Inimesele on nii vähe rõõmuks vaja. Ma võib-olla romantiseerin/dramatiseerin seda üle, aga eile kui Emajõel paaditripil käisime, istus kaldal üks onu, jalgratas puu najale toetatud. Isegi õnge ei olnud vees, ega mingit õllepudelit ega midagi. Lihtsalt mõtles, nagu mina mõtlen mõnikord. Ja võib-olla ei ole talle kunagi tähelepanu pööratud. Siis ma tahan mõelda, et see, et ta sai meile vastu lehvitada kui mõlemad talle viipasime, tegi ta päeva paremaks. Ja meie jaoks oli see just like that, nii väike liigutus. Aga kõigi päev sai parem. Ja hiljem silla alt läbi sõites jälgisid meid ja lehvitasid vastu isa väikse pojaga. Ja hoolimata selle melodramaatilisusest ma tahan mõelda et kunagi hiljem see poiss mäletab seda pärastlõunat koos isaga võib-olla sellepärast, et meie seal sees olime. Ja tal on, millest kinni hoida. Nagu mina mäletan mõnda asja.
Kellegi kurvastamiseks on palju rohkem vaja teha. Kõige valusam on kellelegi mitte midagi teha. I'm so sorry Marge
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar