Nädalavahetus möödus viimaks ometi lugemise tähe all. Peale pikka minevikukollidekartust sai viimaks läbitud Douglas Couplandi esikraamat
, mille ostsin tuhat aastat tagasi tema kolmanda, Life After God heade mälestuste foonil kas Lyonist suure liivaväljaku (mis võis olla mingi keskväljak, tsirkuse- või turuplats) äärest väiksest raamatupoest või Genfist peatänavalt suurest kaubamajast neljatähelise lühendiga meelelahutuspoest, mille mitut korrust täitsid raamatud, plaadid ja muu. Mine hulluks. Samal peatänaval kohtasime ühte umbes kolmest-neljast teadaolevast Genfi eesti perest, kes omavahel emakeelselt sõimlesid.
Generation X räägib kaa lugusid. Nende taga jookseb tegelaste isiklik elu kaa, mistõttu on seda raskem jälgida kui Life After God mõttepilte. Aga ikkagi on selge, mis on oluline... What is your takeaway? What is "that one memory of Earth that you'll take away with you when you die that proves that you were alive?"
Ma ei ole suutnud seda välja mõelda. Vahel mulle tundub et ma olen elanud väga igavat elu, sest midagi pole juhtunud. Ent järele mõeldes olen näinud ja tundnud nii palju, et ühte momenti välja tuua on väga raske ja ülekohtune teiste suhtes. Ma saan neist teha loetelu, suurtest ja väikestest asjadest, sellest kuidas ma olen olnud kellegi kõrval või kellestki eemal või endaga v]i endast väljas või mõnes kohas või sealt eemal, mõnest kohast lahkumas või mõnda kohta jõudmas ja nii edasi. Pluss kõik need väikesed lapsed ja loomad, päikese ja tänavalaternate kaldenurgad ja muud asjad millest ma olen püüdnud rääkida, kuni selleni et Ujula tänaval on asfaldil purukskukkunud õllepudelist lömastatud kaheksajala moodi laik ning kuidas ma eile lõpuks ometi hakkasin köögilaua taga kokku panema oma BMW mudelit, avastamaks kui harva me saame ja teeme kingitusi, mis kellelegi nii täpselt sobida ja vajalikud olla võivad nagu see.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar