elu*

Metallica ballaadide plaat, millele Media Playeris olen andnud iroonilise nime Ballads, yeah right. Uskumatult vana minu jaoks, ja paneb jällegi mõtlema nagu möödunudmöödunudmöödunudnädalane Ultima Thule kontsert, et minus on kaduma läinud tõsine rokipeer; suurestoas laual Kaimari ja seejärel Pille isa soovitatud Da Vinci kood, mis paneb lugedes tundma nagu oleksid samuti osa ülemaailmsest ja -ajasest vandenõust ja nüüd seisab pistodaga albiino ukse taga; köögis istub mällo aknalaual Eda-Inese (ning nüüd ma olen kindel et siia lehele hakkab jõudma aktiivseid guuglis Eda-Ines and porn otsingutegijaid - seda muidugi ei oleks juhtunud, kui ma ei oleks viimasesse lausesse p-sõna sisestanud, aga mis igaljuhul paneb taas mõtlema tõsisema blogi juhukülastajate etümoloogia (kirjateadlased ja -sõbrad, mis oleks õige võõrsõna?) koostamise üle) näo peal (issand, ega ma teemast kõrvale ei kaldunud??), eilsele külastajale otsitult, kellele - nagu paljudele teistele teile, kallid lugejad - tundus lõppeval aastal pakkumiseks sobivaim lugemisvara FHM ülemaailmne seksiküsitlus; ülejäänud korteris aastalõpulähedustunne ja soov kokkuvõtteid teha, nagu neid juba Pille ja eriti Greete lehtedelt lugenud oleme, ja samas veelmitteveelmittemidagipeabveeljuhtumaennee! tunne, ja ometigi soov, kallid sõbrad, et aastavahetusel lihtsalt koos oleksime nagu me kõik seda soovime (lause lõpp:)!). Las uued ja kihvtad asjad jäävad uude aastasse, enam ei jõua neid siia ahmida. Tore aasta on olnud. Emotsionaalselt laetud, ja selles kontekstis minu jaoks üllatavalt peaaegu alati positiivselt lõppenud juhtumeid täis. Good things happen to.. just to people, seekord lihtsalt nii. Palun nähke väikseid asju. Maailm koosneb neist. Palun öelge konsumi kassiirile tere ja vaadake talle otsa. Palun vaadake kuidas täna on väljas lumi ja jää, aga varsti läheb muru roheliseks ja laps ajab joostes tänaval tuvisid lendu. Ma olen naiivne vahel, ma tean - nii väljendusviisilt kui üldse. Viimast mõnede asjade osas eriti. Aga te peate uskuma, et on asju, mis ON seda väärt. Palun uskuge oma naiivseid unistusi, kui teisiti ei saa. Palun vastake, kui teile midagi öeldakse, see on kõige olulisem. Muidu ma jään eluks ajaks ootama.
Yours, for ever,

_______________________________
*armastan sind

i'm thinking in my brain

joulujanku

Paljud teist, nende hulgas kindlasti Iti ja Andres on muidugi mures miks ma nii ammu kirjutanud ei ole. Mis juhtus minu väikses maailmas sel saatuslikul õhtul, mil seisis ees Pet cemetery laadis küülikurappimine? Kas headus siiski võitis? Kas võitis tühi kõht? Kas võitis kuri saatus? Miks mällo selle kohta küll vihjeid ei anna?
Õigus on neil, kes mind juba aastaid külmavereliseks loomatapjaks pidanud on. Laste sõbrast armsast jänkust - as shown on left sai meeldiv vormiroog teie paremal käel, kena kõhutäis ning üldse a night to remember. Tagakiusamise vältimiseks ma kaassüüdlaste nägusid siia ei lisa, aga jaah, Iti, Kaimar OLI nende seas:) Niiet sõim palun jätkuvalt suunata tema koju. Siinkirjutaja on vaid süütu kannataja; parim mis ma teha sain, oli leida võimalikult humaanne ning hea retsept.

ja nüüd väike nõuanne postitöötajatele

Hommikul kiirestikiiresti postkontorijuure joostes ja autot maksmatajättes parkides et korrespondentsi rutturuttu postkasti saada (ooissand, kunagi kaugel iimeilieelsel ajal olid ajad kui ma vist teadsin peast mis kell kaste tühjendatakse!?), peatas mind poolel teel kandekastiga postitöötaja, öeldes et võin oma kirjapaki kohe talle kasti pista. Südame tegi kohe nii soojaks, et märkasin alles poole liigutuse pealt, et oleksin teda tänutäheks peaaegu sõbramehelikult õlale patsutanud. OI!

ja nüüd väike nõuanne fotosõpradele

Photopointi teenindaja kirjutas mu kliendikaardi andmed väikese märkmepaberi peale, pistis selle laua peale pliiatsitopsi ja võttis laua alt punase kaardi välja: "Jaaa siin on teie kliendikaart!"
See on teie pastakas küll. Niisugune hai-tekk.

kiire

Jõulud ei ole kunagi olnud hea aeg. Võibolla ükskord kui ma olen pinsil vana peer, on mul terve aasta aega et selleks valmistuda ja saan asju lõdva londiga võtta. Aga tegelikult on need juba siiani iga aastaga on paremaks läinud - ilmselt sellest tulenevalt, kuidas ise asjadega lepin. Ning samas osad asjad ise paranevad kaa, iseenesest. Kindlasti näiteks mõistujuturääkimisoskus on taas lihvitum kui aasta tagasi:)
Palju asju tahaks teha ära veel enne homme õhtupoolikut, et sellest hetkest edasi saaks lay back and relaxida. Jäneserümbarooga valmistada, kinke jagada, kokku saada, küünlaid põlema panna ja ära puhuda ja muud. Küünlaärapuhumislõhn on üks väheseid, mida ma tunnen. Ikka ei saanud päris stressivabu jõule, aga rahulikumad ikka kui eelmine aasta. Teile oli seekord kinke väga kerge leida:) Tublid lapsed.

jõulurõõmu metsarahvale

Ma olen ääretult hea inimene. Mis võiks jõuluajaks olla kaunim kink kui igatsevatel hingedel koosolemise võimaldamine? Käisin just loomaruumides ja andsin karmi käsu meie emased rotid isastega kokku perepuuridesse paigutada. Uu jee, naasty.
Ning kiire tagasisidena et tegemist oli meeletult teadusliku teoga, kutsuti siinkirjutaja seejärel kohe Eesti Farmakoloogia Seltsi liikmeks:)

suurte sõnadeta

Meie pere jõuluaeg on kohutav. Sünnipäevade tõttu. Aga samas muidugi ka meeliülendav periood, vähemalt osadele meist:). Igatahes täna lisandus taas kraami varakambrisse, mille kohta ühe Lohkva küla hoovi peal räägitakse aga ühes kohas on kodus mänguasjapood 8)

CD-draiv töötab jälle ja ma ei suuda end ükskord ammu kõvakettatühjendamisel tekitatud muusikadataplaatidest lahti kiskuda. Electricity and gravity.

Will, you marry me!

For reasons unknown on tänase päeva lugu korraga Paula Abdulli hitt Will you marry me. Ja ma isegi ei oska öelda, kuipalju sel on pistmist eilevaadatud Bridget Jonesiga.
Kurat, ma olen naistekas!

rest in peace

Hommikuse ajalehe kõrvale meenus taas, et soovisin juba varem juhtida kallite avaliku sektoriga mitte liiga tihedalt seotud lugejate tähelepanu nähtusele nimega Riiklik Investeeringute Programm. Minu parimat arusaamist mööda peaks see kirjeldama põhimõtteid, mille alusel meie kalli kodusõjast rüüstatud vabariigi ülesehitamine toimuma hakkab. Kindlasti kena ja arukas dokument. Ent meenutades eilenähtud uudistest kuidas Andrus Ansip pressikonverentsil Partsi asendades kõigi päevakorrapunktide üle ah, seda räägib Taavi, seda räägib jälle Taavi, oi, seda räägib Taavi; nojah, sellest ma ei tahakski rääkida nalja viskas - kusjuures kanalkahe uudistesaade suutis enne saate algust ringvaates ning saate sees iga pikema lõigu ette näidatavas ringvaates selle uudise lühiversiooni välja kuulutada vähemalt neljal koral et kõik ansipiaanid ikka teleka ette jõuaksid, ei tahaks ma hästi uskuda (hahaa, eks vaadake nüüd, milline kiil siin kiillauses lõppes ja milline algas:)), et meie humoreskriigis just niisugune nimi just niisugusele plaanile täiesti juhuslikult pandud sai. Ajakirjanduses kasutatakse ju niikuinii lühendeid, niiet programmi koostaja messidz rahvale on vähemalt riiklike investeeringute osas ootamatult lihtne - RIP.

miksükskidaameiistumufiatti

No okei, ma ei ole niipaljude iharate tsikipilkude osaliseks saanud Tibu II-ga, kui prognoositi (võibolla ta ei tohiks tegelt niipalju garaazis seista:)), aga palun mille üle ma kaebama peaks, kui ma jään ristmikule seisma ja miniga peaaegu samasuur kutsa jookseb kaassõitjaukse juurde, ajab ennast auto najale püsti ja kiikab salongi:)
Life may be pretty pretty sometimes, some argue some might think, they say.

now as seen on television

Juba ammuammu tahtsin teid siia viidata. Avalik teenus -> Natura 2000. Ja siis klikkige end sodiks. Sest eesti maa on niiilus.
Minu tänusõnad selleteemase info eest... eee... ja nüüd ma ei suuda enam tuvastada, kus see oli. Oli ühe noormehe blogi, kindlasti kuulus ja levinud, palun viidake sellele ise. Anyway, avalik info on avalik info, aga aitähh ikkagi.

es-ke?

Esimene pikem vestlus senise teretuttavaga, kelle kohta mul puudub info nii nime kui selle osas, mis põhjusel ja mis ajast me teineteist teretame, toimus oludes, kus me kumbki teist ära ei tundnud, kuna tema oli naise ja sülelapsega ning mina oma habemega. Oleks ära tundnud, oleks terest piisanud. Nüüd jäi kripeldama mõte, et äkki ühele meist jäi ikkagi arusaamatuks, kellega tegemist oli.

Bertolucci Dreamers

- I love you
- I love you too
- Yes, but I REALLY love you

pourquoi saartr et kamüü sont depressonickque

Hommikul Tallinnasse sõites kuulsin raadiost (ma ei satu mujal raadiot kuulama kui liiklusvahendites) et de Gaulle'i lennuväljal oli pommikoerte väljaõppe käigus 150 grammi trotüüli kaduma läinud. Nojah, koerad olid veel välja õpetamata :) Tavaline uudis, aga esimest korda vist pani niisugune asi mind mõtlema, kuidas seal pidi olema keegi reaalne ja vastutav isik, kes pidi oma ülemusele ette kandma je ne sais pas ou la trotüül. Ja et mina ei oleks tahtnud see isik olla. Sest niisuguseid asju on paha öelda inimestele kellest hoolitakse :)
Laiendasin oma mõtet kiiresti ning otsustasin et iga masendava eksistentsialistliku teooria taga on tegelikult ainult ühe inimese isiklik depressioon. Sest kui minul on sitt tuju, siis mulle paistab kaa nii. Aga praegu on kõik suht okei ning ma ei tunne nende meestega mingit soulmeitsust. Küsimus teile, kallid lugejad - kuidas ma niisuguse sisendi pealt sellise mõttekäiguni jõudsin?

c'mon join the joyride

No mis sa teed kui tahad sõita Biomeedikumi selle mitteavaliku lifitiga, mis käib muuseas ka anatoomikumist läbi, ning inimtühi lift tuleb ja seal läigib hõbedaselt tühi ja ilus puhas laibavedamiskäru, augud ilusti põhjas et misiganes asjad välja voolaksid vabalt. Sa ei heida sinna ju proovi pärast pikali.
Mkmm, ei heida ju.

the glass is half full

Kindlasti on paljud teist harjunud piimapakki enne avamist loksutama. Mõnevõrra väiksem peaks olema see osa, kes on harjunud et selle käigus selgub et pakk oli juba lahti. Aga ma loodan et ma ei ole ses osas vähemalt üksi.
Tegelikult see oli praegu lihtsalt allegooria.

eks peri mentaalpsühholoogia

Paljud teist on kindlasti omaette pead murdnud, mida ma küll päevad läbi laboris teen. Toon teile ühe kauni näite. Täna tegin muuhulgas hulgaliselt arvutusi, tabeleid ja jooniseid. Ja siis tegi Excel oma tööd. See tüüp seal paremas nurgas pigem nagu distantseeruks tehtust, a la oi, kas mina tegin midagi VÄ?

siit kus mina vaatan on haardkoor, teie näete softi poolt

Inimesed, keda armastatakse ja kes kellegagi koos saavad olla, muutuvad ilusamaks. Tuleb niisugune tänaval vastu ja näed kuidas ta särab ja on teistmoodi kui mäletad. Minul, kui olen põgusalt tutvunud uute ja huvitavate inimestega, kõrgeneb meeleolu ja ma ei suuda kaua aega uinuda.

Peavalu, mu viimaste päevade lahutamatu kaaslane. Mõtlesin kaua ent ikkagi ei suutnud lauset nii ümber sõnastada, et vähemalt mulle endale ei jääks mulje, et pean silmas oma literally viimaseid päevi.

her master's noise

mällo on päevapeale voodikõrvalt riiulist otsapidi välja sikutanud H. Malot' surematu teose "Perekonnata". Misiganes seega tema sõnum ei oleks, ma olen kindel et kui kuskil riiulil vedeleks päevad läbi Hugo' "Hüljatud", siis see oleks meil juba ribadeks tehtud:)

blaad spläderin

Kõigile teile, kes te kunagi valetamisega alustanud või ennast kellegina näidata olete püüdnud, kes te päriselt ei ole, palun väga, lugemislauale Emmanuel Carrère jutt "Vaenlane" (L'Adversaire, noh, tarkpead). Siis te enam ei tee. Üht asja tahaks sealjuures teile siiski südame peale panna: kui ennemloetud Chris Niles'i Hell's Kitchen'i kaane peal oli kirjas "black comedy", samas kui mina ei leidnud sealt midagi naljakat, siis selle raamatu kaanel ei olnud naljavõimalusele isegi vihjamisi vihjatud. Sõnaga - VÄGA masendav teos. Ängistav, rusuv, lootusetu, mõistmatu, tulemusetu, rahutukstegev vale. Ma usun et igaüks tunneb sealt midagi ära. Võib-olla see mõjubki kõige ängistavamalt - rahutu hirm, et miski on vale. Valem kui sa eales ette oskad kujutada. Nii vale, et midagi peale vale ei olegi. Brr..

Ma ei leidnud ühtegi hirmuäratavat verepritsimise pilti googlist niiviisi käppelt, niiet peate sellega leppima. rotten.commi ei julgenud vaadata präegast.

how low can you go

Üks nädal üleval, teine all. Nii see käib. Ja kuigi võiks ja saaks, ma ei taha seda siduda sellega, kuipalju mul tööjuures teha on ja kui hästi ma sellega hakkama saan ja kui palju mõttetult aega raiskan. Kuigi see oleks väga lihtne.
Ma tahan seda siduda millegi hoopis muuga. Ja see on väga raske.

ühes kohas on must öö

Lugedes saiko-raamatuid nagu äsjaläbitud Hell's Kitchen, või vaadates analoogseid filme (ehk siis MIKS ma neid filme ei vaata:)), kardan päriselt kaa kallite inimeste pärast, kellega iga päev kokku ei puutu. Sest pärast niisugust kogemust on raske uskuda, et enamik meie ümber olijaid ON normaalsed. Isegi kui me ei ole mitte kõikide saikode kodumaal ameerikas, vaid näiteks Tallinnas või Tartus. Mis ma teen, kui midagi juhtuma peaks? Olge ettevaatlikud!
Aga lugeda on mõnus. Tõeline luksus, esmalt ilma piiranguteta raamatupoeskäik ning seejärel kaks päeva järjest mitte midagi muud teha. Muidugi teeb selle nii eriliseks asjaolu, et iga päev ma EI SAA seda endale lubada. Aga niiviisi, kord kuus, mitte õhtul enne magamaminekut silmad juba kinni vajumas punnitada, vaid täiesti avalikult, keset päeva - oo kaad!

piiss aut

Peale selle et ma ei läinud/tulnud eile palavaltarmastatud Tallinnasse, veetsin päeva ka muus mõttes PÄRIS maailmast väljaspool - ilma internetita. Sest kodust kadus hommikuks võrk ära ja tagasi ei tulnudki. Ei kujuta ette, kuidas päeva õhtusse sain. Tegelikult kujutan küll - käisin linnas, ostsin paki raamatuid ja tulin koju lugema. Milline imeline päev! Ei mingeid kohustusi - esiteks, ei mingeid tegemata töid esmaspäevaks ning teiseks - vabandage mind - ei mingeid sotsiaalseid kohustusi. Viimane asjaolu kiskus küll õhtuks lõpuks suunukad natukene allapoole, aga no saime üle.
Ma ei taha mõelda, milline pidi elu olema vanasti kui koolis käidi ka laupäeval. Kas see tähendas, et kõik inimesed käisid laupäeval tööl kaa? Või olid ainult koolilapsed nii lollid, et ei saanud muidu hakkama? Jätkates ühte varasemat sellenädalast sõnavõttu tahan teile öelda, kui palju annavad mulle need kaks päeva nädala lõpus, mil ma midagi tegema ei pea. KUI ma ikka tõesti ei pea midagi tegema. Kusjuures siia alla käib ka see, et kuigi sotsiaalsete ürituste puhul mulle pigem meeldib kui need on ette planeeritud, mitte spontaansed, siis see planeeritus mingil hetkel päädib ikkagi nagu välispidise survena midagi TEHA. Et on surve lõõgastuda ja puhata. Selles mõttes suursuur aitähh nende nädalavahetuste eest, mil magan üksi niikaua kui tahan, söön ja loen ja unistan, ja võibollaetisegi internet on välja lülitatud, niiet keegi mu ellu tungida ei saa. Kunagi peaks telefoni väljalülitamise peale mõtlema, kuigi eile ei seganud ka sedapidi keegi.
See ei ole teie suhtes halvasti mõeldud, te olete väga toredad. Aga puhata on koledasti vaja. Üks samm veel kaugemale oleks, kuidas iseendast rahu saada. Mõtetetest ja unistamisest ja muust. See on kõige väsitavam.

aim kreit

Lauri juurest külast tulles, kus mängitud kanepipõllukasvatamismängu (analoogne legendaarsele bonanzamängule, ainult pilvisem), tundsin maja ees korraga, et mul on peaaegu kõik olemas. Kurat, mul on kõik olemas. Peaaegu. Mida ma oigan? Kõik on olemas. Raisk.
Kui sageli on nii, et üks asi, mis on elust või päevast puudu, tekitab tunde nagu see kaaluks üles kõik muu mis sinuga on? Miks on vaja nii tohutult suurt positiivset laengut, et ka selle ühe asja foonil näha, kui hästi kõik (kõik kõik kõik) teised asjad on?
Ning samas - see, et ma saan niimoodi elada ühe õhtu, võibolla homme hommiku ja kunagi veel mõne päeva - ma ei hakka kunagi uskuma, et see tähendab et saabki ilma. On an average day, I hardly can think of anything else.

uinunud mõistus äratab oletusi

Täna öösel olin koll paksus kivilossis. Käisin ja lasin suurtel rõngassarvilistel mägisokkudel peamiselt oma keskealistest tuttavatest külalisi puskida. Noh, üks läks näiteks pikuti pooleks ühe pauguga. Mina aga seisin käed rinnal risti ja keegi ei saanud mulle midagi teha. Vahepeal nad püüdsid mind taga ajada, mispuhul lahkusin mõõdukalt kiirendatud sammul, samal ajal kuskil põies lapsepõlvest tuttav ärevus - aga mis ikkagi siis kui kätte saavad???
Ent eks sai ka ikka seitse tundi magatud lausa. Siis jätkub ju kõigeks aega.

no comments

No comments. No remorse. No nothing. Oh no - remorse!

you wish!

Ma soovin et ma oleks nii rikas, et ei peaks idiootidega mõttetute asjade üle vaidlema.
Ise mõelge, mis see messidz on.

remonditöökoja dialoogid, I vaatus, pildike 1

Kunagi kirjutasime Kalmeriga näidendi "Koevaadis", mis algas sõnadega tõusev päike äratab kaks noort kunstnikku. Anyway.
Hommik. Kaunid hanged, jänkud hüppavad üle lava, kaugelt on kuulda huntide ulgumist. Noor kunstnik soojendab autot pool tundi seest ja väljast mootoriga ja soojapuhuriga. Siis laseb endale lumelabida ja botikutega onul garaazi eest libedalt lumelt hoo sisse lükata, veel hoogu tänavale keeramiseks juhuslikult möödaläinud kilekotiga onult, ning juba ollaksegi teel. Liibedal-liiibedal. Kuna Riia mägi on ennustatavalt libe ja liiklustihe, mis kahandab sealt ülessaamise tõenäosust, teeme paarikümnekilomeetrise ringi mööda Turu tänavat. Veel veidi lumehangedega sahmimist ning ollaksegi remonditöökojas. Saabub remondiülemus Indrek, kellel hommikune ropendamine veel tegemata.
Indrek (kaastöötajale): T***, sul juuksed jälle läinud, noh, t**** v***, n****, praegu oled v***** kõva mees, k***** näpud püsti, aga kui tuleb s***** külm, siis m***** p**** niiet t*** r*****! T***, noh, oi p*****!! T***!!!
Kaastöötaja: Ei, noh, ma koristasin lund maja eest ja... pla pla pla
Indrek (noorele kunstnikule): A no vaatame järele, mis need osad üldse maksta võiks. (telefoni) Kuule, selline asi nagu Austin Mini, mis sul sellele sidurile on? 89 aastast.
Pikk paus.
Indrek (kaastöötajale): A mis selle primeraga eile sai?
Kaastöötaja: mõmm-mämm... voolik... õlivahetasin... öö.. plblblb... samasugune nagu plplpl... annab järele..
Indrek (telefoni): MIS aasta, m***, mida sa m******* r*****-t**** k********** seal! Mis n**** 82?!? Me oleme jumalast vihased siin praegu, pool garaazi on inimesi täis, ootavad sinu järel!!
Paus.
Indrek (noorele kunstnikule): See on piini auto jah?
Mina (segaduses): mäh?
Indrek (selgemalt): See on see Beani auto, jah?
Mina (selginenult): jah.
Indrek (telefoni): Jah, piini auto. Tema käest ostsime. Ja see kuradi lammas on siduri persse keeranud!
Jne jne jne jne

projekti ja operatsiooni vahel

Väljas tuiskab meeletult. Aga Biomeedikumi ees seisab kuldne x5.
Ma ei häbene oma unistusi.

take care

Irooniline, et kirjutan käesolevat lugu pool kaks öösel, endal rinnus pakitsemas soov ruttu magama saada et hommikul enne tööd jälle viimaks ujuma jõuda. Aga eileõhtune külaskäik Kaja, Kersti ja Kaimariga intensiivi oma klassijuhatajat vaatama pani mind jälle selle peale mõtlema. Mina sees ei käinud, isiklikud põhjused, aga Kaimar ütles et Tiiu oli neile südame peale pannud, et me ei teeks liiga palju tööd, vaid puhkaks ja tunneks elust rõõmu. Mis meenutas mulle kuidas Tinn rääkis kuidas keegi pidi hommikul tööle minnes ristmikul liiklusmärgist kinni hoidma kuni pilt jälle ette tuli. Mis meenutas veel tuhandet asja.
Mulle meeldib kui magama minnes tunnen, et päev läks asja ette. Sellepärast veel koristasin täna öösel peale mingi projekti retsensioonile vastamist vannituba liivast puhtamaks, pesin nõud ja mängisin kohusetundlikult mälloga. Ja nüüd veel kirjutan, et teile südame peale panna, et teie nii ei teeks:) Aga minul on seda väga vaja. Sest muidu on hommikul halb, kui tulen päevast, kus ma hakkama ei saanud. Vajan sammu edasi.
Aga minu sammud on ettevaatlikud ja väikesed. Enamustel päevadest tunnen tehtust rõõmu juba kella viie-kuue-seitsme ajal laborist lahkudes. Unistan, kuidas võin koju tulles ükskõik millega tegeleda, sest kõik mis vaja, on selles päevas tehtud. Ma ei tea, kuipaljud teie hulgast mind sellepärast hukka mõistaksid. Või kuipaljud selle üle õnnelikud on, et nad ilma nädalavahetusteta 12-tunniseid tööpäevi teevad. Ma loodan et enamik teist ei ole.
Mul on raske praegu öelda, et elus on palju muud peale töö ning et märgake neid ja tehke neist välja. Sest mina tulen üksinda koju ja teen endale süüa, loen midagi või vaatan filmi - ma ei tea muust midagi. Okei, nüüd ma püüan ka mälloga aega veeta. Aga teil on kindlasti palju rohkem. Või võiks olla.
Mul on oma mingid väärtushinnangud, ma tean, ja teil on omad, mis ilmselt teie jaoks on sama ratsionaalsed. Ja üks minu väärtushinnang ütleb kaa, et tööd peab tegema, et ära elada. Ja et inimestel sinu ümber oleks hea elada. Tööd tehes ja pingutades oskad selle vilju hinnata. Aga selleks peab aega ja jõudu jääma. Ja mina arvan et töö on ainult töö. Ja seda reeglina võiks teie asemel peaaegu sama hästi teha ka keegi teine. Aga on asju, mida tema teha ei saa.

patriot games

Tahaksin veel lisada, et kui keegi teist, kallitest, kes te ikka minu pool vallavalitsuse vaestemaja raamatukogu lugemissaalis mu FHMme ja DIisid ja Tehnikamaailmasid ja AutoBilde lugemas käite, peaks leidma AutoBildi uut bemm M5 kirjeldavad lehed omavahel kokkukleepununa, siis palun, uskuge või mitte - see oli mul täna lihtsalt vannis LUGEMISEKS kaasas ning vajus servapidi vahu sisse. Ei midagi muud, you sick bastards!!

things that fly

There was a pretty grey parakeet who had learned to recognize human things - triangle shapes and car keys and the color blue - and to speak the words for them. This little parakeet worked so hard to remember these things, and it had an efficient faraway female voice like a telephone operator in Texas. The parakeet made me realize how hard it is to learn anything in life, and even then, there's no guarantee you might need it.

Raamatukogu Douglas Couplandi Life After God servadele on harilikuga märkmeid tehtud. Olen need teinud mina kunagi varasemal laenutusel või on need teinud keegi teine? Ma loen ja loen ja loen ning iga kord leian uued kohad kus ma ei näe enam sõnu vaid tunnen ära ühe eelmise elu, ühel teisel ajal ühes teises kohas, ja ikka seesama.
Helista siis.

and everything that could be wrong is including you

Järgmine kooli juubel on viie aasta pärast. Ärkasine hommikul kellakuuesestmagamaminekust mällo kolistamise peale ja ma tundsin, kuidas kõik, mis eile õhtul ja täna öösel koolis tegemata jäi, jääbki tegemata. Sest viie aasta pärast me oleme juba kohe-kohe kolmekümnesed, ja kuigi ma nägin ka sellisedi eakaid PERSOONE eile, ei taha ma mõelda, et mina sellises kõrges vanuses niisuguseid asju teeksin, nagu eile veel sai.
Veel paar tundi ja kahetsus lahtub. Veel paar tundi ja kõik mis jääb on igapäevane tühjus igapäevaste asjade olematuse pärast. Ja siis läheb elu edasi. Nii lähebki. Vähehaaval. Kuhugi.
Need ei ole pooleldi praegu minu mõtted, vaid ka Kaja omad. Ja tal on õigus. Osa elust on läbi, ja tagasi seda enam ei saa. Nii palju jäi tegemata. Nii vähe teame, kuipalju veel jõuab.

le ttingo

Kallid lugejad! Kui paljud teist on peale mõnda ebameeldivat elusündmust suutnud mõelda ahah, see oli siis niijanii ja sellest ma õppisin seda ja seda, või peale ebameeldiva inimesega kokkupuutumist (ja kas ebameeldivad inimesed saavad nüüd aru, kellega teist ma täna kokku puutusin:)) tõdeda et osad lihtsalt ongi enesekesksed ahvid, ja neid muuta või nende tehtu pärast põdeda ei ole asi, mille eest medali saaks kunagi, ning resümeerida et okei, ääküll, ahah, las see siis olla nii, dziisös, whatwasithinking!?!
Sest mõnikord kui keset päeva seisma jääd ja vaatad mis see siis on õigupoolest, mis eluisu ära võtab, siis näed kuidas sa lihtsalt ei suuda millestki lahti lasta või üle saada. Minna lasta. Loobuda. Üle olla. Distantseeruda. Mitte isiklikult võtta. Välistele asjaoludele omistada. Kellegi teise süüks pidada.
Ma olen aeg-ajalt arvanud, et olen hullumiseni empaatiline ning suudan end teiste olukorda panna ning mõista, miks nad midagi teevad. Ratsionaliseerida, parem inimene olla janiiedasi. Mõtlesin et see aitab stressist hoiduda. See on tore, niisugune võime, mõtlemine ja kõik muu. Aga sammuke edasi täiuslikkuse poole on mõista, et vahel su päeva rikkunud inimene lihtsalt ongi vastik värdjas pauk.
Aga mis on teie jaoks kõige raskem?

the long and winding road

i don't got it

Teatud asjadega on kaks alternatiivi - või kas on ikka? Meeleheitehetkedel mõistan, kui väga oleks olnud vaja olla äärmiselt ettevaatlik. Näiteks mitte jätta kallist looma pimedasse hoovi (ning siinkohal parreeriksin Kaimari süüdistuse autopedetsemise kohta vastuväitega, et seda nime kandku hoopis need, kes võimaluse korral teiste liiklusvahendeid pedereerimas käivad:)), vaid võimalikke õnnetusi ette nähes juba varakult soetada soe ja kuiv varjuline pesa, kus teda peita. Eksole. Nüüd kas sealjuures ON teine võimalus? Näiteks see, et sa ei mõtle niiviisi ette? Sest tulemus on ikkagi seesama - sa hangid kuskilt ühe varjulise pesa. Erinevus on vaid see, et teisel juhul sa maksad vahepeal mingit lõivu - näiteks küljepeeglite näol, pluss emotsionaalne kurnatus. Tulemus on ju sama. Kas ma pean sellest järeldama, et ilma ettevaatuseta ei saa?
On kontekste, kus olen pikki aastaid olnud väga ettevaatlik, ning usun praegu et see on ära tasunud. Sest ma usun, et asjad võiks olla halvemini. Aga miks ma seda siis igal sammul ei rakenda? Sest kõik asjad ei ole nii olulised? Nojah, aga kui halvasti läheb, on kahju ikka ju. Mida siis teha? Mida teie teeksite, kallid lugejad?

Ning lihtsalt et te ei arvaks, et nüüd jälle tuleb kuu aega ainult ühest asjast juttu - kuigi hetkel niikuinii enam ei olnud juttu lihtsalt ühest asjast :) - analoogselt sellele, kui äsja mällo omale perre võtnud olin, kuni kellelgi taas kops üle saaks käia, illustreerin käesolevat juttu ühe hoooopis teiseteemalise pildiga :)

Ning - lisaksin juurde - on meeleheitehetki, mil tunnen kui väga oleks vaja olla äärmiselt ettevaatamatu. Sest siis võib õnneks minna. Kui kunagi muidu ei lähe. Aga ma ei julge. Osad asjad on nii olulised.

je vous present

Ladies and gentlemen, we bring to you -

(siinkohal veel - nagu näha - fantastiliste tagasivaatamisväljavaadetega)
Suured tänud Taurile (mittte küll küljepeeglite äraväänamise, aga fotoülesvõtte eest ikka:))

fakk. inn. ääss. hõul.

Misiganes positiivseid emotsioone mul teiega viimastest päevadest jagada oleks, kahjuks saan hetkel öelda vaid nii: nii ilus nädalavahetus ja siis murrab keegi sul hoovis mõlemad küljepeeglid ära.

persse

aima riil taffi

Pelgamata olla ropp, tahaksin kallite lugejateni tuua (teiselt poolt tänavat kuulduna:)) kolme jalkpalihuvilise nooruki poolt tsikkidele edastatud sõnumi: Ükskord mul jäi riist jalgpalli ja sääre vahele!
Esimesel kursusel anatoomiat (või midaiganes) tudeerinuna ning muidu erudeeritud inimesena olen alati arvanud, et säär on see, mis on põlvest allpool. Ju siis messidz oli diibim kui esimesel hetkel arvanuks.

excusexcess

Kallitele lugejatele võib see siinkõnelejapoolse aastatepikkuse psühhopaatilis-õigustava (jajaa, ma olen ju Eesti Psühholoogide Liidu liige, ma võin endale niisuguseid sõnakombinatsioone lubada!) teraapia tulemusena üllatusena tulla, aga täna ja eile olen kallist tööajast teinud loomkatset, mida enam kunagi korrata ei taha. Meetod iseenesest on klassikaline ja laialtkasutatav ning teatud kontekstis ilmselgelt vajalik, aga mul on hea meel, et lõpuks oma piiri olen leidnud, mida ületada ei taha. Veel üks õigustus kunagi sellest kõigest üldse loobumiseks - kalgisüdamelist eksperimentaatorit minust ilmselt ei saa. Ükskõik kui põhjendatud ning põhjapanevad mingid meetodid on. Eks ma kunagi kahetsen, kui mul seda ravimit vaja on, mis ilma minuta valmimata jääb. Või, noh, ega hullemaks enam niikuinii ei lähe. Polegi juba jupimat aega päriselt nutnud.
Ning nii üldsõnaliseks see mõte ehk täna ka jääkski.

stabiilselt langev meeleolu since 1980

Mul on vaja teha sotsioloogilist uuringut. Mis ma räägin - meil kõigil on seda vaja. Mäletan kusagilt, et inimesed, kes peavad lemmiklooma, on oma eluga rohkem rahul, tervemad ja rõõmsamad jpms. Ja ma isegi olen kunagi kuu-paar tagasi viidanud, kuidas Inglismaal suurendas harmooniline kooselu inimeste heaolu samapalju kui 100.000-eurone sissetuleku suurenemine.
Ma ei oska hinnata, kas mällo on lemmikloom. Täna õhtul, kui teda vaheldumisi makaronisalati ingriidientside vahele ja hiljem salatikaussi sisse ronimast keelasin ning samas näpuotsast kalkunikonserviga toitsin ja tunnikese oma rinnal magada ja sügatud saada ning ajamiseelset habet lakkuda lasin, valitseb meie vahel pigem niisugune armastuse-vihkamise suhe. Aga no paremaks inimeseks ta mind kindlasti veel teeb. Kasvõi normaalsel ajal kojutulekute osas jpms.
Inimsuhetega on teine asi.
Mistõttu ma ei saa pikemat aega juba üle mõttest et kui PALJU neist inimestest, kes iga päev oma elu rohkem või vähem hästi elavad, on kahekesi ja kuipaljud on üksinda. Ja kuidas nad hakkama saavad.

Ning iga lugeja mõtleb oma milleiganes taseme kohaselt, kuipalju ja mida täpselt ma käesolevast kirjatükist välja pidin jätma.

pässion naat

Mu kirglik pudelikorgikogumiskirg osutus viimaks saatuslikuks. Suutsin ETTEVAATLIKULT (ja see on siikohal oluline märksõna) Briti firma poolt Belgias Saksa retsepti alusel valmistatud parima Jaapani õlle "Asahi" (product of Czech Republic) pudelit avades end selleks kasutatud noaga lõuga torgata. Aga mis mõtet on kiretul elul.

kaitsekookimine

Täna, kallid lugejad, räägime sellest kuidas teha kooki. Sest see on imelihtne. Tunduvalt lihtsam kui teistest asjadest rääkimine, mis hilissuvise äiksepilvena mu hingel lasuvad. Ja konnad krooksuvad pahaendeliselt saunataga tiigis. Ooo taevas, miks kuri saatus jpms mis lükkub lihtsalt homsesse või üldse mõnele muule päevale.
Niisiis - tänase päeva teema on mandlikook maisijahust. Now, to make a cake this good, peate te eelmisel päeval igaks juhuks valmistama kaks portsu muffinseid, mille retsepti leiate siit. See välistab võimaluse, et küllasaabuvad vanaemad ja tädid ja lapselapsed teid köögipõrandalt jahuhunnikust lohutamatult nutmast leiavad ja maitsva magustoidu asemel hoopis teid veenma peavad, et TEGELIKULT nad just sõid kodus ja kõht on nii täis, ei tahagi midagi. Anyway, kui muffinsid külalisi ootamas on, saate julgelt koogi kallale asuda.
Selleks peenestage ca 250 grammi BLANŠEERITUD mandleid (ning nende puudumisel mandlilaaste) kusagil ära. Ma ei soovita läbi teha niisugust kulinaarset avastusretke nagu mina EELMISEL KORRAL kui mul oli vaja tunduvalt väiksem hulk pähklilisi purustada, mis seisnes esmalt noaga lõikumises, seejärel lusikaga köögipaberi sees hõõrumises ja seejärel meeletult kilekoti sees haamriga peksmises, kuni lagastatud põrandalt pilku tõstes veekeetja kõrval köögikombaini märkasin, ei - teie võite need kohe köögikombainiga purustada. Samal ajal pange sinna purustuma ka 2/3 suhkrust (kokku 150 grammi, niiet koos mandlitega ca 100g). Siis valage segu TÖÖLAUALE (ning kui teie ema teile oma Tupperware tööalust ei laena, võite selle valada ka lihtsalt köögilauale, aga enne küsige sel puhul järele, kuna teie kass seal viimati käis jms detailid. Sinnasamma töölauale lisage jahu (200g), maisijahu (250g), üks riivitud sidrunikoor, ülejäänud (st mingi 50g) suhkur, teelusikatäis vanillisuhkrut (Ujula Konsumis ei ole, aga Eedenis küll) ja noaotsatäis soola. Välja tuleb ilus värviline kuhi, nagu kokaraamatute sissejuhatavatel lehtedel, kus on maalilised vaikelud erinevatest köögitarvetest ja -ainetest hunnikutes koos, mille kohta te senini olete arvanud, et niimoodi keegi neid küll ei ladusta ega toidutegemiseks valmis ei pane, munad jahuga segamini ja. Aga vat paneb küll, you lousy hippies! See jahudehunnik segage segamini ja vormige sellest ilus küngas, mille keskele tehke süvend. Üsna sügav. Sellesse süvendisse kallake (retsepti kohaselt eelnevalt segatult, aga sellest võib ka hoiduda) 2 lahtiklopitud munakollast ning 125g võid ja 100g SEARASVA (jah, te lugesite õigesti), mis on eelnevalt väikesteks tükkideks hakitud. Hiljem võite lugeda seda lauset, mis ütleb, et kui tahate valmistada LAHEJEMAT ja KERGEMAT kooki, võite ka searasva asendada võiga (või, noh, margariiniga, mis minu jaoks on nikuinii või ekvivalent). Siis segate ruttu näpuotstega ja pudistate, kuni on valminud mõnus SÕMER tainas. Siis paned taigna 25cm läbimõõduga tordivormi ja küpsetad 190 kraadi juures ca 40 minutit. Ja ärge ehmatage, kui kook pealtnäha näeb ahjust väljudes välja samasugune nagu sinna minnes. Peale võite panna jäätist, nii on väga hea. See meenutab Wilde vanaema kooke, ainult et on üleni niisugune purune nagu neil vaid pealmine kiht. Ja rammus on kaa, niiet jätkub nii omale, vanaemale kui ka afrikasse lastele saatmiseks vajaduse esinemisel.
Noh, mis siis muud kui head isu. Onju.

it's my smthg and i whatever if i want to

Kas pole fantastiline tunne, kui helistad enda jaoks täiesti tundmatule inimesele ning ei pea ütlema midagi rohkem kui "mina olen mällo". Ja tundmatu inimene kohe teab, kuidas käituda. Isegi kui käitumine seisneb selles, kuidas suhtuda minu eile misiganes seisundis ärakaotatud dressipluusi :). Mitte et ma tavaliselt mingite oluliselt VEEL tähtsamate asjadega tegeleks. Ning sealsamas ikkagi ikkagi ikkagi... või mis kallid lugejad arvavad?
Anyway, kavatsesin täna käsitleda mitut masendavat teemat, ent kuna Lauri, Kalpa ja Sven kutsusid mind targu Lauri poole videvikutundi veetma, siis olen hetkel selleks liiga positiivselt meelestatud ning väsinud.

Ma olen endale hankinud VÄGA palju tuttavaid, kõige erinevamaid kanaleid kaudu, ning mõned sõbrad, samamoodi. Ja kõigest sellest hoolimata, mis on puudu, ning mu sotsiaalsest ebaadekvaatsusest ning sellest kuidas ma reageerin, kui keegi mind mu õhtusest kodusest teokarbist välja rebida tahab, üllatab mind, kui hästi mul on tegelikult läinud. Pla pla plaaa. Te ei kujuta ette, kuikaua ma seda lauset poliitiliselt korrektseks vormisin.
Ent seda teemat käsitlen pikemalt homme õhtul, mil olen masenduses.

Tänasest kuldsest sügispäevast meenub veel kaunis seik, kuidas tegin Kaarlile viimaks lubatud Onu Bella plaadi ning teadsin, kuidas ma seda täna talle ära küll ei viitsi viia. Ent piisas plaadilt rutiinse kvaliteedikontrolli mõttes kauni eestikeelse ja -meelse loo "Seksikas poiss" ärakuulamisest, kui tundsin kuidas ma ei suuda kedagi sellisest rõõmust ilma jätta, kui see vähegi minu võimuses seisab. That takes me back.

miksma eijoo

Tänase essee pealkiri on "Miks ma ei joo". Sest järgmisel hommikul on natukene halvem kui tavaliselt, samuti kahaneb töövõime. Samas paluksin mulle tagastada eile õhtul kaotatud sinine dressipluus.

kaimar testib viagraga

Pekku, kuna ma ei suuda Kaimari blogile - ning antud hetkel ühele konkreetsele mõttele sealt - enam kommentaare kirjutada (Kaimari enda kommentaar: "Kirjutad roppusi sinna? Praegu proovisin just, et põms saab kommida küll. Mingid sõnad on sellised, mis läbi ei lähe (stiilis viagra ja v1agra jms), aga muidu peaks olema ok."), siis toon oma mitteenamniivägapäevakajalise kommentaari ära siinkohal. Vabandades juba ette kõigi lugejate ees, kelle nüüd kardetavasti tõsise argumentatsiooniga siit igaveseks minema peletan: Õpetaja poolt ning lapsevanema poolt osutatavate teenuste vahele ei saa võrdusmärki tõmmata, toru. Tegelikult võib muidugi kõike teenuseks nimtada, mina nt osutan Sulle siin mõnitamisteenust. Õpetaja teeb midagi mida teda on välja õpetatud tegema, teeb seda mingite konkreetsete persoonide suhtes ja saab selle eest palka. See on natukene vähem abstraktne kompleks kui vanemlik hool. Tahad Sa või ei taha, kooliõpetaja, ükskõik kui pühendunud ja hingegavõttev ja "kool-on-teine-kodu" ideoloogiat järgiv ta ka ei oleks, ei ole võrdsustatav bioloogiliste vanematega ning tema kohustused on piiratumad kui vanematel (isegi kui viimased on väga nõmedad). Sest "õpetaja-EI-OLE-teenindaja" mõtet laiendades tahaks sellise idealistliku ja üleva õpetajalauriliku aura laiendada ka misiganes villuparvetitele ja minupärast kasvõi sommeljeele, kes mulle viis minutit seletab, miks ma peaks kana kõrvale valget võtma mitte punast.

Ja kõigile neile, kes siiamaani jõudsid, räägin - eeldades et nõnda kaotan ka teise osa oma vähempühendunud lugejatest - hoopis sellest, kuidas eilne muffinsiküpsetusõhtu, mis algas esimese pannitäie valmimise ning järelejäänudtaignaköögilaualekaussivedelemajätmisega, et korraks hilisõhtul Biomeedikumis aparaate kinni käimas panna, päädis koju naastes Kersti ja Kaja õudusest kaamete nägude kohtamise ning kohutavate uudiste kuulmisega, et mällo olevat hüpanud taignakaussi ja sealt Kaja kiljatuse peale diivani taha, kust õnnetu tainaloomakese ka leidsin. Aga ma vist parem ei räägi sellest. Sest esiteks, esmane šokk ei ole veel möödunud, ning teiseks - nagu mainisin - kardan häirida mittekassisõpradest lugejaskonna niigi hõredaid ridaseid. Ja kas viimane lause tähendas nüüd, et minu meelest on nende lugejate read hõredad, kes kasse ei armasta, või arvan ma, et read on hõredad niikuinii ning kassimittearmastajad/mittekassiarmastajad on oluline ühiskonnagrupp, kelle soosingut ma säilitada tahan, jäägu juba heade lugejate otsustada. Mitte et ma kassimittearmastajaid vähem headeks lugejateks peaksin, aga põhimõtteliselt, you get the point. Mitte selles mõttes, et teie - kassimittearmastajad - saate punkti, vaid lihtsalt - vast te kõik saate aru ikka. Saate ju? Elu ei ole tõesti nii lihtne kui me iga päev tahaksime. Ärge siis nutke.

peas sügiseb

Eile, jalutades auväärset EPL (ja kallid pimeduses kobavad lugejad võivad oma ja teiste rõõmuks sellele akronüümile minuväärilisi mittelühendeid (mis on akronüümi vastand, anakronüüm? desakronüüm?) pakkuda) liikmestaatust vastu võtma, tegin niisuguse ülesvõtte, mille - ma arvan et õigusega - pühendan ilusti Gretele.

kergendavatel asjaonudel

Osad neist väikeste asjadega hetkedest, millest rääkida olen püüdnud on need, kui tunned et VIST aimad mõne täiesti suvalise inimese käitumise tagamaid. Istusin öösel kohaletulnud taksosse, Pillelt kingiks saadud Sloveenia ametiühingu õllepudel kolksatas vastu mingit metalldetaili ning mu hääl küsis sohvrilt seltskondlikult ning reipalt, ent samas pingestatult uurivalt: Aa, kas teie tõite mind enne siia kaa?" "Ei," " vastas juht ja keeras raadio ebaloomulikult valjuks. Noh, ma-mõtlen-siin-nagu-rohkem-omi-mõtteid- niiet-kui-tahad-kaasa-sõita-hoia-mokk-maas" valjuks :) Ja minul tegelikult ei olnudki jutuisu, lihtsalt tundus et ebamugav olnuks istuda, nagu me pole kunagi kohtunud, kui see nii tegelikult ei oleks. Anyway.
Huvitavatest asjadest juhtus enne taksointsidenti täna siis veel see:

Ehk siis et svamm kukkus diivani taha.

personalitid is order

Statistika ütleb, et mu blogile on jõutud google'i otsinguga "isiksusehäire". Aga kui see otsing tõesti teha, siis ei leia nimetatud lehele ühtegi viidet. Millele see viitab?

pan Gody

Eileõhtusel Pangodikäigul üles võetud ülesvõtetest osutus siivsaimaks alltoodud viimseõhtusöömaaja fresko, millelt iseenesestmõistetavalt puudun mina. Mistõttu nimetatud teos siinkohal tõenäoliselt ka ilmub.

Ning - kuri saatus! - nimetatud sakraalparalleel (ma lihtsalt olen niivõrd andekas sõnasepp!) on ülalpool toodud läbi segaduspisarate (ka kujundeid vormima olen osav, lisaks teen peenemaid näputöid ning hoian õhtuti lapsi!). Sest Anna-Liisa juurest ÖHE lahkudes jäi südant ja hinge ning muid nimetatd organkompleksi kuuluvaid elundeid närima kummaline urelusnoot. Koju jõudes panin kirja üheksa põhjust, mis taas küll paraku kallite lugejate silmavalgust ei kannata. Aga. Mu elus on midagi kallist ja ma kardan et see kaob. Ja mu elust on midagi kallist puudu ja ma kardan et see ei tule. Ja siis mul on tunne, et need on üksteistest tingitud ja et kõike head korraga ei saa. Niisugune pähkel siis pureda teile.

Aga enne veel kui kodust lahkusin - ning õed Pehkid ja end nende kaudu identifitseerivad sugulased võivad nüüd kõrvaltuppa minna - suutis mällo lauapealt haarata mu rahakoti ning sealt välja otsida 125 krooni. Udupeenelt rebimisjälgedeta. Ma ei tahaks hästi uskuda et ta sellega tänast kordusveterinaarvisiiti vältida üritas, aga noh, ütleme et on asju mida kassid ostaksid ja on asju mida nad EI ostaks.

what the heck

Looma religioossel eesmärgil tapmise korraldamise ja läbiviimise kord
Vabariigi Valitsuse 31. juuli 2001. a määrus nr 266
§ 1. Looma religioossel eesmärgil tapmise korraldamise kord
/.../
§ 2. Looma religioossel eesmärgil tapmise läbiviimise kord
(1) Looma võib religioossel eesmärgil tappa üksnes kägiveenide ja trahhea läbilõikamisega. Loom tuleb tappa terava vahendiga, mis on selle loomaliigi jaoks lubatud ja töökorras.
/.../
(5) Loom tuleb uimastada kohe pärast trahhea ja kägiveenide läbilõikamist. Looma tohib uimastada «Loomakaitseseaduse» § 13 lõike 6 alusel lubatud uimastamisvahendiga.

Loomakaitseseadus
Riigikogu seadus nr 166
/.../
§ 13. Põllumajanduslooma uimastamine ja tapmine
(1) Põllumajandusloom tuleb enne tapmist uimastada.
________________________________________________________________________
First, kummaline on seadusest tapmise korraldamise kohta ettekirjutusi lugeda. Sõnastuse värk, noh, lihtsalt (pange tekstis "looma" asemele näiteks "uskmatu":)). Teiseks - siinkirjutajale oluliselt - eks teadus ole kaa nagu religioon :) Kolmandaks - tappa lubatakse vahendiga, mis on selle loomaliigi jaoks lubatud. Kes lubas? Emake loodus? Ja neljandaks - nagu näha, käseb loomi kaitsev seadus looma uimastada ENNE tapmist, loomi ohverdav määrus aga kohe PÄRAST trahhea ja kägiveenide läbilõikamist (anatoomias vähem kodus olevatele iskutele - i.e. tapmist). Ja samas, nüüd kus see lause kirjutatud, tundub kõik mõistetav - ega ikka ei saa ju, et altarile toodav kits on narkoosis, kuhu siis religioossel eesmärgil tapmise lõbu ja verelödistamine, peata kanad jms jääb. Seda ei saa keelata. Samas, ma ei usu et vahetult peale kõrilõikamist tuimestuse tegemine rituaalilt vähem salapära rööviks kui mõni muu seda sisaldav variant. Niiet minu arvates mõttetu regulatsioon. Sama hästi võiks nõuda, et iga pühapäeval kirikus jagatav jeebuse ihu ja veri oleks HIV-testi läbinud. Merle, ootan asjakohast kommentaari. Arve saatke Põllumajandusministeeriumisse.

ja eile ja homme

Ning lõpetuseks - keda ma petan - tänase päeva lugu ON Vanessa Carltoni A thousand miles.

but seriously folks...

Mulle meeldivad väga asjad. Ja ma ei häbene seda tunnistada. Asjad on väga ilusad ja kasulikud ning neid on VÄGA hea saada ja hoida. Nagu näiteks kui ma näen jõeääres vastu jalutavat noormeest, kes oma tuliuut telefoni hellalt silmitseb ja siis vargsi uurib, kuidas selle värv jopekäise punase tooniga harmoneerub. Või Grete tennised või minu uus vaip. Või mõni auto näiteks. Ja ma ei taha kuulda, kuidas niisugused asjad on mõttetud ja et peaks tähelepanu pöörama mingitele teistele väärtustele. Näiteks raamatud mida ma viimasel ajal olen päris hulgim ostnud, on eranditult VÄGA ilusad. Kuid ma ei ole ostnud niisugust raamatut, mida ma lähiajal lugeda ei kavatseks.
Ja ma ei taha kuulda, nagu asjadele keskendumine paneks inimestest ja sidemetest ja emotsioonidest võõrduma. See ei käi nii. Aga. Kas asjade saamine kompenseerib mulle seda, mida ma ei saa? Ma olen täiesti kindel, et mõnes mõttes küll. Ja säilitab usu, et ma suudan ise oma keskkonda ja ennast seal sees kontrollida ja oma seisundit reguleerida. Sest ma tahan midagi ja suudan selleni jõuda. See, kas see mida ma taha on ilus asi või mõni väärtuslik suhe ning kas see, kuidas ma selleni jõuan on aastatepikkune pingutus või raha, mille teeninud olen, on juba ebaoluline abstraktsioonist eemaldumine. Ma tahan nii väga uskuda et ma saan hakkama.

Kui ma kirjutan siia oma blogi ja siis loen kellegi teise oma, kellega ma kaua suhelda ei ole saanud, siis tunnen, et me peaaegu räägime.

in your dreams!

Kas neil inimestel, kes iga päev blogi kirjutavad, on iga päev mingi mõte? Paistab et Kaimaril mingite perioodide kaupa näiteks on, kuigi vahel kaldub lihtsalt asjadeloetlemismaailma. Janiiedasi. Minul tänast mõtet ei ole. On juba eelmisest nädalast kestnud mõte, et ma näen öösel mingeid unenägusid, mis mu hommikuks nii ära kurnavad, et pean veel tunni või kaks magama. Ma ei mäleta neid, aga kahtlus millegipärast on. Ja nüüd tuleb mulle millegipärast meelde Fight Club. Kas keegi on mind öösiti kusagil midagi tegemas näinud? Midagi ee... lennukiga lendamas ja salaühinguid loomas või midagi? Või midagi.
Ühtlasi - kuna seoses sellega meenub mulle, et mu Fight Club'i raamat on Jaanika käes, kes käesolevat lehte ilmselt küll ei loe, meenutaksin kõigile teistele, kellele mõne audiovisuaal- või pabermaterjali välja olen laenanud, et võlg on võõra oma. Või mittte võõra, vaid teie hea sõbra - minu. Me ei hakka selle väikse asja pärast ju tülitsema. Palun tooge tagasi. Kunagi kirjutan ka nimekirja neist asjust, mis mul minumeelest puudu on :) Kuna ilmselt olen osa asju unustanud, siis oleksin tegelt rõõmus kui kirjutaksite siinkohal, mis mul teie arust puudu on. Niikaua kui see jääb konstruktiivse kriitika piiridesse muidugi :)

Eilset kaunist sügispäeva jääb mulle tõenäoselt pikaks ajaks meenutama kell üks valminud TÜRGI KOOK (mille keerukast nimest Andres ka mitmekordsel korrutamisel telefonis aru ei suutnud saada), mis on lihtsalt niivõrd rammus ja türgilik, et ma ei suuda seda küll paari päevaga ära kasutada. Aga maitsev - tõenäoliselt - sellegipoolest. Retsepti lisan siis, kui fotoka vennalt tagasi saan, et ka maitsekas ülesvõte lisada siiajuure.

Kena päeva jätku soovides, mällo sr.

va kuum kliiner et al

nõndaks - mällo hirmuvalitsus on lõppenud! Kõigi nende rõõmuks, kes siin enam kassi-jutte lugeda ei soovinud - meie väikses leibkonnas on uus liige, kes senisele autokraadile tuule alla tegi. Sest ta on oi-oi kui kole! Ja teeb õudsat hauatagust häält, või, noh, niisugust eba...kassilikku vilistavat tooni. Ja kui see vait jäi, siis mällo sirutas end pikaks tilgakujuliseks asjaks (sest kõht oli just täis söödud) ja uuris uut asukat VÄGA ettevaatlikult ja lahkus võitlustandrilt väärikalt (või undamise korral vähemväärikalt päkkasid näidates) ära kuhugi esikusse või köögiradika alla, igatahes perifeeriasse, asumisele.

Jah, kas Iti initsiatiivist tingituna (kas ma jäängi elulõpuni kõiki asju teistele tagantjärgi tegema?) või mu oma peast hankisime täna endale tolmuimeja. Väikse ja jaurava, st odava. Aga see-eest erinevalt paljudest teistest asjadest, esimese elus. PÄRIS OMA isiklik tolmuimeja! Erakordselt täiskasvanutunnet tekitava. Imelik, korterihange niimoodi tundma ei pannud, see oli nagu lihtsalt lahe asi. Aga tolmuimeja aktiveerib kuskil ajusopis mingi närviringe, mis tahab mind veenda nagu oleksin vastutustundlik vanem kodanik. Sest ma kulutan raha niisugustele asjadele nagu see. Mis veel? Kaheteistkümnene kaukaasia kritallist õhtusöögikomplekt puhvetkappi? Dziisös...

Aga muid asju ostsin kaa. Ja mõtlesin, mis juhtuks ajakirjanduslikus eksperimendis kus ütlen et kavatsen homme õhtul vastselt soetatud keeksivormiga viimaks seda VIST maisijahust asja proovida, mille järele juba väikse koogiraamatu esmaavamisest neelud käivad, ja ootan seda mekkima keda iganes? Kas keegi tuleks ja kui siis kes? See meenutab Indreku sünnipäeval öösel putukapüügilina ülespanekut, mis muuhulgas meelitas eriti rasvaseid tegelasi (kelle hulkade hulgas Inni paljastatud kann fotosessiooni ajal ainult loetud silmadele teadaolevaltlokaalse tähtsusega genotsiidi tekitas).

Ehk siis - okei, ma teen, tulge! Eriti kutsumata külalised võiksid muidugi ette teatada, et ma saaksin öelda, et see oli halb nali ja tegelikult midagi ei toimu (teistele, oodatud sõpradele teadmiseks - muidugi toimub, lihtsalt psst!).

Ning - last but not least - täna sain ma teada mis tunne on, kui sind ajab tulede vilkudes ja sireenide laksudes taga kaks politsei erivarustusega Imprezat. Ning nende vahel veel presidendi Audi. Suutsin nimelt Betooni ülesõidust Tähtvere poole tulles liikluseeskirjade keerises hetkeks pea kaotada ning Vaksali tänavalt ülalloetletud parempööret üritavale kambale ette keerata. Sest minu peateeõigus tundus overraidivat nende operatiivsõidukiõiguse. Aga küll nad võtsid mulle rutturuttu sappa! Kiirendasin liiklushuligaanina ning lipsasin viimasel hetkel Rukkilille poe juurde pakku. Õnneks mind möödudes automaadivalanguga tabada ei üritatud ning ka oodatud K-komando jäi järgnevate pinevate minutite jooksul poe man saabumata. Ma loodan et härra president jõudis ikka eluga tagasi pealinna ning seda veel mõnusasti viis minutit varem kui ta seda ilma vilkuriteta teha oleks suutnud. Sest ma ei usu et pühapäevaõhtuses tihedas liikluses need midagi erilist juurde annavad. Või, nojah, eks vastassuunas teelt välja keeravaid autosid tuleb ju remontida ja mõne asemele ehk isegi uus osta ja see ju hoiab SKP kõrgena. Dope.

pain in the bypass

Mis saade see on eileõhtuti telekas? "Hoia ja keela" või mis selle nimion? See kus muusikavideosid hinnatakse. Vot seal hallipäine mees, kelles mina ei tundnud aga pärast Grete ütles et ma oleks pidanud ära tundma Jüri Makarovi (nii vana juba!?!), ütles ilusti. Mulle ei jää PÕHIMÕTTELISELT tsitaadid meelde, nagu ka muud asjad, aga sõnum oli lihtne - häbenemata olla vähem macho kui ma igapäevaselt välja paistan :) Igatahes ütles ta Dagö "Teise Kadrioru" kommentaariks lihtsalt et inimene peab tundma väga suurt valu, selleks et uuesti päriselt naeratada. Ja siis ma mõtlen et I couldn't agree more. Kui ma seda valu ei unusta, siis näib iga teine päev minu elust palju parem kui see päev, mil ma unustan.

of mice and men

Ilmselt ei koti kedagi kirjed, mille sisuks on "nii ammu pole kirjutanud, ning ka täna ei ole mul midagi öelda..." Mistõttu ma ei kirjuta nii. Kuigi mul ei ole täna midagi öelda. Või siis et just on. Tahtsin kahe viimase lause vahele kirjutada parastaval toonil "hähähhääähhhääää!!" aga tundsin, et olen selle jaoks liiga väsinud. Või et võibolla oleks selle pidanud kirjutama kuhugi mujale.

Anyway. Pooled mu kirjed on niikuinii isiklikud sõnumid kellelegi, kellest ma arvan et ta neid niikuinii loeb, ja kes ei suuda ära arvata, kas see oli nüüd talle mõeldud või see ainult tundub nii, et ma saaksin ennast rahustada mõttega, et kõik mis mul kunagi ütlemata on jäänud, tuleb niimoodi päevavalgele. Hmmm :) Kusjuures kuipalju on neid inimesi, kes nüüd arvavad, et viimane lause ja kõik mu POOLED blogikirjed kogu aeg just neile suunatud on olnud? Lugege kõik uuesti üle ja te leiate iga rea vahelt oma jaoks mingi märgi. Oo jaa, ma mõtlen teie peale. Shit, ma ei saa sellest enam välja :) Snap out of it! Järgmine mõte ei ole kellelegi konkreetselt mõeldud, get it? Yeah right.

Ja see ei ole ilus mõte. Olen sellel nädalal loomadele pähe torusid opereerinud, et katset teha. Misiganes asjasse mittepühendatud arvavad, see on käesoleva teaduse loomulik osa. Circle of life, kui sobib nii öelda. Ja kuigi mul ei ole kunagi olnud probleemi teaduseesmärkidel kellegi äratapmisega (seni katseloomad vaid mu sihikule jäänud), siis käesolevatel puhkudel, kui operatsioonijärgselt selgub et midagi on vussi läinud ja (seekord tõesti) süütu loomake issanda karja saata tuleb, tunnen südametunnistuspiinu. Sest teaduslikel eesmärkidel in the first place siia ilma sündinud loom lahkub ilma oma jälge jätmata, lihtsalt minu ebaadekvaatsuse tõttu. Ja siis ma küll seisan õhtuselt vaiksetes loomaruumides ja mõtlen et äkki ei oleks vaja.

piss on earth

Triin EI HEITNUD täna mulle ette, küll aga kitus, et Liisi oli maininud, ning lisas, et ta ise oli kaa mõelnud ja et tal on hea meel et tema seda esimesena ei öelnud vaid nüüd Liisi sõnadega selle edastada sai - pluss, ma ise just kaa eile õhtul käsitlesin oma mõtteis seda probleemi - ET ma viimasel ajal muust enam ei kirjuta kui mällost. Ja kuna ma tõesti ka omaette sellele järeldusele jõudsin ilma välispidise abita, siis see ilmselt on õige. Mistõttu täna ma ei kirjuta sellest, kuidas ma Triinul külas käisin mitte ainult seda infot saamas, vaid ka kassidest vestlemas, ning samuti jätan käsitlemata selle põletava teema, kuidas me ikkagi reede õhtul alles kella kaheksa ajal mälloga loomaarsti juurest koju saime ning missuguseid tablette täpselt ja milliste kehaosade kaaliupermanganaadigaloputamisi sellest johtus ning et kas nimetatud protseduure ikka kerge läbi viia on või ei. Kannatage ära.


Räägin hoopis sellest, kuidas hommikul pool seitse Tallinna bussi peale jalutades tänavanurkadel hommikupimeduses üksteisega hüvastijätvaid inimhulkasid nägin ning kuidas mulle meenus see minu elus nii harv tunne, mida sellised lahkuminekud tekitavad. Ja neile järgnev lõunani magamine, ning neid tingiv varahommikuni seltskonnasviibimine. Need korrad, kui mina nii teinud olen, on toredad olnud. Eriti kui järgmine päev ei ole tööpäev. Ilmselt on selle tinginud ka see, et mittetoredas seltskonnas ma üldse ei veeda kaua aega. Aga oma harvaesinemise tõttu oli see täna hommikul niisugune tunne, mida natukene igatsesin. Obviously see on osa minu igatsusest inimeste järele üldisemalt.

Seejärel tahan viidata (aga mitte soovitada), sellist lehekülge, kust leiate teose, mis algab sõnadega "Teismeline tüdruk hääletab teeveerel..." See on Valdo Jahilo anekdoot. Kes viitsib, leiab selle ka umbes kuu vanusest EPL Baskini NALJArubriigist, ning osad teist on seda minu esituses kuulnud. Küsimus laiale ringile - kas:
a) see on trikiga nali
b) Valdo arvas et kui see Baskini meelest naljakas oli, siis on tema meelest kaa
c) Baskin tegi Valdoga kurja nalja
d) Baskin ja Valdo tegid heausklike lugejatega kurja nalja
e) see ei oleGI nali, aga Valdo ja Baskin ei tea seda

Ahjaa, aga sellest miks ja kuidas ning kus täpsemalt Tallinnas - et kas ainult Triinu käest kuulmas, mida Liisi minu kohta inetut on rääkinud vahepeal, või et mis ta ise arvab, või et äkki hoopis midagi hoopis muud - mõni teine kord. Näiteks neljapäeva õhtul, kui kõik sellegaseonduv klaarunud olema peaks. Olen kaa salalik. Aga mitte niiväga. Samahästi oleks ma Triinu asemel võinud kirjutada "N" ja Liisi asemel "K" ja oma tallinnaskäigu kohapeal "M-iga kohtumine", aga mina lihtsalt olen oma kallite lugejate vastu niivõrd aus ja kisun end oma.. alastuses alasti te ees. Noh, ja Triinu ja Liisi nende alatuses muidugi loomulikult kaa.

a tribute to Chr. Reeves

Terve hommikupoolik oli rikutud, sest öösel ebaõnnestus minu maailmapäästmisplaan, ning seda niisugustel banaalsetel põhjustel nagu esiteks minu teel maailmapäästmiseks vajalikku hotellituppa seisev šveitser, kes ei suutnud mõista, et mul on tema tippimiseks vaid 2 krooni sularaha ning saatis mind peale adminniga arutamist üle platsi pangaautomaadi juurde, ning teiseks kas rahaga naasmise hetkel või seda toomast loobunult ning šveitseritakistusest läbimurdmisplaani küpsedes saabunud buss soome turistidega, kelle teenendamiseks minu tee fuajeesse liikuvate metalltreppidega tõkestati. Ma ei pea ilmselt mainima, et kogu tegevus toimus ülinapis taimfreimis ja katastroof rippus iga hetk pea kohal. Mina aga lesisin resigneerunult kuskil fuajeekohvikunurgas ning lasin end homoseksuaalsel noormehel koos sädistava beibekambaga oma ratturiretuuside ning -kiivri pärast mõnitada ning püüdsin säilitada situatsioonist üle oleva ilme. Kindlasti ei olnud see kõik kokku nii mõttekas, et selle nimel hommikune ujumisaeg maha magada, but there you have it .

Aga nädalavahetusel käisime lastega lehti korjamas. Nagu päriselt. Makes you wonder.

ingel vorstinahas*

Õnnistegija on sündinud! Au olgu talle Club Tallinnas, kus nad praegast Andresega koos viibivad! Sooviksin nimelt käesolevaga esile tuua Iti kartmatut meelekindlust (kas meelekindlus saab olla kartmatu?) ning püsivust koduste väikeloomadega tegelemisel, sest just tema oli see, kes hoolimata minu ja Andrese näpusuhulükkamise käigus toimunud kratsimise ja hammustamise järel mällot jätkuvalt ussirohuga võõrustada julges. Emakese looduse teed on kummalised. "Valesti sai istutud," nagu taipas Krõlov või siis mõni ahv tema orkestrist rääkivas valmis, kes seal küll seda ilmselt tegi, nagu valmiloomadele kenaks kombeks, vene keeles. Ehk siis nagu järjekindlal loodusteadlasel viimaks selgitada õnnestus, on normaalsete koduloomade jaoks evolutsiooniliselt kohane limpsida ravimeid mõnusasti lusika pealt. Mis ei kattu just üksüheselt minu ja Andrese ettekujutusega, et evolutsioonilise eelise peaks andma kahe meesterahva poolt kinnihoitud kräunuva ja kõike küünistava ja/või hammustava kassipoja lõugade vägisi lahtihoidmine ja sinna ravimi sisse poetada üritamine, aga ega see nüüd niiväga erinev kaa ei ole. Elamus igaljuhul. Nüüd pole muud kui oodata. Ning ma usun et kõik te rõõmustate minu ja mälloga koos, kuuldes, et juba loetud tunnid peale ravimi manustamist suutsime liivakasti üle 36 tunni taas tekitada esimesed kakajunnid! Kolmekordne hurra tänapäeva kangelastele!

____________________
* ma tahtsin pealkirjaks panna mingit sama ilusat sümbolit nagu "hunt lambanahas", ainult et positiivse alltekstiga, ning samas midagi ka heategijate kohta, aga välja kukkus nagu alati

not tested on animals, pekku küll noh!

Süda valutab. Ma olen oma elus nii palju halba teinud. Olen kaitsetuid loomakesi süstlaga kõhuõõnde sorkinud, kolpade sisse auke puurinud, et sealt torusid sisse ajada ja päid maha võtnud et seal sees sorida. Ja üldse olen halb inimene. Ja nüüd ma ei suuda seda ultimate kuritegu toime panna ja tibule ussirohtu sisse sööta. Sest igasuguse tahke roaga segatult ta keeldub seda suu sisse võtmast ning vesilahuse kurkukallamiseks jääb mul küünistavate ja hammustavate jäsemete kinnihoidmiseks käsi väheks. Ja empaatiavõimet üleliia. Kuigi ma ei usu, et peale kolmveerandtunnist kräunutamist ravimi ikkagi manustamatajätmine minust käesoleva (ning KÄES OLEV on antud kontekstis ainult kujund, nagu arvata võib) persooni silmis enam eriti paremat inimest teeb. Pigem olen lihtsalt niisugune kiusaja tüüp nüüd mõne jaoks. Või on ta lihtsalt näljast nõrk, igatahes köögist oma kastist ta end tuppa ajama enam ei vaevu. Või äkki on ussidest nõrk? Süda valutab. No mida ma tegema pean? Kas loogika, et kui nälg näpistab, läheb alla ka ravimiga tembitud konserviports, on adekvaatne? Või eelistab ta LÕPUNI nälgida, nagu mõned mitteeksperdid arvavad? (ehk siis kuni ma talle mittemürgitatud süüa annan)

misma välja mõtlesin

Mu skriinseiveriks on juba pikemat aega My pictures kaustast see folder, kus omatehtud pilte hoian. Koju tulles või suures toas diivanil lesides juhtun sageli vaatama, kes minuga teiselpool ekraani aega veedab. Täna õhtul üllatas, et vaatamata süvenevast düssotsiaalsusest on mul nii palju fotograafilisi tõendeid hetkedest, mil koos oleme olnud. Mul lihtsalt ei ole sõnu -


Ning Anneli blogi lugedes tekkis mul filoloogiline küsimus, kas "le bistro" mitmuses oleks "les bistros" ning kas näiteks niimoodi mõne linnakesi kõiki bistroosid üheskoos nimetades heteroseksuaalidele üldse mõni käidav koht jääks?

Pluss, meil on ussid. Niiet ärge meiepere pepupulka oma lasteaiarühma kontrollimiseks laenama tulge (taevas halasta, kas keegi teine kaa mäletab niisugust alandavat elusündmust nagu terve rühmaga hämaras koridoris rivis seismine, sukapüksid rebadel, kuni läbisõidul arstitädi kõik pekud üle kontrollis, või see on minu mingi indutseeritud luul?). Ussi- ja püssirohu muretseme homme (any advice, kuidas see sisse käib?), täna olid apteegid kinni. Ning anyway, kirjutuslaua peal ma niikuinii mingeid kõrget hügieenitaset nõudvaid protseduure läbi ei vii, niiet...

bad gnus

Oi Päevaleht, Päevaleht... Kuidas kujutada paremini Eesti mahajäämust AIDSivastases võitluses? Näiteks emotsionaalse alapealkirjahüüdlausega "Global Fondist HIV-i vastaseks võitluseks abi saavate riikide nimekirjas on Eesti Eritrea ja Etioopia vahel."
Oo mai kaad... nagu näiteks - Eritrea, Estonia, Etiopia. Ma ei kujuta ette kuidas ja kas üldse näiteks Šveits saab kunagi üle sellest, et ta on ENEKEses tervest Aafrikast ja isegi kasvõi näiteks Pihkva oblastist pikalt maas, Šeišellide ja misiganes Tuneesia vahepeal?
Okei, olukord on tõsine, aga sama hästi võinuks seda sõnumit edastada pealkirjaga “Eestis kannab HIV-viirust iga teine inimene!” et siis tekstis sees öelda a la “iga teine transseksuaalne eskimonats”. Kusjuures minu suureks üllatuseks on see päris laialadaselt levinud väljend spetsiifiliste ühiskonnagruppide kohta.

take out the trash

Kuna mu enda elus teadaolevalt enam midagi põnevat ning märkimisväärset ei sünni, kirjutan sellest, mis toimub mällo väikses ja mõttekas elus. Eile elasime esmakordselt üle esimese koristuspäeva. Tõsi ta on, väiksemaid junni- ja loigukoristusneljapäevakuid ning käepäraste karvaste objektidega diivanialusepühkimislibistusi jms on varemgi ette tulnud, aga seekord siis the real thing. Pean tunnistama, et minu õrnale ninale tundus küll, et kui kuivast peast korteris nagu ei olegi midagi uut ja erilist tunda, siis põrandat niisutades nagu küll avaneks terve ihumahlalõhnade gamma kerglase nuusutaja sõõrmete ees. Võib see nii olla? Ma ju ei tea oma haistemeelt enam usaldada.. kes ütleks?
Anyway, nagu asjade käigus selgus, ei olegi sanitaartöödeks kasutatav instruentaarium nii ohtlik nagu esialgu tundus ning põrandat pühkivat agregaati saab kerge vaevaga ning võimaluse korral lausa tunde järjest kasutada kiirestilähenevatestobjektidestviimaselhetkelülehüppamisevajaduse rahuldamiseks.

näri muru!

Mu parem käsi on absoluutselt näritud. Kondid veel ei paista, aga veri ja muud asjad küll. Sest eile voodil lesides lasin mõnel tüübil sellega mängida, ise tegevusest dissotsieerudes. Ai. Ai.
Samal ajal köögirindel - kodanik tibumällo peab hoole ja armastusega soetatud kassimurukasvulava jätkuvalt oma vaenlaseks number üks ning käib sellest suure kaarega mööda. Tõsi ta on - ma ei oleks tohtinud seda kasvuperioodiks ülemisele riiulile tõsta; nüüd lihtsalt tekkis mingil hetkel söögikausi kõrvale kiisumiisust kolm korda suurem roheline elukas - mina kaa kardaks. Ükskord öö kaitsva varju all julgesime selle mingil imeväel köögi teise serva nihutada, aga kellegi kuri käsi tõstis selle hommikul tabureti alt oma jalgu kõditamast taas tagasi söögikausi äärde. Müstilised lood toimuvad siinilmas.

eye of a tiger

thank you

Niikaua kui viimastest aastatest mäletan, olen alati arvanud, et Eesti on parim koht, kus elada. Ma usun seda jätkuvalt, aga praegu, peale "Under the Tuscan sun" lõputiitreid enda ümber ja aknast välja vaadates on kontrast lihtsalt liiga suur. Ma tean et asi on selles, kuidas ma ise elan ning neis mõtetes ja unistustes mille keskel seda teen, ning et ükski maa või kontekst ei saa teha seda, mida ma ise oma eluga ette võtma pean. Lihtsalt nüüd ma tean et selline koht on päriselt olemas, kus eksisteerivad kõik need emotsioonid, mis mul iga päev läbi elamata jäävad. Ma usun, et see ei ole ainult minu peas.
On filme, mille lõppedes mul on hea meel, et neid üksinda vaatasin. Sest on emotsioone, mida ma ei suuda jagada kellegagi peale selle, kes ise nende allikaks on. I hope you'll get this..
Grazie.