i am Joe's gallbladder

Ma olen vaadanud et maailmas on päris palju inimesi kes mulle ikka üldse korda ei lähe, aafrikas ja mujal näiteks. Aga selle foonil on mulle tundunud et nende inimeste suhtes, kellega ma läbi käin, on minu hinnangud lihtsalt adekvaatsed. Message on, et mul on raske kokku panna oma ÕIGET maailmavaadet ja hinnanguid ja siis seda, et kellegi teise jaoks võib mõni inimene, kellelt mina tahan ainult ühte asja, olla midagi palju-palju rohkemat. That's weird. Kuigi kui ma ausalt järele mõtlen, siis see on ka vastupidi olnud - et mina hindan kõrgelt kedagi, kes kellegi teise silmis midagi ei loe. Niiet tegelikult on igaühel õigus. Lihtsalt see üllatab mõnikord.

emotsionaalsetest aspektidest

Esmalt tsitaat Merle igapäevasest Riigi Teataja ülevaatest, ehk siis selle lingi kohta: “Nagu näha, määrus pealkirjaga "LOOMA tekitatud kahju hindamise metoodika..." reguleerib rändel viibivate sookurgede, hanede ja laglede tekitatud kahju hindamise metoodikat. Et kui lähed karjamaad rüüstama ja tekitad sinna §-s 4 nimetatud troppe, so § 4 lg 2 definitsiooni kohaselt tavaline väljaheide, siis määratakse põllu kahjustuse suurus tropi pindtiheduse järgi (mitu troppi ruutmeetri kohta). Kui troppe loendada pole võimalik, hinnatakse kahjustusastet visuaalselt (§ 4 lg 3). Üldiselt aga võetakse põllust proovilapp (§ 4 lg 4) ning määratakse troppide pindtiheduse keskmine.”
Mis pagana tropp :) Mul on põllu peal mingid tropid präegu, kurdab põllumees. Kas see on OTSEtõlge inglise keele "drop"ist, mida me kaa küll ilusti kakajunni sünonüümina kasutame? Nagu et avarvälja katses loendame kakajunne ja peame seda emotsionaalsuse näitajaks. Oi oi. Siis misiganes põldude järelvalveamet saab kaa laglede kakajunnide järgi emotsionaalsust hinnata. Või siis et lagled ei kaka ju. Või et just siis ainult kakavad. Laps räägib siis kui kana pissib. Aga lagle?



Hetkeseisuga olen täna juba kaks korda teinud läbi automatka läbi kauni hommikuse eestimaa. Esmalt sõidutasin Edgari ja Heleni kell neli Tallinnasse, kus E lennukile panime. Ja siis Helen tõi ühe magava rinnalapse (that would be me) poole kümneks ilusti Biomeedikumi. Ja kuna ma tahtsin öösel E-le koogi kaasa küpsetada, ja enne seda õhtul käisime veel väljas, siis jäi uneaeg napiks kella 2:30 ja 3:30 vaheliseks. Ja nüüd on natukene imelik. Ma ei saa nagu midagi aru. Natukene. Näiteks sellest kuidas siiani olen olnud veendunud, et farmakoloogias on kõik laborandid venekeelsed ja nüüd korraga kuulsin vetsuukse tagant eestikeelseid- ning meelseid rõõmsaid naishääli laulupeomuljeid pajatamas ning rahvuslikke viisijuppe üles võtmas. Niisugune metamorfoos siis.
Istun ja joon Tallinnas ärakäinud kohvi otse termosest. oi-jaah. silmad olid punased küll veidi aega tagasi. Ja hommikul iiruga jalga tõmmatud sokkidel on ühel varbas ja teisel kannas auk. Olen rohkem nagu selline teadusinimene.

moments

Tänane päev on kestnud juba päris kaua, ja sellesse on mahtunud nii frustratsioonimaandav hommikune ärkamine kui head sõnumid lähedaselt inimeselt kui emaga kohtumine kui ka üks tõsine tulevikuteemaline vestlus. Ning palju muud. Aga ma loodan et see ei vähenda ühegi täna minuga kokku puutunud inimese väärtust kui ma tunnen kuidas kõige parem moment päevas on see, kui sulle jookseb mööda tänavat vastu laps tuules lendava kilekotiga ja sulle vastu naerab kui märkab kui väga tema nägemine ka sulle rõõmu teeb. Sest ma usun et tema rõõm jooksuga õhust pungis kilekotist on suurem kui ükski minu väikesest asjast ja õnnestumisest tekkinud heameel. Ma loodan et see ei lähe mul meelest. I want it back.

Eestimaa oma täies kauniduses jpms :)

Möödunud päevadest lisaksin siia vaid kaks pilti. Ja võib-olla minul endal ei olegi nendega midagi erilist pistmist.


niisuguse rohelise suvepildi Heleni järve äärest lisaksin siia kahe tibuga foonil


ja siis sellise suveöise pildi taas Heleni maalt Agali äärest koos kahe kuuga. Mis muuseas ei ole üldse jaaniöö. Aga ikkagi.

Ning nädalavahetusel otsin ka koha, kuhu suurem hulk ülesvõtteid üles panna. Eks siis ütlen.

of mice and italian men

Ning lihtsalt infoks - mul on nii hea meel, et alati kui mul on vaja teada näiteks kuidas osalevad neuropeptiidid seksuaalkäitumises või millised hormonaalsed muutused kaasnevad armumisprotsessidega, saan alati abi Itaalia teadusMEESTELT :) Way to go, dudes.

final destination

Täna räägib onu mällo teile - kallid lapsed - õudusjuttu. Kas te ikka teadsite, et Taisto "Taistoga-reisides-naudib-su-hing-vabadust" Reiside bussiliine haldab selline ettevõte nagu OÜ Orderline? Täiesti ebaõnnstunud püüd firmajuhtide poolt ettevõttest borderline-isiksusehäire muljet luua, samal ajal kui tegemist on vaieldamatu psühhopaatiaga, borderlainist ei saa juttugi olla. I'm talking firmapoliitika mis väidab et kui eelmüügist pileti ostnud inimene tuleb kohale 5 minutit enne bussi väljumist, ei ole tal oma kohale enam õigust; I'm talking olukorrad kus bussijuht võtab seisukohtadele reisijaid ja käseb neil pead madalal hoida kui tee ääres politseid näeb; I'm talking paduvihmasel teel kurvis vonklevatest tühjadest treilerikärudest möödasõidud; I'm talking lihtsalt see hirm oma ja lähedaste elu pärast kui bussijaama jõudes selgub et kella üheksane SEBE buss esmaspäeva õhtuti Tartusse ei lähe ning peame Taistoga reisima.
Oi oi. Luban et reedel lisan nimetatud verstaposti kohta mu eluteel ka vastavad ülesvõtted :) Tartusse jõudes olime igatahes nagu uuestisündinud :)
Aga seniks kena jaanipäeva teile.


See meile vastu tulnud rekkajuht saatis mulle nüüd pildid :)

things never seen

Ma olen väga minevikukeskne inimene. Ja mul on iga päev mitu korda kahju vaadata kuidas asjad juhtuvad ja teada et ma ei pruugi neid enam homme mäletada.
Sellepärast ma loodan et kõik kes mulle telekaostmises pöialt on hoidnud annavad mulle andks, et selle ostu tulevikku lükkasin et hoopis fotokas hankida. Sest need asjad mida telekast vaadanud oleksin, on edaspidi kaa olemas (noh, okei, peale selleaastase jalgpalli:)), aga need asjad mida nüüd pildistan ei pruugi nii kaua oodata. Onju.
Ma ei hakka siin mingit uut fotodiipi tegema, aga lihtsalt tooksin kaks stiilinäidet endast ja minu emmest, kes peale pikka tõmblemist ühe pildi peale ka niisugune armas ja normaalne suutis jääda nagu ta päriselt on.


Kes veel ei tea, siis see on minu emme, niimoodi kelmikamalt veidi :)


Ja see on fantast kunstipilt minust. Juba esimese laksuga niisugune kontseptsioon, assa mait!

reminder

Kuna nädalavahetusel saabus elav etteheide, et ma hoian oma saavutused enda teada ja keegi ei tea mind seetõttu nende puhul õnnitleda, siis siin praegu - behold! - ma kaitsesin teisipäeval MUIDE magistrikraadi. Ahah. Oi kui palju õnnitlusti tuli korraga nüüd.
Aga irooniata, muide, see oli niisugune kaunis päev, mis algas härra professori telefonikõnega hommikul kell 8:24 meenutamaks et mul on ka eksperimendid teha ning lõppes sellesama tuntud professori õnnitlustelefonikõnega õhtul kell 21:48. Kas saab üks eksiteedel rändav ning juhendamist ja lambi- ning rambivalgust ihalev magistrand soovida enam pühendunud juhendajat ja teistsugust päeva? Mkmm of course.
Magistritöö kaitsmine ei ole muide ainult koht, kus räägid, mida tead. See on ka koht õppimiseks ning tulevastele põlvedele kõrva taha panemiseks. Teadmiste, that is. Näiteks et kui sa oled harjunud iga hommik jooma suure tassi kohvi, mis su kehas rännaku lõpetab täpselt poolteist tundi hiljem kui ilusti laboris istud ja vets käeulatuses on, siis magistriharidusega inimene võiks taibata, et selline automatism veab alt tingimustes kus nimetatud aja möödudes lugupeetud emeriitprofessorist oponendiga oma "disseri" metateoreetilisi tahke lahkad, mis mõnusa spontaanse kempsutreti võimaluse PRAKTILISELT välistab. Mental note: doktoritöö kaitsmise ajaks kas:
a) suurendada aastatepikkuse õlletreeninguga vedelikke koguvate kehaõõnete potentsiaalset mahutavust;
b) mitte tarvitada kaitsmispäeva hommikul any vedelikke at all.

Vedelike tarvitamisega on seotud ka kolmas tänane lugu, mis räägib taas ühest lugupeetud professorist, kes mulle kraadi kaitsmise puhul pidulikult üheõllepudelilise preemia üle andis. Pole just F1-šampus, ent mis teeb asja tähelepanuväärseks, on kingituse personaalsus. Nimelt eks ole professori-härra minu tagasihoidlikus apartemendis küll mu pudelikorgikogu silmitsenud, millest ka niisugune sürpriis. Ja seda korki mul tõesti ei ole. Suur-suur äitähh, seriously. Ning kõik teised olete samuti teretulnud mulle taaslõpetamise puhul sarnaseid üllatusi tegema. Isegi pudelit ei pea küljes olema :).

Ning lihtsalt et seda oma peast välja saada, väike teade kõigile neile, kes minu otsest teaduslikku tegevust täie tõsiduse ning pöidlaid pihku surudes jälgivad: möödund nädalal ähvardas maailma njuurosaienssit katastroof Kalevi "Mõnusa maiuse" puudumise tõttu poelettidelt kohaeelistuse katse järjekordse episoodi alguses. Õnneks lahenes kriitiline situatsioon siiski tänu Ümera poe abivalmis personalile suuremate ekstsessideta. Mitte et ma oleks pidanud neilt abi paluma. Niisugust lauset oli lihtsalt mugav kirjutada praegu, et ma ei peaks teid haigutama ajama jutuga kuidas maiustusteriiulite vahel kondasin ja kuidas tundus et ma ei leiagi ja siis ikkagi leidsin. Oli ju jama, eks? Oluline on, et leidsin. Müüjad olid selle sinna ilusti mind ootama pannud lihtsalt. Aitäh.

it's been a while

Hommikul Lastehaigla tagant üle muruplatsi Biomeedikumi tulles meenus mulle niisugune asi:

ma olen murul käinud väga vähe
ja seda mitte säästmaks taldasid
nüüd talv on käes ma murule ei lähe
ja seda mitte säästmaks taldasid

ja mitte et ma eelistaksin heina
ja mitte et ma eelistaksin lund

ma olen võimeline tundma leina
ma olen võimeline
tundma leina
ja väga võimeline
ära tundma iga seina
majas milles mul ei tule und

Ja kui ma selle peale mõtlen, siis ma ei tea enam, mida sellega mõeldud on. Suure tõenäosusega on selle taga lihtsalt üks emotsioon ühel hetkel. Aga praegu ma võin sellele anda ükskõik millise oma hetkeseisundiga sobiva interpretatsiooni.
Mida see siis tähendab nüüd?

Over and out

Inimesele on nii vähe rõõmuks vaja. Ma võib-olla romantiseerin/dramatiseerin seda üle, aga eile kui Emajõel paaditripil käisime, istus kaldal üks onu, jalgratas puu najale toetatud. Isegi õnge ei olnud vees, ega mingit õllepudelit ega midagi. Lihtsalt mõtles, nagu mina mõtlen mõnikord. Ja võib-olla ei ole talle kunagi tähelepanu pööratud. Siis ma tahan mõelda, et see, et ta sai meile vastu lehvitada kui mõlemad talle viipasime, tegi ta päeva paremaks. Ja meie jaoks oli see just like that, nii väike liigutus. Aga kõigi päev sai parem. Ja hiljem silla alt läbi sõites jälgisid meid ja lehvitasid vastu isa väikse pojaga. Ja hoolimata selle melodramaatilisusest ma tahan mõelda et kunagi hiljem see poiss mäletab seda pärastlõunat koos isaga võib-olla sellepärast, et meie seal sees olime. Ja tal on, millest kinni hoida. Nagu mina mäletan mõnda asja.
Kellegi kurvastamiseks on palju rohkem vaja teha. Kõige valusam on kellelegi mitte midagi teha. I'm so sorry Marge

My coduce on callice

Ma isegi ei oska öelda, kas see on dream job või mitte. Kodus on nii hea. Tahaks et mu lapsed kasvaks muru peal jõe ääres ja et ma oleksin igal õhtul õigel ajal kodus. Kas see on ambitsioonide puudumine? Ma soovin et tähtsad asjad oleks tasakaalus. Või õigemini - ma arvan et ühed asjad on ainult vahendid teiste, tähtsate asjade jaoks.

Searching for memory

Eileõhtune tänaseks magistrieksamiks pealesunnitud Daniel Schacteri "Searching for Memory" raamatu lugemise eest võin paraku psühholoogia osakonda vaid tänada. Hiljem käisin oma uue rohelise kastekannuga esimest korda surnuaial kastmas. See on ju siinsamas Võidu tehase taga, ja mulle meeldib et meie plats on nagu minu isiklik aed, kus kastmas ja vaatamas käia saan. Tegelikult oli veidi imelik jalutada kastekannuga mööda Narva maanteed sinnapoole, sest vihma juba veidi tibutas. Aga rohelisekastekannugategelemise soov oli nii suur. Ja mis see väike tibutamine aitab, kui mitu päeva on kuiv olnud. Ja siis päikeseloojang tegi need õhukesed udused vihmapilved hästi põhjalikult punaseks ja kuskil kalmistu administratiivhoone (??) hoovis kõlksutas keegi veel ilmselt mõnda hauaplaati teha ja mina kandsin oma kannuga vett ja soristasin seda igale poole. What's important is - mulle jääb see meelde. Ja mul on väga palju asju meeles. Kuigi väga palju asju on meelest läinud. Rääkisime emaga nädala alguses minu köögilaua taga õhtul Orkutist ning sellest, kuidas sealt vanu sõpru üles leida saab. Ja ema rääkis kuidas ta mäletab inimesi ja asju mis olid üle neljakümne aasta tagasi. Ja mina rääkisin kuidas ma vaatan minu esimese klassi pinginaabri Kristi pilte ja mäletan oma kõige esimest septembrit. Ja kuidas ma ei suuda aru saada, kuidas sellest juba 18 aastat möödas on. Kumb on uskumatum, kas see, et nii palju aega mööda on läinud, või see, et ma ikka mäletan? Või kas see on kurb, et ma kõike ei mäleta? Mis oli 18 aastat tagasi, või seitse aastat.
Ma tahtsin Schacteri kohta öelda, et taipasin, kui väga oluline mälu meie jaoks on. Minu jaoks. Ja kuidas minevik meie olevikku konstrueerib ja sellele mõtte annab. Mõned olulised asjad mu elus ainult tänu sellele olemas ongi. Kuigi võib-olla see mälestus ongi ainus mis mul neist olema saab. Ma mäletan kuidas kunagi väiksena juhtus bussis mingi väga piinlik asi ja ma põdesin seda mitu aastat ja arvasin et ei suuda seda kunagi unustada - kuni ühel hetkel märkasin, et ma ei mäleta enam, mis see oli. Aga on asju, mis on nii olulised selles, mis ma praegu olen, et neid ei saa unustada. Enamus neist on kõigi teiega seotud. Thank you.

Good gnus

Rikas olemine on mitmepalgeline fenomen - mu kontojääk on nii suur, et ma ei raatsi seda kuulamaks kontojäägiinfo lühinumbrile helistada, kõneminut maksab :)
Niiet just praegu on õige aeg Mällole külje alla pugeda :)

Muide, nagu Merle hommikul meenutas, on täna viimane päev teha fantaasiarikkaid aita-mällol-mööda-saata-öö-pakkumisi. Ning paistab et sama sõnum otsustas ka võidupakkumise: "Aga kuna tänaseni on avatud konkurss, mille auhinnaks õhtu Mälloga, ja kus pakkumiste headuse üle otsustatakse loovuse ja applicability järgi või mis need kriteeriumid olid, siis ma tahaksin endale järgneva sammuga kenasti võidu kindlustada - annan oma "kutse kahele" Sulle ja veeda üks tõeliselt meeldiv õhtu 500 advokaadiga. No selliseid pakkumisi Sulle vaevalt rohkem laekunud on..." Ehk siis tegemist advokantuuri 85. aastapäeva piduliku pingviiniüritusega, millest Merle minu heaolu nimel valmis loobuma on :) Mis te arvate, kallid lugejad, kas suudan seltskonda sulanduda?