teisipäev, 27. jaanuar 2004
Keegi mõrvarlike kavatsustega inimene on meie niigi hirmuäratavasse vetsu poti kõrvale pannud suuremat kasvu lapse suuruse elektriküttekeha. Nagu mingi lõks - meesterahvana lased tahes-tahtmatult osa oma sorust otse hõõguvale elektrielemendile, naisterahvana kõrvetad poti kohale kükitada püüdes kannid. Lõpeks see piin juba!
viimane märkus: professor Dunn, kes andis mõista, et annab endale aru, et Eestis on praegu hilja, vastas mu tänukirjale et tore on. Või äkki oli ta sõnum, et see töö, mida tegevana end talle lühidalt kirjeldasin, on hiljaks jäänud? :) misiganesmasellegaöeldasoovisin. head ööd Kaimar, head ööd Merle.
Pluss, et olla tõelise blogi moodi (tsitaat Siimu lehelt, millele ma suuda isegi copy-paste teha, rääkimata siis sellele kuidagi linkimisest: "Ja et ikka oleks tõeline blog, siis - eile sõina ma lund. Maitses nagu lapsepõlves"), märgin siia lõppu et võtsin köögiriiulilt eel-eelviimase kruusi hambapesuks. Ülejäänud on juba kraanikausis erinevate joogipoolstejäänustega. Laupäeval ostsime Grete soovitusel poest piima, kakaod, vaarikateed, virsikumahla ja glögit. Pluss sidrunit ja muna, mis on kaa PÕHIMÕTTELISELT joogid, Grete!
Saadan selle nüüd Merle, Sulle. Kirjutan siia, siis pole kirja sisse peale lingi midagi vajagi. Mõtlesin veel, et kirjutan, et vaata et Sa sellest kellelegi ei räägi. Lugesin ju Postimehest, et Puiatus (või oli see nüüd Gaagvere) tehakse ju uute poistega nii, et räägitakse poisile mingi jutt ja siis paar päeva jälgitakse, kas jutt tuleb kusagilt välja. Noh, et kas poiss paneb kitse või ei. Selle sõna keelelises tähenduses (mis sellegipoolest meenutab mulle kunagisi lehma-edasi-panema-minekuid)
Nii.
Mul oli vaja kirjutada. Aga midagi täpsemalt ei saanud öelda, mistõttu oli raske adressaati leida. Mistõttu otsisin üles käesoleva hilissuvise blogi. Kuna Kaimar (ja kui ma oleks mingi elementaarnegi it-mees, siis teeksin tema nime aktiivseks, et ta blogile linkida saaksite, aga ma EI OLE üldse mingi elementaarne mees anyway) ei soostunud mind Artaxise lehele elama võtma, siis pidin ikkagi omal käel hakkama saama. Ja eks ma siis saan. Pika kasutajanimede ja salasõnadega pusimise peale oli nii südantsoojendav sisse saada üle poole aasta (blogisse sisse logimise tähenduses) ja kuskilt ülanurgast "welcome back, keegi mällo!" lugeda. Sattus augustis selline nimi.
Ning kui ma oleks veel mingi ERILINE arvutihuviline, siis ma kustutaks oma augustikuised blogijäänused siit ära kaa. Aga MA EI OLE! Jätke mu hing rahule. Üldse mul ei ole plaanis end eriti siin kellegagi jagama hakata, pigem niimoodi omaette olla nagu rohkem. Et lihtsalt saaks asjad hinge pealt ära vahepeal mõneks ajaks. Ja et siis - iseennast tsiteerides - "Kunagi 500 aasta pärast arheoloogid avastavad tohutu hulga blogiürikuid ja järeldavad nende põhjal, et eesti aladel oli aastatel 1800-2100 intellektuaalne madalseis." (ning palun, PALUN, tulge, kuradi it-mehed ja naerge, et ma ei osanud isegi selle oma blogiteksti juurde teid ladusalt linkida, või mis iganes selle asja nimi on, kuidas need vanad ütlemised uues tekstis kajastuvad).
Anyway. Anyway. Anyway. Lihtsalt - (kusjuures Bart Simpsonit tsiteerides) "If I may dust off an old chestnut..." (ning ma EI suutnud seda tsitaati meelde tuletada, vaid otsisin Googlist (HAHA, ma märkasin siin lehe ülaservas tillukest "insert link" nupukest - nüüd hakkab tohutu linkidesadu!!) märksõnadega "chestnut" ja "simpsons" ning jõudsin kena positiivse kriitika juurde Simpsonite viimase poole aasta episoodide kohta) - ANYWAY:
Hakkasin Merlele umbes samamoodi kirja kirjutama - noh, et "mul on vaja kellelegi kirjutada. Aga midagi täpsemalt öelda ei saa." Ja siis tundsin, et eeiii, tema kaa ei ole veel õige adressaat. Millest johtusid ka blogiidentiteediotsingud.
Anyway - mul on vaja oma pea seest kirja panna kõik kuidas kaks päeva läks raisku millegi õppimise peale, mis seejärel hommikul ikkagi meelde ei tulnud - hommikul, kui olin käinud mingis kohas kus käimine oli ainult enda jaoks vormi täitmine, ent vähemalt sain seal esialgu eeldatavasti veel vägagi mõttekalt ning põhjendatult kulutada mõttelise osa sellest eelpoolmainitud "teisest päevast", pluss ülejäänud mõtteline osa enne õppimise mõttetuse selgumist kusagil mujal :) - juba hakkab minema, rõõmustan siin omaette - pluss millegi tegemata jäämine kellegi pärast kes ei olnud kusagil kohal, kus ta oleks pidanud olema, pluss asjaolu, et jäin hommikul ilma sellest, mille abil oleksin lootnud enese positsiooni kui mitte parandada, siis säilitada, pluss pärastlõuna, mis möödus süüa tehes ja midagi oodates, mis möödus kuidagi riivamisi ja asju üllatavalt segaseks ja samas selgeks tehes, pluss toimunu üle juureldes siiski mitte armsaid ligimesi unustades ning samas sellegipoolest ainult ühte auku mõeldes, kuni ühel hetkel täiesti ootamatult - how on earth ma hoopis SIIA jõudsin??? Kui see on sada korda ära unustatud ja... ÄRA UNUSTATUD, kuskohas mu pea sees see selliste asjade kohta ikka veel infot leidub? For crying out loud!
Mängin praegu mõttega absoluutselt valimatult lahmima hakata, päris- ja kohanimedega, ja pikantse infoga, mida mu pea toodab - äkki haigusnähud taanduvad? Ähh... pärast keegi loeb veel.
Enivei - to cut a long stoori shoort - pean tõdema, et ei hakanud kergem. Sellegipoolest läheb see kiri praegu Sulle, Merle. Sest Sina olid esimene retsipient, kes pähe sattus. Eks teised loevad kunagi hiljem kui mu blogi kuulsaks ja tähelepanuväärseks saab. Näiteks kui hakkan siin tarkusi kirjutama nagu Kaimar kirjutab oma mikrolaienahjupudrutist või poppe ja noortepäraseid asju nagu Siim, kes täna/eile ka minu saadetud lingile viitas :)
Vahepeal kirjutas mulle selline kuulus mees nagu Adrian Dunn minu mingi reprindipäringu peale (juba ammu Atlandi voogudest läbikäinud nätsunud ümbrik kümnekonna nurgast ligunenud ja teisest nurgast harilikuga parimaid Eidrianni soove täis kirjutatud teosega kätte saadud ja läbi loetud) lühikese tabava lause "I sent these, did you ever receive them? " mis kõlab kuidagi koduselt "piipl gou gou gou, mani giv" moodi :)
Meeleolu läheb kuidagi selgemaks ja kenamaks. Eks uus ilus päev on kaa juba algamas. Kui magada saan, läheb imelik tunne pealt ära, i hope. ja üldse, ega nii pikalt keegi blogisse ei kirjutagi tegelikult.
i rest my case.
Mul oli vaja kirjutada. Aga midagi täpsemalt ei saanud öelda, mistõttu oli raske adressaati leida. Mistõttu otsisin üles käesoleva hilissuvise blogi. Kuna Kaimar (ja kui ma oleks mingi elementaarnegi it-mees, siis teeksin tema nime aktiivseks, et ta blogile linkida saaksite, aga ma EI OLE üldse mingi elementaarne mees anyway) ei soostunud mind Artaxise lehele elama võtma, siis pidin ikkagi omal käel hakkama saama. Ja eks ma siis saan. Pika kasutajanimede ja salasõnadega pusimise peale oli nii südantsoojendav sisse saada üle poole aasta (blogisse sisse logimise tähenduses) ja kuskilt ülanurgast "welcome back, keegi mällo!" lugeda. Sattus augustis selline nimi.
Ning kui ma oleks veel mingi ERILINE arvutihuviline, siis ma kustutaks oma augustikuised blogijäänused siit ära kaa. Aga MA EI OLE! Jätke mu hing rahule. Üldse mul ei ole plaanis end eriti siin kellegagi jagama hakata, pigem niimoodi omaette olla nagu rohkem. Et lihtsalt saaks asjad hinge pealt ära vahepeal mõneks ajaks. Ja et siis - iseennast tsiteerides - "Kunagi 500 aasta pärast arheoloogid avastavad tohutu hulga blogiürikuid ja järeldavad nende põhjal, et eesti aladel oli aastatel 1800-2100 intellektuaalne madalseis." (ning palun, PALUN, tulge, kuradi it-mehed ja naerge, et ma ei osanud isegi selle oma blogiteksti juurde teid ladusalt linkida, või mis iganes selle asja nimi on, kuidas need vanad ütlemised uues tekstis kajastuvad).
Anyway. Anyway. Anyway. Lihtsalt - (kusjuures Bart Simpsonit tsiteerides) "If I may dust off an old chestnut..." (ning ma EI suutnud seda tsitaati meelde tuletada, vaid otsisin Googlist (HAHA, ma märkasin siin lehe ülaservas tillukest "insert link" nupukest - nüüd hakkab tohutu linkidesadu!!) märksõnadega "chestnut" ja "simpsons" ning jõudsin kena positiivse kriitika juurde Simpsonite viimase poole aasta episoodide kohta) - ANYWAY:
Hakkasin Merlele umbes samamoodi kirja kirjutama - noh, et "mul on vaja kellelegi kirjutada. Aga midagi täpsemalt öelda ei saa." Ja siis tundsin, et eeiii, tema kaa ei ole veel õige adressaat. Millest johtusid ka blogiidentiteediotsingud.
Anyway - mul on vaja oma pea seest kirja panna kõik kuidas kaks päeva läks raisku millegi õppimise peale, mis seejärel hommikul ikkagi meelde ei tulnud - hommikul, kui olin käinud mingis kohas kus käimine oli ainult enda jaoks vormi täitmine, ent vähemalt sain seal esialgu eeldatavasti veel vägagi mõttekalt ning põhjendatult kulutada mõttelise osa sellest eelpoolmainitud "teisest päevast", pluss ülejäänud mõtteline osa enne õppimise mõttetuse selgumist kusagil mujal :) - juba hakkab minema, rõõmustan siin omaette - pluss millegi tegemata jäämine kellegi pärast kes ei olnud kusagil kohal, kus ta oleks pidanud olema, pluss asjaolu, et jäin hommikul ilma sellest, mille abil oleksin lootnud enese positsiooni kui mitte parandada, siis säilitada, pluss pärastlõuna, mis möödus süüa tehes ja midagi oodates, mis möödus kuidagi riivamisi ja asju üllatavalt segaseks ja samas selgeks tehes, pluss toimunu üle juureldes siiski mitte armsaid ligimesi unustades ning samas sellegipoolest ainult ühte auku mõeldes, kuni ühel hetkel täiesti ootamatult - how on earth ma hoopis SIIA jõudsin??? Kui see on sada korda ära unustatud ja... ÄRA UNUSTATUD, kuskohas mu pea sees see selliste asjade kohta ikka veel infot leidub? For crying out loud!
Mängin praegu mõttega absoluutselt valimatult lahmima hakata, päris- ja kohanimedega, ja pikantse infoga, mida mu pea toodab - äkki haigusnähud taanduvad? Ähh... pärast keegi loeb veel.
Enivei - to cut a long stoori shoort - pean tõdema, et ei hakanud kergem. Sellegipoolest läheb see kiri praegu Sulle, Merle. Sest Sina olid esimene retsipient, kes pähe sattus. Eks teised loevad kunagi hiljem kui mu blogi kuulsaks ja tähelepanuväärseks saab. Näiteks kui hakkan siin tarkusi kirjutama nagu Kaimar kirjutab oma mikrolaienahjupudrutist või poppe ja noortepäraseid asju nagu Siim, kes täna/eile ka minu saadetud lingile viitas :)
Vahepeal kirjutas mulle selline kuulus mees nagu Adrian Dunn minu mingi reprindipäringu peale (juba ammu Atlandi voogudest läbikäinud nätsunud ümbrik kümnekonna nurgast ligunenud ja teisest nurgast harilikuga parimaid Eidrianni soove täis kirjutatud teosega kätte saadud ja läbi loetud) lühikese tabava lause "I sent these, did you ever receive them? " mis kõlab kuidagi koduselt "piipl gou gou gou, mani giv" moodi :)
Meeleolu läheb kuidagi selgemaks ja kenamaks. Eks uus ilus päev on kaa juba algamas. Kui magada saan, läheb imelik tunne pealt ära, i hope. ja üldse, ega nii pikalt keegi blogisse ei kirjutagi tegelikult.
i rest my case.
Tellimine:
Postitused (Atom)
