Searching for memory

Eileõhtune tänaseks magistrieksamiks pealesunnitud Daniel Schacteri "Searching for Memory" raamatu lugemise eest võin paraku psühholoogia osakonda vaid tänada. Hiljem käisin oma uue rohelise kastekannuga esimest korda surnuaial kastmas. See on ju siinsamas Võidu tehase taga, ja mulle meeldib et meie plats on nagu minu isiklik aed, kus kastmas ja vaatamas käia saan. Tegelikult oli veidi imelik jalutada kastekannuga mööda Narva maanteed sinnapoole, sest vihma juba veidi tibutas. Aga rohelisekastekannugategelemise soov oli nii suur. Ja mis see väike tibutamine aitab, kui mitu päeva on kuiv olnud. Ja siis päikeseloojang tegi need õhukesed udused vihmapilved hästi põhjalikult punaseks ja kuskil kalmistu administratiivhoone (??) hoovis kõlksutas keegi veel ilmselt mõnda hauaplaati teha ja mina kandsin oma kannuga vett ja soristasin seda igale poole. What's important is - mulle jääb see meelde. Ja mul on väga palju asju meeles. Kuigi väga palju asju on meelest läinud. Rääkisime emaga nädala alguses minu köögilaua taga õhtul Orkutist ning sellest, kuidas sealt vanu sõpru üles leida saab. Ja ema rääkis kuidas ta mäletab inimesi ja asju mis olid üle neljakümne aasta tagasi. Ja mina rääkisin kuidas ma vaatan minu esimese klassi pinginaabri Kristi pilte ja mäletan oma kõige esimest septembrit. Ja kuidas ma ei suuda aru saada, kuidas sellest juba 18 aastat möödas on. Kumb on uskumatum, kas see, et nii palju aega mööda on läinud, või see, et ma ikka mäletan? Või kas see on kurb, et ma kõike ei mäleta? Mis oli 18 aastat tagasi, või seitse aastat.
Ma tahtsin Schacteri kohta öelda, et taipasin, kui väga oluline mälu meie jaoks on. Minu jaoks. Ja kuidas minevik meie olevikku konstrueerib ja sellele mõtte annab. Mõned olulised asjad mu elus ainult tänu sellele olemas ongi. Kuigi võib-olla see mälestus ongi ainus mis mul neist olema saab. Ma mäletan kuidas kunagi väiksena juhtus bussis mingi väga piinlik asi ja ma põdesin seda mitu aastat ja arvasin et ei suuda seda kunagi unustada - kuni ühel hetkel märkasin, et ma ei mäleta enam, mis see oli. Aga on asju, mis on nii olulised selles, mis ma praegu olen, et neid ei saa unustada. Enamus neist on kõigi teiega seotud. Thank you.