good mourningsunshine

Hommikul ärgates oli toas niisugune külm ja jäine talvehommiku päikesevalgus. Päris mõnus vahelduseks tegelikult - meenutas kauneid talvevarahommikuid Võru tänaval nendel külmadel päevadel kui eelmisel õhtul ahju kütta olin viitsinud. Uues kohas ei teki vist enam seda sooja päikest täis tillukese koduruumi tunnet, sealsamas akna ja õhukese laudseina taga praksumas 30-kraadine pakane. Pealegi üldse - tsiteerides teisese allika kaudu Kaarel Pehki - selle aasta talv tuleb soe, sest ei ole külm. Nii et ainult kauniks jäälilleks mu mälestuste aknal see hommikune tunne jääbki :)(noh, see analoogia töötab eeldusel et minu aju on nagu mu kondenseerunud hingeõhku ja öiseid gaase täiskülmanud materjal logisevates lipendava värviga puitraamides, aga ikka parem kui mitte midagi).
Nädalavahetusest tahaks meenutada ilusat sügisilma ning meeleolukaid oldschool kohtumisi. Kusjuures ka need seostuvad mul sügisega. Siis on nii palju toimunud, mis mu peast ei kao.
Hommikul, potil, mõtlesin huvilistele nuputamiseks siia kirjutada umbes niisuguse küsilause: kas ma jätan liiga palju ütlemata ja ainult vihjan arglikult, niiet kallid lugejad tüdinevad kiiremini kui parv sinivaalasid Aura keskuses? (otsustasin hakata oma juttu Scott Adamsi laadis mõttetuid analoogiaid sise pikkima, mille mõttetust iseloomustab üks tema enda oma: see on nagu käeraudadega surnud sebra külge aheldatud olemine - esialgu tundub eriline, aga see muutub pea*)

Anyway, lisaksin veel ühe kauuni ülesvõtte kaunitest sügispäevadest, mille pealkiri tinglikult "Ema tuli koju"


ning kui juba, ehk siis ka ühe hommikuse kohvikoorejoomisstiilinäite


____________
*ma ei saa lubada, et minu analoogiad samasugusel tasemel on