teisipäev, 28. juuni 2005

muscle relaxants actually cost less than you think

Eksivad need kallid lugejad, kes arvavad, et kui ma blogisse midagi ei kirjuta, eks siis mu elus midagi ei toimu, nagu ka need, kes küüsi närides mu põnevat elu kadestavad. Kõige rohkem on mul muidugi kahju neist kallitest inimestest, kelle jaoks blogi on ainukene märk minu elusolekust ning kes riideid kiskudes ning ennast süüdistades juba pikemat aega leinas taeva poole kisendavad.
Ärge muretsega, minu elu on täitsa huvitav. Suvepäevad on nii pikad, täitsa uskumatu kuidas jõuab veel peale pikka tööpäeva lapsega rattaga sõitmas ja laululaval trepist minemas käia. Ja need on juba väga vanad asjad mis tehtud. Ja ükspäev sadas vihma, mäletate? Hästi kõvasti. Oi-jaah, elukest.
Eelmisel nädalal hakkasin juba peaaegu et arvama et kallid lugejad on mind maha jätnud, kui külastatavus kolmekümne hiti juure maabus. Aga eile-täna, näe - jälle 90 ja 76 huvilist. Kindlasti on osa neist inimesed, kes on harjunud et neile pettumust valmistan ning oma veendumustele siit kinnitust otsimas käivad. Seekord valmistaksin neile pettumust ning luban teistele, kallitele lugejatele edaspidi teenekam postipapa olla. Eksju, lapsed? Aga nüüd ruttu-ruttu tuttu, homme ootavad jälle uued põnevad on müllo jutud.

Kommentaare ei ole: