri vahel ning et otsustas õppimise kasuks. Kui Sa kunagi seda lugema juhtud, Maret, siis äsja umbes samasuguse magistrikraadi saanuna tunnen huvi, mis Sind niisugust otsust tegema motiveeris. Tell me.

Samas publitseerin veel enne kui see jõuab Eesti Ekspressi "Fläsh!" rubriiki (juba saadetud, ärge enam üritage:)) üleüleeile Ivari ja Kadriga tehtud ülesvõtte Tartu reklaamimaastikust. Autoriõigused kuuluvad muidugi Ivarile.


Ning - last but not least - viimaks ometi MSNnikokkupuude kalli inimesega, kelle oma elust juba mitu aastat kadunud arvasin olevat. Kui Sa seda loed, siis palun ära karda - i mean no harm :) Nädal lõppeb üllatavalt ilusti, aitäh teile kõigile ning kohtumiseni esmaspäeval.

my bority report

Mis saab inimesest kes kuulab kuu aega järjest õhtuti Alenderit ja peab seda oma ellu vägistama? Just to realise et päris maailmas on asjad lihtsad, proosalisemad ja nutusemad.
Go figure. Või siis et come..
fuck it

taff tschoiss

Misiganes teadlased on leidnud et õnnelik abielu suurendab keskmise briti rahulolu eluga samavõrd kui aastase sissetuleku tõus 100 000 euro võrra.
Ehk siis artikkel tänasest EPList. I'm telling you..

psühholoogiarindelt

1. Palun esitage oma arusaam SEKSUAALTERAAPIAST. Kas esimene assotsiatsioon tekib nt aroomiteraapiaga või millega, kurat?!?
2. Uusimat linnutööpsühholoogia vallast. Väljendi töötab nagu loom võib Hollandi teadlaste arvates asendada analoogse väljendiga töötab nagu broiler.

mornin gnus

Mulle meeldib hommikul enne teisi kohal olla. Esmalt jalutuskäik läbi enamvähem inimvaese linna, üle rohelise päiksepaistelise Toome ning siis esimesena kohalolemise töökas ja tubli rõõm :). Anyway, psühholoogia osakonna puhul on see lihtsam kui Biomeedikumiga. Viimases olen kell kaheksa paraku küll mitte viimaste seas, aga esimeste hulgas samuti mitte.
Nädalavahetus möödus viimaks ometi lugemise tähe all. Peale pikka minevikukollidekartust sai viimaks läbitud Douglas Couplandi esikraamat , mille ostsin tuhat aastat tagasi tema kolmanda, Life After God heade mälestuste foonil kas Lyonist suure liivaväljaku (mis võis olla mingi keskväljak, tsirkuse- või turuplats) äärest väiksest raamatupoest või Genfist peatänavalt suurest kaubamajast neljatähelise lühendiga meelelahutuspoest, mille mitut korrust täitsid raamatud, plaadid ja muu. Mine hulluks. Samal peatänaval kohtasime ühte umbes kolmest-neljast teadaolevast Genfi eesti perest, kes omavahel emakeelselt sõimlesid.
Generation X räägib kaa lugusid. Nende taga jookseb tegelaste isiklik elu kaa, mistõttu on seda raskem jälgida kui Life After God mõttepilte. Aga ikkagi on selge, mis on oluline... What is your takeaway? What is "that one memory of Earth that you'll take away with you when you die that proves that you were alive?"
Ma ei ole suutnud seda välja mõelda. Vahel mulle tundub et ma olen elanud väga igavat elu, sest midagi pole juhtunud. Ent järele mõeldes olen näinud ja tundnud nii palju, et ühte momenti välja tuua on väga raske ja ülekohtune teiste suhtes. Ma saan neist teha loetelu, suurtest ja väikestest asjadest, sellest kuidas ma olen olnud kellegi kõrval või kellestki eemal või endaga v]i endast väljas või mõnes kohas või sealt eemal, mõnest kohast lahkumas või mõnda kohta jõudmas ja nii edasi. Pluss kõik need väikesed lapsed ja loomad, päikese ja tänavalaternate kaldenurgad ja muud asjad millest ma olen püüdnud rääkida, kuni selleni et Ujula tänaval on asfaldil purukskukkunud õllepudelist lömastatud kaheksajala moodi laik ning kuidas ma eile lõpuks ometi hakkasin köögilaua taga kokku panema oma BMW mudelit, avastamaks kui harva me saame ja teeme kingitusi, mis kellelegi nii täpselt sobida ja vajalikud olla võivad nagu see.

meet the parents

Teele: no kule, kunagi oled Sa ise kaa vanaema!
Triin: no igatahes mitte SINU lastele!

reality strikes/farmakoloogia mittekempsukohtumisi

Farmakoloogia instituudis jalutab peale rasket suve ringi härra vanemassistent PP (nimi võib-olla muudetud), särgiseljal kiri Schizophrenia - the other side. Nagu et explore the boundaries of the unknown ja palju muud paljutõotavat. Kuna särki on kirjade kohaselt doteerinud AstraZeneca, on ilmselt tegemist ravimiga, mis võimaldab inimesel tänavalt paremini skisofreeniahaige maailma mõista. Sest nagu me kõik mäletame - skisofreenikute ühiskonnas on haigusseisund norm, mitte erand.
Särk aga sel puhul, mõistagi, lühikesekäiseline.

in a thousand years, i'll get right on it

Kallid sõbrad! Hoolimata kogu sellest sogast, mis vahepealsete nädalate jooksul teile pajatasin, olen tänasest bäkonträkk ilusti Biomeedikumis omi asju ajamas. Eks näis mis tulevik toob. Või siis et eks näsi, nagu ma mõnikord kiiruga kirjutan. Palun ärge siis unustage mind ega maha kandke, ja tulge ikka vahel Tartusse. Minu juures saab süüa-juua ja diivanil pikutada. Üldse kavatsen kaks järgmist aastat kodu hubasemaks ja armsamaks teha. Võib-olla muretsen isegi vannituppa peegli jpms. Samas luban, et olen igasugu sotsialiseerumisettepanekutele avatum ning üldse parem (ning tagantjärele sai nüüd parandatud - EI, ma ei kavatse olla parm:)) inimene. Vähemalt mis puudutab - nagu öeldud - kahte järgnevat aastat. Eks ole? Kirjutage ja joonistage mulle siis, ning astuge läbi.