reminder

Kuna nädalavahetusel saabus elav etteheide, et ma hoian oma saavutused enda teada ja keegi ei tea mind seetõttu nende puhul õnnitleda, siis siin praegu - behold! - ma kaitsesin teisipäeval MUIDE magistrikraadi. Ahah. Oi kui palju õnnitlusti tuli korraga nüüd.
Aga irooniata, muide, see oli niisugune kaunis päev, mis algas härra professori telefonikõnega hommikul kell 8:24 meenutamaks et mul on ka eksperimendid teha ning lõppes sellesama tuntud professori õnnitlustelefonikõnega õhtul kell 21:48. Kas saab üks eksiteedel rändav ning juhendamist ja lambi- ning rambivalgust ihalev magistrand soovida enam pühendunud juhendajat ja teistsugust päeva? Mkmm of course.
Magistritöö kaitsmine ei ole muide ainult koht, kus räägid, mida tead. See on ka koht õppimiseks ning tulevastele põlvedele kõrva taha panemiseks. Teadmiste, that is. Näiteks et kui sa oled harjunud iga hommik jooma suure tassi kohvi, mis su kehas rännaku lõpetab täpselt poolteist tundi hiljem kui ilusti laboris istud ja vets käeulatuses on, siis magistriharidusega inimene võiks taibata, et selline automatism veab alt tingimustes kus nimetatud aja möödudes lugupeetud emeriitprofessorist oponendiga oma "disseri" metateoreetilisi tahke lahkad, mis mõnusa spontaanse kempsutreti võimaluse PRAKTILISELT välistab. Mental note: doktoritöö kaitsmise ajaks kas:
a) suurendada aastatepikkuse õlletreeninguga vedelikke koguvate kehaõõnete potentsiaalset mahutavust;
b) mitte tarvitada kaitsmispäeva hommikul any vedelikke at all.

Vedelike tarvitamisega on seotud ka kolmas tänane lugu, mis räägib taas ühest lugupeetud professorist, kes mulle kraadi kaitsmise puhul pidulikult üheõllepudelilise preemia üle andis. Pole just F1-šampus, ent mis teeb asja tähelepanuväärseks, on kingituse personaalsus. Nimelt eks ole professori-härra minu tagasihoidlikus apartemendis küll mu pudelikorgikogu silmitsenud, millest ka niisugune sürpriis. Ja seda korki mul tõesti ei ole. Suur-suur äitähh, seriously. Ning kõik teised olete samuti teretulnud mulle taaslõpetamise puhul sarnaseid üllatusi tegema. Isegi pudelit ei pea küljes olema :).

Ning lihtsalt et seda oma peast välja saada, väike teade kõigile neile, kes minu otsest teaduslikku tegevust täie tõsiduse ning pöidlaid pihku surudes jälgivad: möödund nädalal ähvardas maailma njuurosaienssit katastroof Kalevi "Mõnusa maiuse" puudumise tõttu poelettidelt kohaeelistuse katse järjekordse episoodi alguses. Õnneks lahenes kriitiline situatsioon siiski tänu Ümera poe abivalmis personalile suuremate ekstsessideta. Mitte et ma oleks pidanud neilt abi paluma. Niisugust lauset oli lihtsalt mugav kirjutada praegu, et ma ei peaks teid haigutama ajama jutuga kuidas maiustusteriiulite vahel kondasin ja kuidas tundus et ma ei leiagi ja siis ikkagi leidsin. Oli ju jama, eks? Oluline on, et leidsin. Müüjad olid selle sinna ilusti mind ootama pannud lihtsalt. Aitäh.